Hommikul komberdasin ajalehe järele oma kriibitud kerega...... Eks järgmisel päeval alles saab aru, kui pahasti kukkunud oled, kui kõik see ilu värvikirevalt välja lööb!
Kriimustused teadagi kaunistavad julge jalgratturi muditud jäsemeid, ent need sinikad..... Ei mäletanud, et oleks okas-sea otsa maandunud lol..... Jalad alates kubemest puhta sinitiputäpuline, mõned oleks nagu AK47 valangutega sisse pikitud....
Ent kogu see ilu ei takistanud ajalehega valjult krabistada, häälekalt kohvi rüübata ja maja pidi veelgi häälekamalt ringi koperdada lol
Kere kenasti kinni kaetud, käisime kohalikul pühapäeva turul, hankisime rukkileiba isale-lapsele ja köögivilju pereemale (pere-ema nimelt otsustas proovida elu ilma suhkru, piima- jajahutoodete, riisi, leiva, makaronide ja kartuliteta ning pea-aegu et ilma lihata....) ning siis järgnes midagi täiesti tavatut.
Meie pere suundus TSIRKUSESSE.
Mina ja tsirkuses, hallllooooo Kosmos?????
On mõned kunstivormid, mida mina tarbida ei suuda. Muusikalid, kabareed ja kohe kindlasti tsirkus.
Minu mälestuses asub tsirkus telgi kujul Tartus ning selle telgi sees toimetavad mingid täiesti nõmedad klounid ning loomapiinajad. Ma lubasin omale palju palju aastaid tagasi, et selliseid kurnatud puudleid ja nälginud karu mina eluski enam vaatama ei lähe ning jalagapersetordiganäkkuodavatnalja etendavad klounid olid täiesti out.
Ent nüüd lasin end ära rääkida.
Põhjus oli väga maine. Jemma on minu lemmik Karina kirevast sõpruskonnast. Nii ilus laps (ja ma ei pea silmas välist ilu teadagi.....) ja väga inspireeriv (isa Indoneesia muslim ja ema Austraalia juut.... armastus on selle liidu teinud võimalikuks vastu kõiki ootusi...). Ja Jemmal oli täna esimene etteaste tsirkuseartistina ning ta kinnitas mulle pisike käsi südamel, et mingeid kloune nende tsirkuses pole ning loomi ammugi mitte.....
Seega, perepilet näpus ning üks lisa laps taga-aiast kaasa krabatud, tõttas meie tiim kohalikku kultuurikeskusesse.
Tund hiljem väljusin ma sealt täiesti rabatult:
Tegu oli hoopiski õhuakrobaatide etendusega, esineti elava muusika saate ning akrobaatideks olid LAPSED ning esimest korda nägid minu silmad laval Austraalia lapsi, kellel silmad särasid ja kes olid tõelised esinejad.
Ja need lapsed andsid sedavõrd hea show, et isegi irooniline mina keris käed rinnalt sõlmseongust lahti ning ühinesin raevukate plaksutajate ridadega. Tegelikult juhtus see juba kolmanda etteaste ajal....
Peale etendust ma võtsin omale aega seedida nähtut ning olin terve tee koju VAIT! ...mina ja vait...... peaks vist kiirabisse helistama...?
Minu vaikus eetris oli tegelikult ise-enda sajatamine, et oi kui loll sa oled, et lased eelarvamustel endast üle sõita.....
Karina muidugi teatas, et tema suudaks ka kõik need etteasted järgi teha ja sellele järgnes juba isa homeeriline naer..... (naeru lõpetanud perepea kommenteeris vaid, et kui sa ei suuda isegi päevas korra koeri jalutama viia, siis selliseid kommentaare nii julgelt pilduma ei peaks......) Ma loodan, et meie laps sellest eluaegset traumat ei saanud lol
Aga ilus päev oli ja jällegi elult õppetund saadud!
Kriimustused teadagi kaunistavad julge jalgratturi muditud jäsemeid, ent need sinikad..... Ei mäletanud, et oleks okas-sea otsa maandunud lol..... Jalad alates kubemest puhta sinitiputäpuline, mõned oleks nagu AK47 valangutega sisse pikitud....
Ent kogu see ilu ei takistanud ajalehega valjult krabistada, häälekalt kohvi rüübata ja maja pidi veelgi häälekamalt ringi koperdada lol
Kere kenasti kinni kaetud, käisime kohalikul pühapäeva turul, hankisime rukkileiba isale-lapsele ja köögivilju pereemale (pere-ema nimelt otsustas proovida elu ilma suhkru, piima- jajahutoodete, riisi, leiva, makaronide ja kartuliteta ning pea-aegu et ilma lihata....) ning siis järgnes midagi täiesti tavatut.
Meie pere suundus TSIRKUSESSE.
Mina ja tsirkuses, hallllooooo Kosmos?????
On mõned kunstivormid, mida mina tarbida ei suuda. Muusikalid, kabareed ja kohe kindlasti tsirkus.
Minu mälestuses asub tsirkus telgi kujul Tartus ning selle telgi sees toimetavad mingid täiesti nõmedad klounid ning loomapiinajad. Ma lubasin omale palju palju aastaid tagasi, et selliseid kurnatud puudleid ja nälginud karu mina eluski enam vaatama ei lähe ning jalagapersetordiganäkkuodavatnalja etendavad klounid olid täiesti out.
Ent nüüd lasin end ära rääkida.
Põhjus oli väga maine. Jemma on minu lemmik Karina kirevast sõpruskonnast. Nii ilus laps (ja ma ei pea silmas välist ilu teadagi.....) ja väga inspireeriv (isa Indoneesia muslim ja ema Austraalia juut.... armastus on selle liidu teinud võimalikuks vastu kõiki ootusi...). Ja Jemmal oli täna esimene etteaste tsirkuseartistina ning ta kinnitas mulle pisike käsi südamel, et mingeid kloune nende tsirkuses pole ning loomi ammugi mitte.....
Seega, perepilet näpus ning üks lisa laps taga-aiast kaasa krabatud, tõttas meie tiim kohalikku kultuurikeskusesse.
Tund hiljem väljusin ma sealt täiesti rabatult:
Tegu oli hoopiski õhuakrobaatide etendusega, esineti elava muusika saate ning akrobaatideks olid LAPSED ning esimest korda nägid minu silmad laval Austraalia lapsi, kellel silmad särasid ja kes olid tõelised esinejad.
Ja need lapsed andsid sedavõrd hea show, et isegi irooniline mina keris käed rinnalt sõlmseongust lahti ning ühinesin raevukate plaksutajate ridadega. Tegelikult juhtus see juba kolmanda etteaste ajal....
Peale etendust ma võtsin omale aega seedida nähtut ning olin terve tee koju VAIT! ...mina ja vait...... peaks vist kiirabisse helistama...?
Minu vaikus eetris oli tegelikult ise-enda sajatamine, et oi kui loll sa oled, et lased eelarvamustel endast üle sõita.....
Karina muidugi teatas, et tema suudaks ka kõik need etteasted järgi teha ja sellele järgnes juba isa homeeriline naer..... (naeru lõpetanud perepea kommenteeris vaid, et kui sa ei suuda isegi päevas korra koeri jalutama viia, siis selliseid kommentaare nii julgelt pilduma ei peaks......) Ma loodan, et meie laps sellest eluaegset traumat ei saanud lol
Aga ilus päev oli ja jällegi elult õppetund saadud!
Kommentaarid
Postita kommentaar