Istume autoga liikluslõksus kinni. On reede õhtupoolik. See tähendab, et liiklus on isegi hullem, kui tavaliselt. Ja meie oleme lõksus veel selle halvimal ajal, kui emad rallivad lapsi koolist koju tuua.
Aeg lendab, ent meie ei liigu meetritki. Oh well..... aga selle eest on mul võimalus silmad peas pärani ringi vaadata!
Nii piiratud, kui mu nägemisväli hetkel ka on, mahub mu radariekraanile Indoneesia, India, Jaapani, Sri Lanka, Kreeka ja Hiina toidukohad, raamatupidamisteenuseid pakkuv agentuur ja maksuagent, mõlemal ka hiinakeelsed kutsuvad sildid akendel, köögiviljalett, mahepood, Aasia toidpood ning Euroopa delikatessipood... Kui peaks tegema valiku, ... ei suudaks vist!?
Siinsamas akna taga sammub oma asju tehes kogu planeet.
Bussipeatuses seisab õõvastavas rahus üksik buddha munk ja tema oranz rüü on nagu päike selles sagivas pealelõunas. Mida teeb see üksik teadjamees selles bussipeatuses, kasin kott üle õla ja paljad jalad plätudes, teab ainult tema ise, ent see rahu tema sees teeb kadedaks. Meie istume kinni oma autos, sõltume teistest nejarattalistest, sajatame, üks meist vannub kuradeid, selle asemel et hoopis sellest ükskult mehelt sealt bussipeatusest õppust võtta.....
Meie kõrval lõkerdavad kadedakstegevalt 3 keskkooli tüdrukut ning vana väsinud mees tutt-uue naisterattaga püüab autode vahelt läbi laveerida, Miki Hiir kiivril reipalt naeratamas.
Elatanud naine lükkab oma ees vankrit, mis tundub olema vanem kui tema, ent mitte nii muditud moega... Vanker on täis topitud raamatuid ja ma annaks mida iganes võimaluse eest kolada see vanker raamatukaupa läbi....
Köögiviljaleti ees seisva naise suu on kriipsuks tõmbunud, kui tomatikuhjas sorib. Tundub teine päris vihane nende tomatite peale.... või on hoopis lapsed üle käte või mees kiusab kodus? Ei kübetki elamise rõõmu selles keskealises lõunamaalannas....
Meie kõrvalolevas autos istuvad kaks hoolitsetud välimusega blondi austraallannat. Nagu Anthony mainib, ju nad oma mehi sajatavad, sest mõlemad räägivad korraga ja mõlema näod on sapised, nii et kogu nende kulutatud raha kõrghooldusele on raisatud, sest kreemiga sa oma sappi minema ei aja.
India restoranist väljub ilmselgelt india perekond, kus perepea käsutab naist ja naine omakorda vadistab lastega. Tundub, et selles peres on käsuliin olemas ning nad tunduvad olema väga õnnelikud omas elemendis!
Väga tihti kui vaatlen inimesi enda ümber, siis mõtlen, et nüüd ma olen näinud kõik....
.....ja 3 minuti pärast arvad seda jälle, kui nurga tagant tulevad mustade hõlstide lehvides ja musta rätikusse mähitud naised, kes suunduvad uhiuue BMW poole ja avavad distantsilt selle ukse ning teevad kaapegaga minekut....
....kui noored habetunud musta riietunud mehed, kes kannavad alustassi suuruseid musti mütse lagipeas, on seisatanud tänavanurgale arutama heebrea keeles (või äkki on see juudi keel???) midagi olulist.
....kui vastu sammuvad pikad ja sihvakad mustanahalised noored pimestavavalge naeratusega. Kadedaks teeb kõik kolm (pikkus, kaal ja hammaste värv!)...
...kui Araabia poodi minnes (kuhu minu huvi Araabiamaade vastu mind alati viib...) seiskub elu poes, sest kõik poesviibijad vaatavad sisseastunud blondi naist nagu tulnukas oleks Marsilt saabunud. Vaikus uskumatusest ja seiretegevus saadab tulnukat kogu reidi kestel, umbusk on suur ning küsimärk jääbki õhku rippuma, sest tulnukas vaatab rahuga ringi ja tshekib üle kõik poes oleva kauba ja lahkub ostu sooritamata. Ma unustan, et olen Melbournes....
....hipsteritest noorpaar meie ees tellib soy latte ja chai latte.... meie kui vanamoodsad püsime lainel capucchinoga pereisale ja flat black extra strong no sugar kohviga perenaisele...
...
Taaskord, palju ilusaid inimesi!
I love Melbourne! As simple as that!
Aeg lendab, ent meie ei liigu meetritki. Oh well..... aga selle eest on mul võimalus silmad peas pärani ringi vaadata!
Nii piiratud, kui mu nägemisväli hetkel ka on, mahub mu radariekraanile Indoneesia, India, Jaapani, Sri Lanka, Kreeka ja Hiina toidukohad, raamatupidamisteenuseid pakkuv agentuur ja maksuagent, mõlemal ka hiinakeelsed kutsuvad sildid akendel, köögiviljalett, mahepood, Aasia toidpood ning Euroopa delikatessipood... Kui peaks tegema valiku, ... ei suudaks vist!?
Siinsamas akna taga sammub oma asju tehes kogu planeet.
Bussipeatuses seisab õõvastavas rahus üksik buddha munk ja tema oranz rüü on nagu päike selles sagivas pealelõunas. Mida teeb see üksik teadjamees selles bussipeatuses, kasin kott üle õla ja paljad jalad plätudes, teab ainult tema ise, ent see rahu tema sees teeb kadedaks. Meie istume kinni oma autos, sõltume teistest nejarattalistest, sajatame, üks meist vannub kuradeid, selle asemel et hoopis sellest ükskult mehelt sealt bussipeatusest õppust võtta.....
Meie kõrval lõkerdavad kadedakstegevalt 3 keskkooli tüdrukut ning vana väsinud mees tutt-uue naisterattaga püüab autode vahelt läbi laveerida, Miki Hiir kiivril reipalt naeratamas.
Elatanud naine lükkab oma ees vankrit, mis tundub olema vanem kui tema, ent mitte nii muditud moega... Vanker on täis topitud raamatuid ja ma annaks mida iganes võimaluse eest kolada see vanker raamatukaupa läbi....
Köögiviljaleti ees seisva naise suu on kriipsuks tõmbunud, kui tomatikuhjas sorib. Tundub teine päris vihane nende tomatite peale.... või on hoopis lapsed üle käte või mees kiusab kodus? Ei kübetki elamise rõõmu selles keskealises lõunamaalannas....
Meie kõrvalolevas autos istuvad kaks hoolitsetud välimusega blondi austraallannat. Nagu Anthony mainib, ju nad oma mehi sajatavad, sest mõlemad räägivad korraga ja mõlema näod on sapised, nii et kogu nende kulutatud raha kõrghooldusele on raisatud, sest kreemiga sa oma sappi minema ei aja.
India restoranist väljub ilmselgelt india perekond, kus perepea käsutab naist ja naine omakorda vadistab lastega. Tundub, et selles peres on käsuliin olemas ning nad tunduvad olema väga õnnelikud omas elemendis!
Väga tihti kui vaatlen inimesi enda ümber, siis mõtlen, et nüüd ma olen näinud kõik....
.....ja 3 minuti pärast arvad seda jälle, kui nurga tagant tulevad mustade hõlstide lehvides ja musta rätikusse mähitud naised, kes suunduvad uhiuue BMW poole ja avavad distantsilt selle ukse ning teevad kaapegaga minekut....
....kui noored habetunud musta riietunud mehed, kes kannavad alustassi suuruseid musti mütse lagipeas, on seisatanud tänavanurgale arutama heebrea keeles (või äkki on see juudi keel???) midagi olulist.
....kui vastu sammuvad pikad ja sihvakad mustanahalised noored pimestavavalge naeratusega. Kadedaks teeb kõik kolm (pikkus, kaal ja hammaste värv!)...
...kui Araabia poodi minnes (kuhu minu huvi Araabiamaade vastu mind alati viib...) seiskub elu poes, sest kõik poesviibijad vaatavad sisseastunud blondi naist nagu tulnukas oleks Marsilt saabunud. Vaikus uskumatusest ja seiretegevus saadab tulnukat kogu reidi kestel, umbusk on suur ning küsimärk jääbki õhku rippuma, sest tulnukas vaatab rahuga ringi ja tshekib üle kõik poes oleva kauba ja lahkub ostu sooritamata. Ma unustan, et olen Melbournes....
....hipsteritest noorpaar meie ees tellib soy latte ja chai latte.... meie kui vanamoodsad püsime lainel capucchinoga pereisale ja flat black extra strong no sugar kohviga perenaisele...
...
Taaskord, palju ilusaid inimesi!
I love Melbourne! As simple as that!
Kommentaarid
Postita kommentaar