Hingedepäeval 10 aastat tagasi....

.... juhtus minuga selline lugu:

oli nädalavahetus, ent tööl oli miskit lahti ja mina olin seoses sellega midagi asjatamas. Ma sain kõne meie dispetsherilt tulla meie töökoja väravasse, kuna olla mingi kiire asi ajada. Ok, tuhisesin töökotta ja astusin väravaputka uksest sisse.

Peale inimeste, keda putkas oli kaks, oli seal ka üks väike mustvalge nälginud moega kassipoeg, kes muuseas üldse kohe mitte aega ei raisanud, vaid küüntega haakus mu teksadesse ja ronis kribinal-krabinal mööda mu riideid mulle õla peale istuma!

Alles siis jõusid mulle kohale ka selgitus, kuidas kolm kassipoega oli parki maha pandud ning kuidas ükse neist võttis söekalt end meie peamehhaniku sappa ning marssis tema kannul läbi sombuse novembripäeva otse töökotta!!!!!

Kuigi mul polnud plaanigi omale lisaks nõudlikule ja viimseni ärahellitatud puudlile kass muretseda, on ju ilmselge, mis edasi sai.....

Esimese asjana pistis kassipoeg kodus pintsli KOGU puudli päevaprae hämmastunud puudli silme all!!!!!

Teiseks kappas Margit Türile kassile süüa tooma ning hankis ka kassiliiva ja sellega seostuva liivakasti....

Tagasi kodus, olid kaks looma juba seisu loonud: mõlemad olid endiselt elus ja olelusvõitluse tipul.

Sel ööl ma magada eriti ei saanud, sest valvasin looma-aeda, kes jagasid territooriumi.

Nädalaga oli rahu majas:

puudel ja kass magasin üksteise kaisus
kass ratsutas puudli seljas või siis lutsutas puudli pikast kasukast karvakeerdu
söödi ühest taldrikust ilma sisina ja urinata
kõik toalilled olid tapetud

Kass sai peale läbimõtlemist omale nimeks Rehv.

Ärge küsige miks, sest see lugu on teine lugu....

Ja see Rehv tuli meie ellu, et jääda ning lõi majale elu sisse.

Kõik bambusrulood sai kenasti hävitatud.

Pehme mööbel sai kraatsitud.

Öösiti meeldisid talle veemängud: tolleaegsetel pottidel tuli vesi peale lasta vajutades veepaagi küljel olevat "keelekest". Rehv õppis selle ruttu ära, et kui hüppad sellele keelekesele, siis vesi valla ja ilkus vaatemäng garanteeritud!!!! Ja et ikka rohkem melu, siis peaks seda tegema umber 5 korda öö jooksul..... (kuna kassi liivakast asus ka ju WC- s, oli ligipääs praokil ukse vahelt 24/7 ...)

Nõudepesu ajal pidi käpaga kraanist tulevat vett suunama igale poole mujale, ent mitte valamusse, sama kordus ka hambapesu ajal....

Kui Rehv hakkas aga õues käima, siis nõudmised kasvasid: lase mind õue, lase mind sisse, ja nüüd jälle õue ja tagasi tuppa ja nüüd tahan ma hoopis rõdule pääsukesi terroriseerima....

Ja kui Rehv kell 3 öösel õue ei saanud ning isegi kui hüppamine võtmepundile, mis hoidis välisust lukus ja tekitas kõrvulukustavat lärmi, ei saanud omanikku maast valla, siis Rehv võttis käsile toimivama, ent aeganõudvama meetodi: minnes kirjutuslauale haaras pliiatsihoidjast suvalise pliitasi ja tassis selle suus omaniku pea juurde ja lasi selle siis suust vaba langemisega omanikule pähe kolksatada..... 3 pliiatsit hiljem omanik naeris homeeriliselt ja elu läks edasi, nii nagu kass soovis... õue-tuppa-õue-tuppa.....

Ja aastad lendasid! ... ja igasugu naljakaid asju juhtus!

Ent siis tuli mängu Anthony. Rehv teadis täpselt, mis mehega tegu on ja suhtus temasse täiesti külmalt.

Pakkides oma maiset vara kokku enne lennukile minemist, oli kõige raskem maha jätta oma kass.

Rehv oli ju ikkagi MINU kass ja vormitud meie mõlema nõudmistele vastates.

Ent halva asja juures oli üks hea asi, Rehvile oli hea kodu garanteeritud minu vanemate juures!

Juba esimesest päevast peale oli ta harjunud, et teda võetakse igale poole kaasa. Alustuseks ta reisis minu kapuutsi sees, olles turvas mu kukla taga, ent mingil ajal kasvas kehakaal selliseks, et edaspidi ta puuriloomana ringreisidel osalema. Puuri saamine oli titaanide võitlus, ent sel hetkel, kui ta puurist vabadusse astus, oli kõik andeks antud.

Minu vanemate juures oli tal nagu teine kodu ja oma nõudmised mängus olevatele inimeste suhtes oli ta juba kehtestanud aastaid tagasi.

Ma ei vaadanud sel päeval üle õla tagasi, kui 2009 aasta detsembris oma vanemate kodust lahkusin ja Rehv sinna minust maha jäi! Ma ei suutnud..... ma pidin end hoidma fookuses ja ärge küsige kui raske see sel hetkel oli.....

Nüüdseks on Rehv Kuremaa Krahv ja neli aastat vanem, ent mitte sugugi õnnetum! Tegelikult on ta täielik imekass ja inimene ühes kehas, nagu ma aru olen saanud!

Meie siinpool aga tegime läbi suure uurimise töö, et kuidas Rehv ikkagi saada Austraaliasse.

Otse Eestist ühtki looma viia ei saa, kuna Eesti kohal laiutab endiselt marutauditont (isegi kui tänaseks on see likvideeritud). Seega, loom peaks elama enne 6 kuud kuskil mujal riigis (Soome või UK näiteks!) ja alles siis saab teha kõik asjasse kuuluvad testid ja uuringud. Ja kui siis räige raha eest saabki kassi puuris lennutatud teisele poole maakera, siis siinmail ootaks teda ees 90 päeva garantiinis....

Isegi kui mul oleks see raha, et leida talle kodu kuskil nn. tunnustatud kolmandas riigis pooleks aastaks, lennutada ta kohale Austraaliasse ja maksta iga päeva eest garantiinis, pole ma kindel mis on tulemus.... Kas see kass, keda on loksutatud miski 10 kuud erinevais paiku ja inimesi pidi, on ikka see kass, kes ta kunagi oli 2. novembril 2003 jne? Vastus on ilmne EI! Minu ema keelduks kategooriliselt isegi selle peale mõtlemast, sest Rehvil on kodu ja Rehv on armastatud, paitatud, kasitud, kallistatud ja teenindatud!

Ja minule jääb endiselt igal hingedepäeval mõelda oma väiksele hingekesele seal kaugel Eestis!

Rehv, see päev on sulle!