Kell 6 hommikul, olles nihverdanud küljelt teisele juba pool tundi, sain ma aru, et UNI SAI OTSA!!!! (20 aastat tagasi kuuluks see täiesti ulme valdkonda....). Ma tean, et Andrus ja Ain hakkaksid kohe näägutama, et järelikult koormus väike.... Ma olen nüüdseks aru saanud, et tegelikult koormusest ei sõltugi midagi, hoopis voodisse mineku aeg on oluline.... lol
Seega, kasutan ära tekkinud paari tundi ja näiteks kirjutada vol 2 Antonio tööst. Tegelikult ei tahagi ma temast kirjutada, vaid sellest, mis selle tööga kaasneb.
Lambist võib väita, et olles isegi junga, seisad sa silmitsi kolme tõsielufaktiga:
majad (mis mitte kunagi valmis ei saa)
inimesed (kellel kunagi pole piisavalt, ... sorry, ka siinmail käib võistlus esikoha pärast, mille võitvat see, kellel on surres rohkem asju.....)
ja loomad (kes neid inimesi manipuleerivad)....
Jumalik kompott!!! Eile otsustasin, et hakkan neid loomi pildistama, iga majas pildistan loomad üles (omaniku loal muidugi!) ja vaatame tulevikus, mis välja tuleb!
Inimesi ma väga pildistada ei tahagi, ent maju küll!!!!
Alustame majadest.....
Ma olen vist kunagi ammu kirjeldanud neid Austraalia kergehitisi, mis on surutud krunti külg ees.... et siis tegelikult maja jookseb sügavale krunti sisse ja tänavalt vaadates on raske öelda, kui suur see maja tegelikult on. Veelgi raskem on öelda, mis seal sees on ja kes need inimesed on....
Kuna Antonio töötab tihti nn kõrgklassi sisekujundajatega, siis mingil moel ei pakugi enam üllatust käia selliste inimeste majas, kus rahast ollakse piisavalt üle..... Üks püsiklientidest on endine pankur ja tema kodudest olen ma näinud kolme... (kõik korraga on kasutuses ja valmis iga sekund pere kojusaabumiseks, millal iganes nad tunnevad, et lähevad just sellesse koju....) Sellele perele teeb sisekujundust prantslane ja nii võitegi arvata, et need näevad välja nagu Louis XIV oleks just toast välja marssinud.... Nende maamaja näeb väljastpoolt välja kui kuur, ilmselt ka sellepärast, et asudes lähimatest naabritest nägemisulatusest väljas, on turvalisem raha väljapoole mitte näidata.... ent kui sisse astud, siis külmud paigale ja jäädki selliseks kohmakaks, sest kardad riivata seda luksust ning tunned end kui elevant portselanipoes......
Selle pere igas majas on oma tuba pere kahele puudlile..... Viimati, kui neil mingeid pilte üles sättisime, saabus kulleriga veinikast, mille väärtusena oli saadetise dokumentidel kirjas 20 000 dollarit.....
Ok, jätame selle pere nautima oma väljateenitud luksust.... minu talupoja mõistus sellist elustiili ei oskagi tahta ega kadestada.
Ent teised jõukamad kliendid, ega neil ka midagi väga nutta ja kaevelda pole:
ilusad majad, ilusad kodud, liiga palju tube (ent alati on koristaja palgatud!), ilusad ja/või kuulsad inimesed.... (kuigi inimese tasandil on nemadki depressioonis, ka neid tabab vähktõbi ja mees petab.....).
Eelmisel reedel saabus taas see päev, et pidin alla andma, tõdedes, et näinudsedakõikeiolemanäinudmittemidagi....
See pere on samuti ammune klient.... Nemad on sellised tragid renoveerijad. Õigemini pere-ema.... Reklaamitööstus on pereisale kullaauk ja nii nad siis perenaise mahitusel ostavad kokku vanemaid maju eliitlinnaosades, pereisa jätkab töötegemist, pere-ema asub maja renoveerima ja kui tundub, et hetkel on kõik valmis, panevad nad maja müüki ning valivad välja järjekordse maja järgmises, veidi kallimas linnaosas ja tants aurukatla ümber hakkab otsast peale.... Hetkel asuvad nad Armadales ja uus maja ootab sissekolimist Tooraku linnajaos.... Melbourne inimesele peaks need kaks nime ütlema kõik.....
Kogu selle toimeka ajaloo vältel on nad alati kasutanud Antonio teenuseid, pannes üles kogu eluks vajalik .... pudi?????? Sorrrrrrrrrrrrrrrrrryyyyyyyy!!!!!! Ja kui uus kolimine ees, siis tuleb kõik ripatsid alla ju ka võtta.... Antonio väitel oli nende pildikogus umbes 3 aastat tagasi ca 200 pilti... (ma ei pea silmas läikfotosid, millele pappraam ümber sebitud!)
Hetkel on pere taas kolimise faasis ja Antonio kuldsed käed perfektsionistist pere-ema poolt vägagi hinnas.
Eelmisel reedel sattusin Antonioga kaasa. Olles aus, ma isegi ei plaaninud minna sel päeval temaga tööle, sest tundus, et abikäsi sel päeval eriti vaja ei lähe ja mul oli oma õpingutele vaja ka tähelepanu suunata.... Antonio aga suutis mulle augu pähe rääkida..... (see oligi tema plaan mind sinna majja mingi meetmega saada....).
Peale selle majapidamise külastamist olin ma vait terve ülejäänud päeva.... (te saate ju aru, et mina ja vait, tähendab vähemalt halvatust allapoole keelelihast.....) ning pühapäeva õhtuks suutsin ma moodustada kokkuvõtva lause:
Ma arvan, et J. (selle maja perenaine) ja mina elame täiesti erinevatel planeetidel!!!!!
Selle peale naeris Antonio, et tegelikult on J. senini ainuke jõukas daam, kes kunagi ei virise, vaid oskab hinnata seda, mis tal on, kuna ta on üles kasvanud täiesti tavalises mitmelapselises peres, mis nägi rohkem näguripäevi, kui elu helgemat poolt.
Ent... ma pean mainima, et rohkem, kui see maja, avaldas sel hommikul mulle muljet pere puudel!!!!! Enamus teist teavad minu nõrkusi ja vist kõige nürgem lüli minu kehas on armastus puudlite vastu..... Kui ma arvasin, et olen kunagi ühel turul oma Dzerri teisikut kohanud, siis selles ilusas 5 meetri kõrguste seinte, üledisainitud, antiikmööblit ja -kunsti täis majas jooksin ma ootamatult kokku oma puudli reinkarnatsiooniga.... mis siis, et sel korral oli puudel võtnud musta toy puudli kuju!
Me tundsime teineteist ära silmapilkselt ja enam meid lahutada ei saanud!!!!!! Antonio ja J. seisid hämmastusest sambana ja lihtsalt vaatasid seda ühinemist kõnevõimetuna....
Meid ootab ees uus kohtumine vahetult enne jõule, kui peame minema tagasi uude majja kogu kraami üles panema. Mina võtan seda eesootavat kohtumist oma jõulukingitusena. Kuna igasuguse materiaalse kinkimine minule on mu enda poolt rangelt keelatud, luban ma sellise emotsionaalse vahepala ühe väikese musta karviku poolt omale jumala rahuga....
Õhtul teatas aga mu kallis abikaasa, et kuigi see maja oli ise-enesest piisav põhjus mind kodust välja saada, ent tegelikult oli tema eesmärk mind selle puudliga kokku viia..... Ja ta teadis juba ette, et mis iganes selles Victoria aegses majas seespool ka on, ei loe, kui ma olen kohtunud Fluffyga...
Mission completed!
Olles saanud heita pilgu austraalia kodudesse, pean ma tõdema fakti, et ei ole uut siin päikese all. On sooje kodusid, on külmi, kahtlustavaid... On segi nagu seapesi, on hõivatud inimeste kodud, hellitatud printsesside losse, on jalgu trampivaid lapsi, vaevatud perenaisi, umbkeelseid vanaemasid, puutööd nikerdavaid vanaisasid, on nööri mööda korras poissmeeste kortereid, ent pea peale keeratuid riietekuhjade alla mattunud kodusid, kus peaks elama noor naine, on taga-aias kroonijuveelina peidetud köögiviljalappe, mis näev välja kui maal, on kanakuute ja kanu, on basseine ja tenniseväljakuid, on prahihunnikuid, mille ületamiseks tuleb rajada läbipääs, on troopilisi aedu, trampliine, puu otsa ehitatud onne lastele..... Pole olemas õiget ega vale kodu.....
Ja siis on veel loomad.... Olen näinud ainult ühte paari kurbi silmi, ühes suures kreeka peres, kus pere kolis suurde uude majja ja koerale, kes seni oli elanud koos perega vanas majas, ei jätkunud enam uues 10 toalises majas ruumi.... Ja nii ta paigutati taga-aeda, jagama oma territooriumi palmide ja basseiniga, pere ja tema vahel klaas-sein.... Ja nii ta siis istus ja nuttis selle suure klaas-seina taga, nähes pere toimetusi, ent siiski inimesest ilma jäetud.....
Teised loomad on õnneks olnud kõik vähemalt kuningad, kellele enamus omanikke on lihtsalt narri rollis.... Eile kohtusime oma päeva jooksul 4 kassiga, kellest 3 olid hallid nagu meie Kirkwood Tänava Kraff, ent koju jõudes pidime tõdema, et meie kass on ikka kõige vingem.... lol
Kuna Antoniol on olemas see miski, mis teeb võimalikuks sideme iga loomaga, siis tavaliselt rohkem kui tema meistrimehe töö, paneb inimesi hämmastama tema side pere loomadega.... Ja nii ta tavaliselt seisabki oma redelil, pere loomad (ja viimasel ajal ka oma naine) ustavalt redeli ümber koondunud, truud silmad saatmas iga liigutust....
Ent iga päeva lõpuks, kui oma kodu uksest sisse astume, siis on üks asi kindel:
see on meie kodu ja meie kindlus!!!! Need koerad kaevikuid täis taga-aias, need koerakarvad vaibal, mis ootavad tolmuimejat, see ülbik kass, kes on just just nälga suremas, see teismeline laps oma tujudega, .... see ongi meie kodu ja meie kõigi õnneks ei ole meile paremat kohta päikese all, kui see väike eeslinna maja!
Peace inside me!
PS! Panen siia lingi kenadest kesk-klassi kodudest. See ettevõte annab meile päris palju tööd, hommegi on 4 maja vaja valmis sättida ja uuel nädalal juba 2000 km eemal järgmised 6 maja....
http://www.henley.com.au/all-homes
Hea õnne korral saan ehk isegi teha pilte sellest, mida me teeme!
Seega, kasutan ära tekkinud paari tundi ja näiteks kirjutada vol 2 Antonio tööst. Tegelikult ei tahagi ma temast kirjutada, vaid sellest, mis selle tööga kaasneb.
Lambist võib väita, et olles isegi junga, seisad sa silmitsi kolme tõsielufaktiga:
majad (mis mitte kunagi valmis ei saa)
inimesed (kellel kunagi pole piisavalt, ... sorry, ka siinmail käib võistlus esikoha pärast, mille võitvat see, kellel on surres rohkem asju.....)
ja loomad (kes neid inimesi manipuleerivad)....
Jumalik kompott!!! Eile otsustasin, et hakkan neid loomi pildistama, iga majas pildistan loomad üles (omaniku loal muidugi!) ja vaatame tulevikus, mis välja tuleb!
Inimesi ma väga pildistada ei tahagi, ent maju küll!!!!
Alustame majadest.....
Ma olen vist kunagi ammu kirjeldanud neid Austraalia kergehitisi, mis on surutud krunti külg ees.... et siis tegelikult maja jookseb sügavale krunti sisse ja tänavalt vaadates on raske öelda, kui suur see maja tegelikult on. Veelgi raskem on öelda, mis seal sees on ja kes need inimesed on....
Kuna Antonio töötab tihti nn kõrgklassi sisekujundajatega, siis mingil moel ei pakugi enam üllatust käia selliste inimeste majas, kus rahast ollakse piisavalt üle..... Üks püsiklientidest on endine pankur ja tema kodudest olen ma näinud kolme... (kõik korraga on kasutuses ja valmis iga sekund pere kojusaabumiseks, millal iganes nad tunnevad, et lähevad just sellesse koju....) Sellele perele teeb sisekujundust prantslane ja nii võitegi arvata, et need näevad välja nagu Louis XIV oleks just toast välja marssinud.... Nende maamaja näeb väljastpoolt välja kui kuur, ilmselt ka sellepärast, et asudes lähimatest naabritest nägemisulatusest väljas, on turvalisem raha väljapoole mitte näidata.... ent kui sisse astud, siis külmud paigale ja jäädki selliseks kohmakaks, sest kardad riivata seda luksust ning tunned end kui elevant portselanipoes......
Selle pere igas majas on oma tuba pere kahele puudlile..... Viimati, kui neil mingeid pilte üles sättisime, saabus kulleriga veinikast, mille väärtusena oli saadetise dokumentidel kirjas 20 000 dollarit.....
Ok, jätame selle pere nautima oma väljateenitud luksust.... minu talupoja mõistus sellist elustiili ei oskagi tahta ega kadestada.
Ent teised jõukamad kliendid, ega neil ka midagi väga nutta ja kaevelda pole:
ilusad majad, ilusad kodud, liiga palju tube (ent alati on koristaja palgatud!), ilusad ja/või kuulsad inimesed.... (kuigi inimese tasandil on nemadki depressioonis, ka neid tabab vähktõbi ja mees petab.....).
Eelmisel reedel saabus taas see päev, et pidin alla andma, tõdedes, et näinudsedakõikeiolemanäinudmittemidagi....
See pere on samuti ammune klient.... Nemad on sellised tragid renoveerijad. Õigemini pere-ema.... Reklaamitööstus on pereisale kullaauk ja nii nad siis perenaise mahitusel ostavad kokku vanemaid maju eliitlinnaosades, pereisa jätkab töötegemist, pere-ema asub maja renoveerima ja kui tundub, et hetkel on kõik valmis, panevad nad maja müüki ning valivad välja järjekordse maja järgmises, veidi kallimas linnaosas ja tants aurukatla ümber hakkab otsast peale.... Hetkel asuvad nad Armadales ja uus maja ootab sissekolimist Tooraku linnajaos.... Melbourne inimesele peaks need kaks nime ütlema kõik.....
Kogu selle toimeka ajaloo vältel on nad alati kasutanud Antonio teenuseid, pannes üles kogu eluks vajalik .... pudi?????? Sorrrrrrrrrrrrrrrrrryyyyyyyy!!!!!! Ja kui uus kolimine ees, siis tuleb kõik ripatsid alla ju ka võtta.... Antonio väitel oli nende pildikogus umbes 3 aastat tagasi ca 200 pilti... (ma ei pea silmas läikfotosid, millele pappraam ümber sebitud!)
Hetkel on pere taas kolimise faasis ja Antonio kuldsed käed perfektsionistist pere-ema poolt vägagi hinnas.
Eelmisel reedel sattusin Antonioga kaasa. Olles aus, ma isegi ei plaaninud minna sel päeval temaga tööle, sest tundus, et abikäsi sel päeval eriti vaja ei lähe ja mul oli oma õpingutele vaja ka tähelepanu suunata.... Antonio aga suutis mulle augu pähe rääkida..... (see oligi tema plaan mind sinna majja mingi meetmega saada....).
Peale selle majapidamise külastamist olin ma vait terve ülejäänud päeva.... (te saate ju aru, et mina ja vait, tähendab vähemalt halvatust allapoole keelelihast.....) ning pühapäeva õhtuks suutsin ma moodustada kokkuvõtva lause:
Ma arvan, et J. (selle maja perenaine) ja mina elame täiesti erinevatel planeetidel!!!!!
Selle peale naeris Antonio, et tegelikult on J. senini ainuke jõukas daam, kes kunagi ei virise, vaid oskab hinnata seda, mis tal on, kuna ta on üles kasvanud täiesti tavalises mitmelapselises peres, mis nägi rohkem näguripäevi, kui elu helgemat poolt.
Ent... ma pean mainima, et rohkem, kui see maja, avaldas sel hommikul mulle muljet pere puudel!!!!! Enamus teist teavad minu nõrkusi ja vist kõige nürgem lüli minu kehas on armastus puudlite vastu..... Kui ma arvasin, et olen kunagi ühel turul oma Dzerri teisikut kohanud, siis selles ilusas 5 meetri kõrguste seinte, üledisainitud, antiikmööblit ja -kunsti täis majas jooksin ma ootamatult kokku oma puudli reinkarnatsiooniga.... mis siis, et sel korral oli puudel võtnud musta toy puudli kuju!
Me tundsime teineteist ära silmapilkselt ja enam meid lahutada ei saanud!!!!!! Antonio ja J. seisid hämmastusest sambana ja lihtsalt vaatasid seda ühinemist kõnevõimetuna....
Meid ootab ees uus kohtumine vahetult enne jõule, kui peame minema tagasi uude majja kogu kraami üles panema. Mina võtan seda eesootavat kohtumist oma jõulukingitusena. Kuna igasuguse materiaalse kinkimine minule on mu enda poolt rangelt keelatud, luban ma sellise emotsionaalse vahepala ühe väikese musta karviku poolt omale jumala rahuga....
Õhtul teatas aga mu kallis abikaasa, et kuigi see maja oli ise-enesest piisav põhjus mind kodust välja saada, ent tegelikult oli tema eesmärk mind selle puudliga kokku viia..... Ja ta teadis juba ette, et mis iganes selles Victoria aegses majas seespool ka on, ei loe, kui ma olen kohtunud Fluffyga...
Mission completed!
Olles saanud heita pilgu austraalia kodudesse, pean ma tõdema fakti, et ei ole uut siin päikese all. On sooje kodusid, on külmi, kahtlustavaid... On segi nagu seapesi, on hõivatud inimeste kodud, hellitatud printsesside losse, on jalgu trampivaid lapsi, vaevatud perenaisi, umbkeelseid vanaemasid, puutööd nikerdavaid vanaisasid, on nööri mööda korras poissmeeste kortereid, ent pea peale keeratuid riietekuhjade alla mattunud kodusid, kus peaks elama noor naine, on taga-aias kroonijuveelina peidetud köögiviljalappe, mis näev välja kui maal, on kanakuute ja kanu, on basseine ja tenniseväljakuid, on prahihunnikuid, mille ületamiseks tuleb rajada läbipääs, on troopilisi aedu, trampliine, puu otsa ehitatud onne lastele..... Pole olemas õiget ega vale kodu.....
Ja siis on veel loomad.... Olen näinud ainult ühte paari kurbi silmi, ühes suures kreeka peres, kus pere kolis suurde uude majja ja koerale, kes seni oli elanud koos perega vanas majas, ei jätkunud enam uues 10 toalises majas ruumi.... Ja nii ta paigutati taga-aeda, jagama oma territooriumi palmide ja basseiniga, pere ja tema vahel klaas-sein.... Ja nii ta siis istus ja nuttis selle suure klaas-seina taga, nähes pere toimetusi, ent siiski inimesest ilma jäetud.....
Teised loomad on õnneks olnud kõik vähemalt kuningad, kellele enamus omanikke on lihtsalt narri rollis.... Eile kohtusime oma päeva jooksul 4 kassiga, kellest 3 olid hallid nagu meie Kirkwood Tänava Kraff, ent koju jõudes pidime tõdema, et meie kass on ikka kõige vingem.... lol
Kuna Antoniol on olemas see miski, mis teeb võimalikuks sideme iga loomaga, siis tavaliselt rohkem kui tema meistrimehe töö, paneb inimesi hämmastama tema side pere loomadega.... Ja nii ta tavaliselt seisabki oma redelil, pere loomad (ja viimasel ajal ka oma naine) ustavalt redeli ümber koondunud, truud silmad saatmas iga liigutust....
Ent iga päeva lõpuks, kui oma kodu uksest sisse astume, siis on üks asi kindel:
see on meie kodu ja meie kindlus!!!! Need koerad kaevikuid täis taga-aias, need koerakarvad vaibal, mis ootavad tolmuimejat, see ülbik kass, kes on just just nälga suremas, see teismeline laps oma tujudega, .... see ongi meie kodu ja meie kõigi õnneks ei ole meile paremat kohta päikese all, kui see väike eeslinna maja!
Peace inside me!
PS! Panen siia lingi kenadest kesk-klassi kodudest. See ettevõte annab meile päris palju tööd, hommegi on 4 maja vaja valmis sättida ja uuel nädalal juba 2000 km eemal järgmised 6 maja....
http://www.henley.com.au/all-homes
Hea õnne korral saan ehk isegi teha pilte sellest, mida me teeme!
Kommentaarid
Postita kommentaar