Milline nädal!
Ajades siin kivi all peidus vaikselt oma rida, pole mul olnud kohalike eestlastega suurt pistmist. Loomulikult ma tean paari Melbourne eestlast ja meie majast on ka läbi käinud noori maailmarändureid, ent eesti kogukonnaga pole mul erilist asja olnud.
Ent Murhpy seadus räägib tõtt: kui sul tuleb ette üle pika aja kolm huvitavat ettevõtmist, siis kõik see langeb samale ajale....
Lõppeva nädala ma nimetangi Eesti nädalaks!
Paar nädalat tagasi võttis minuga ühendust kohaliku SBS raadio eestikeelsete uudiste toimetaja Tanel Jan, pakkudes välja idee teha minuga raadiointervjuu... Mu esimene reaktsioon oli lüüa läpakas klõpsti kinni, sest ...mina???? .... raadios???? intervjuu????? Nagu te isegi teate, pole mul esinemistega kunagi mingit probleemi olnud ja sõnakas olen ma ju ka, ent mulle tundus, et mul pole mitte midagi maailmale öelda ja et kui ongi, siis see ei kattu üldsuse laiema arvamusega....
Järgmisel päeval kirjutasingi Tanel Jan´ile tagasi, et oh mis nüüd mina, mul pole ju midagi põnevat rääkida. Ent tema leidis, et minu Austraaliasse saabumise lugu ongi natuke teistmoodi ning sellepärast peakski sellest loo tegema...
Saime siis kokkuleppele, et ok, eks siis proovime....
Algas nagu meie perele kohaselt blondiininaljaga: kuna tegu oli telefoni intervjuuga, siis päev enne tuli mulle MEELDE, et meil on kodus lauatelefon ka! Mõtlesime siis perepeaga, et annan selle numbri, kuna lauatelefoni liinid on vast rohkem kindlad ja ei jäta vahele. Ja siis saabus tõehetk: keegi meie majalistest ei mäletanud enam meie lauatelefoni numbrit!!!!!!!!!!!!!!!!! Hallo Kosmos!? Lõpuks leidsime lapse telefonist mingi numbri, mis oli salvestatud justkui kodune lauatelefoni number....
Järgmisel päeval selgus tõde, et see number on vale.....
Ja nii me peamegi edasi elama teadmisega, et me mitte midagi ei tea, isegi oma kodutelefoni numbrit!
Ent intervjuu sai tehtud.....
http://www.sbs.com.au/yourlanguage/estonian/highlight/page/id/300825/t/Uue-elu-algus-Austraalias-keskealisena/
Ent sellega asi ei piirdunud!
Kunagi pool aastat tagasi sain tormihoiatuse Nellylt Eestist, et tema on tulemas seltskonna eesti põllumeestega millalgi Austraalias avastama! Umber kolm nädalat tagasi sain teada, et kõik see 32 inimest saabuvad ka üheks õhtuks Melbourne! No mina ei saa ju jääda koju kotile lesima ning jätta Nelly kallistamata!
Minu rõõmuks pean ma täna hommikul tõdema, et kõik jäid ellu, kaasa arvatud mina!
Vedasin ennast hotelli kenasti kohale, kaasas paar väikest kingitust võtmeisikutele Eestis (nagu Aasta Põllumees, OÜ Estonia juhatuse esimees ja muidugi Pillekas!) ning olin valmis.... milleks iganes, sest tegelikult ei teadnud ma päris täpselt, mis soovid inimestel on! Aga julge kohaliku hundi rinnad on rasvased ja hirmu eesti põllumehe ees see hunt ka ei tunne!
Eestlased saabusid hotelli muidugi teatava hilinemisega, sest teades Melbourne liiklust reedesel tipptunnil, olin juba ette kindel, et mingisse ajakavasse haakuda pole mõtetki!
saabunud eestlased soovisid näha kohalikku Eesti Maja! Peale väikest orgunni saime kolme maxitaksoga end kohale sõidutatud ja meie saabumise hetkel oli Eesti Majas just igakuine Estonian Social Club algamas!
See oli minul teine kord sinna majja sattuda!
Tegelikult ei saanudki ma aru, kes oli kohalik sotsiaalklubitaja ja kes eesti põllumees, sest mulle olid enamuses näod võõrad :D
Ja kogu jutumelus ei jäänud mul aega ka lahtiseid otsi kokku sõlmida, et kes ja kus ja mis....
Mingil hetkel hakkas aga nälg eestlast tapma ja kuna ümbruskonnas mingit võimalust õhtusöögiks polnud, siis hakkasime orgunnima end tagasi kesklinna ning jätsime kohalikud klubitajad omi asju ajama!
Võttis taas kolm maksitaksot transportida meid tagasi kesklinna!
Nälg ajab inimese jahile ning tagasi hotellis, tegime paar jõuetut sammu ning maandusime esimeses restoranis, mis oli suuteline 18 inimest ilma kohti eelnevalt kinni panemata teenindama!
Meid jagati nelja lauda üle kogu restorani ja mina kappasin kui elektrijänes nelja laudkonna vahel tõlkides menüüsid... Nellyle näitasin menüüst oma valiku (mahekapsa salat.... sellises restoranis kõlab naeruväärselt, ent kuna mina õhtuti liha ei söö, siis ega mingit muud valikut polnudki!) ja tormasin oma tõlketeenust pakkuma teistele laudkondadele!
Meil Nellyga söömisest midagi lõpuks välja ei tulnudki, sest söömise asemel me ainult vadistasime!
Ma pean mainima, et oli äärmiselt tore kokku saada! Tänasel päeval pole enam piire ja ka kaugeimgi paik on ainult 24 tunni kaugusel. Ning kohtuda eestlastega Melbournes tundus nii normaalne, justkui oleks Türi lillelaadal eitedega kokku saanud ja mokalaata pidanud!
Südaöö paiku ma kahjuks pidin end koduteele sättima, sest viimane rong kodu suunas hakkas väljuma! Ega meie, eesti naised, oleks võinud vadistada terve öö, selge see! Aga minu kodu vastu ei saa mitte miski ja nagu alati, tahan ma sinna alati tagasi, oma kallite juurde!
Südaöine rong oli üllatavalt täis! Aeg lendas kähku, sest lugesin eestikeelseid naistekaid, mis Piret mulle hotellis andis ja nii ma isegi ei vingunud kärsitusest, kui kuskil kahe jaama vahel meie rong teadmata põhjusel seisis pool tundi.... Antonio muidugi purskas telefonis tuld, sest tema juba ootas meie kodujaamas, sellal kui meie rahulikult pimedas öös istusime. Tõelise blondiinina ei osanud ma talle isegi öelda, kus me täpselt oleme, sest istusin ju nina ajakirjas kinni ja jaamadel silma peal ei hoidnud!
Ent hetkel, kui rongist lõpuks välja astusin, oli tema rongijuhile suunatud raev hetkega kustunud ja mind ootas ees suur, soe ja turvaline kallistus!
Justkui maailmarändur oleks põhjapooluselt koju jõudnud!
Peace inside me!
Ajades siin kivi all peidus vaikselt oma rida, pole mul olnud kohalike eestlastega suurt pistmist. Loomulikult ma tean paari Melbourne eestlast ja meie majast on ka läbi käinud noori maailmarändureid, ent eesti kogukonnaga pole mul erilist asja olnud.
Ent Murhpy seadus räägib tõtt: kui sul tuleb ette üle pika aja kolm huvitavat ettevõtmist, siis kõik see langeb samale ajale....
Lõppeva nädala ma nimetangi Eesti nädalaks!
Paar nädalat tagasi võttis minuga ühendust kohaliku SBS raadio eestikeelsete uudiste toimetaja Tanel Jan, pakkudes välja idee teha minuga raadiointervjuu... Mu esimene reaktsioon oli lüüa läpakas klõpsti kinni, sest ...mina???? .... raadios???? intervjuu????? Nagu te isegi teate, pole mul esinemistega kunagi mingit probleemi olnud ja sõnakas olen ma ju ka, ent mulle tundus, et mul pole mitte midagi maailmale öelda ja et kui ongi, siis see ei kattu üldsuse laiema arvamusega....
Järgmisel päeval kirjutasingi Tanel Jan´ile tagasi, et oh mis nüüd mina, mul pole ju midagi põnevat rääkida. Ent tema leidis, et minu Austraaliasse saabumise lugu ongi natuke teistmoodi ning sellepärast peakski sellest loo tegema...
Saime siis kokkuleppele, et ok, eks siis proovime....
Algas nagu meie perele kohaselt blondiininaljaga: kuna tegu oli telefoni intervjuuga, siis päev enne tuli mulle MEELDE, et meil on kodus lauatelefon ka! Mõtlesime siis perepeaga, et annan selle numbri, kuna lauatelefoni liinid on vast rohkem kindlad ja ei jäta vahele. Ja siis saabus tõehetk: keegi meie majalistest ei mäletanud enam meie lauatelefoni numbrit!!!!!!!!!!!!!!!!! Hallo Kosmos!? Lõpuks leidsime lapse telefonist mingi numbri, mis oli salvestatud justkui kodune lauatelefoni number....
Järgmisel päeval selgus tõde, et see number on vale.....
Ja nii me peamegi edasi elama teadmisega, et me mitte midagi ei tea, isegi oma kodutelefoni numbrit!
Ent intervjuu sai tehtud.....
http://www.sbs.com.au/yourlanguage/estonian/highlight/page/id/300825/t/Uue-elu-algus-Austraalias-keskealisena/
Ent sellega asi ei piirdunud!
Kunagi pool aastat tagasi sain tormihoiatuse Nellylt Eestist, et tema on tulemas seltskonna eesti põllumeestega millalgi Austraalias avastama! Umber kolm nädalat tagasi sain teada, et kõik see 32 inimest saabuvad ka üheks õhtuks Melbourne! No mina ei saa ju jääda koju kotile lesima ning jätta Nelly kallistamata!
Minu rõõmuks pean ma täna hommikul tõdema, et kõik jäid ellu, kaasa arvatud mina!
Vedasin ennast hotelli kenasti kohale, kaasas paar väikest kingitust võtmeisikutele Eestis (nagu Aasta Põllumees, OÜ Estonia juhatuse esimees ja muidugi Pillekas!) ning olin valmis.... milleks iganes, sest tegelikult ei teadnud ma päris täpselt, mis soovid inimestel on! Aga julge kohaliku hundi rinnad on rasvased ja hirmu eesti põllumehe ees see hunt ka ei tunne!
Eestlased saabusid hotelli muidugi teatava hilinemisega, sest teades Melbourne liiklust reedesel tipptunnil, olin juba ette kindel, et mingisse ajakavasse haakuda pole mõtetki!
saabunud eestlased soovisid näha kohalikku Eesti Maja! Peale väikest orgunni saime kolme maxitaksoga end kohale sõidutatud ja meie saabumise hetkel oli Eesti Majas just igakuine Estonian Social Club algamas!
See oli minul teine kord sinna majja sattuda!
Tegelikult ei saanudki ma aru, kes oli kohalik sotsiaalklubitaja ja kes eesti põllumees, sest mulle olid enamuses näod võõrad :D
Ja kogu jutumelus ei jäänud mul aega ka lahtiseid otsi kokku sõlmida, et kes ja kus ja mis....
Mingil hetkel hakkas aga nälg eestlast tapma ja kuna ümbruskonnas mingit võimalust õhtusöögiks polnud, siis hakkasime orgunnima end tagasi kesklinna ning jätsime kohalikud klubitajad omi asju ajama!
Võttis taas kolm maksitaksot transportida meid tagasi kesklinna!
Nälg ajab inimese jahile ning tagasi hotellis, tegime paar jõuetut sammu ning maandusime esimeses restoranis, mis oli suuteline 18 inimest ilma kohti eelnevalt kinni panemata teenindama!
Meid jagati nelja lauda üle kogu restorani ja mina kappasin kui elektrijänes nelja laudkonna vahel tõlkides menüüsid... Nellyle näitasin menüüst oma valiku (mahekapsa salat.... sellises restoranis kõlab naeruväärselt, ent kuna mina õhtuti liha ei söö, siis ega mingit muud valikut polnudki!) ja tormasin oma tõlketeenust pakkuma teistele laudkondadele!
Meil Nellyga söömisest midagi lõpuks välja ei tulnudki, sest söömise asemel me ainult vadistasime!
Ma pean mainima, et oli äärmiselt tore kokku saada! Tänasel päeval pole enam piire ja ka kaugeimgi paik on ainult 24 tunni kaugusel. Ning kohtuda eestlastega Melbournes tundus nii normaalne, justkui oleks Türi lillelaadal eitedega kokku saanud ja mokalaata pidanud!
 |
| Inglid kesapõllul |
Südaöö paiku ma kahjuks pidin end koduteele sättima, sest viimane rong kodu suunas hakkas väljuma! Ega meie, eesti naised, oleks võinud vadistada terve öö, selge see! Aga minu kodu vastu ei saa mitte miski ja nagu alati, tahan ma sinna alati tagasi, oma kallite juurde!
Südaöine rong oli üllatavalt täis! Aeg lendas kähku, sest lugesin eestikeelseid naistekaid, mis Piret mulle hotellis andis ja nii ma isegi ei vingunud kärsitusest, kui kuskil kahe jaama vahel meie rong teadmata põhjusel seisis pool tundi.... Antonio muidugi purskas telefonis tuld, sest tema juba ootas meie kodujaamas, sellal kui meie rahulikult pimedas öös istusime. Tõelise blondiinina ei osanud ma talle isegi öelda, kus me täpselt oleme, sest istusin ju nina ajakirjas kinni ja jaamadel silma peal ei hoidnud!
Ent hetkel, kui rongist lõpuks välja astusin, oli tema rongijuhile suunatud raev hetkega kustunud ja mind ootas ees suur, soe ja turvaline kallistus!
Justkui maailmarändur oleks põhjapooluselt koju jõudnud!
Peace inside me!
Sattusin ka raadiointervjuu peale - põnev jutt ja põnev lugemine blogis! Edu edaspidiseks!
VastaKustuta