Korra aastas on see päev, mil meie vaikset linnaosa ründavad raisakotkad.
Korra aastas asetavad kõik majapidamised oma ülemõõdulise prahi maja ette kenasti hunnikusse, kust siis kohaliku omavalitsuse tellitud prügikäitlejad selle tasuta nädala jooksul minema viivad.
Tegemist on ise-endast asjaliku ja kasuliku ettevõtmisega, sest korra aastas saad kogunenud kolast korraga lahti. Autoakud, värvid ja õlid nende alla ei kuulu, ent vana mööbel, madratsid, kodutehnika, suured pappkastid ja mida iganes, lao aga välja!
Sellega lõppeb etenduse ilus osa.
Teise vaatusena peale eesriiete sulgemist lendavad peale raisakotkad. Eks kellegi vana osutub ju kellelegi väärtuslikuks uueks.... Kuigi omavalitsus on teinud teatavaks, et sorimine teise hunnikus on võrdne varastamisega, see raisakotkaid ei peata! Kolm korda koputati meie uksele ja küsiti luba. Esimesel korral andsime lahke nõusoleku, teisel ja kolmandal korral sättisin end kotkaste kõrvale. Mitte et ma oleks kadedusest neid piielnud, vaid sellepärast, et esimene grupp kotkaid jätsid maha kirjeldamatu segaduse, tirides KÕIK asjad välja IGAST kastist ja kotist, kõik lahutati algosadeks ning jäeti sinnapaika, s.t. murule vedelema! Meil oli väga populaarne putka valla löödud, sest pereisa töö iseärasusena oli meil hunnikute viisi vanu kardinaid, ruloosid ja veelgi suurem hunnik vanu puitruloosid.... Ma sain ju ise ka aru, et isegi kui ma seisaks seal korda valvates, siis keegi mind ju ei kuulaks, et iga ruloo on tehtut vastava akna järele ja peaaegu võimatu on leida õiget vastet juhuslikust hunnikust..... Aga inimtõug on ahne, mis siis ikka, meie saame kolast lahti ja keegi loodetavasti õnnelikuks!
Ent öö saabudes pidi ka pere-ema minema omi toimetusi tegema. Pakkides kogu sodi kokku tagasi, lootsin paremale homsele....
Homne tõi täpselt selle mida kartsime: kogu sodi oli taas ühtlaselt laiali pudistatud, nii nagu ka kõigi ümbritsevate kruntide kolahunnikud. Pilt nii kole, et kisendas!
Esmaspäeval õhtuks pakkisin edasipüüdlikult meie murul vedeleva kola kokku tagasi.
Teisipäeva hommikul oli pilt sama ilus, ent õhtuks oli tulemus sama: kisendas mis kole! ....perenaise samm polnud enam pooltki nii tüüakas, kui selle väljanäituse poole suundusin.... aga kokku ma selle pakkisin. Veel oli minus võitlejavaimu....
Tänaseks on kogu ilu jälle levitatud võileiva määrdena maja ette murule ja enam ei kisendagi..... No kaua sa ikka jaksad raisakotkastega vimma vedada.... Nüüd jään lootma, ehk omavalituse poolt korraldatud grupp lendprügilasi jõuab õige pea kohale ja saame lõpuks rahu aastaks ajaks!
Parem on vist sukelduda tagasi oma deebeti ja kreediti maailma ning silm aknast eemal hoida!
Korra aastas asetavad kõik majapidamised oma ülemõõdulise prahi maja ette kenasti hunnikusse, kust siis kohaliku omavalitsuse tellitud prügikäitlejad selle tasuta nädala jooksul minema viivad.
Tegemist on ise-endast asjaliku ja kasuliku ettevõtmisega, sest korra aastas saad kogunenud kolast korraga lahti. Autoakud, värvid ja õlid nende alla ei kuulu, ent vana mööbel, madratsid, kodutehnika, suured pappkastid ja mida iganes, lao aga välja!
Sellega lõppeb etenduse ilus osa.
Teise vaatusena peale eesriiete sulgemist lendavad peale raisakotkad. Eks kellegi vana osutub ju kellelegi väärtuslikuks uueks.... Kuigi omavalitsus on teinud teatavaks, et sorimine teise hunnikus on võrdne varastamisega, see raisakotkaid ei peata! Kolm korda koputati meie uksele ja küsiti luba. Esimesel korral andsime lahke nõusoleku, teisel ja kolmandal korral sättisin end kotkaste kõrvale. Mitte et ma oleks kadedusest neid piielnud, vaid sellepärast, et esimene grupp kotkaid jätsid maha kirjeldamatu segaduse, tirides KÕIK asjad välja IGAST kastist ja kotist, kõik lahutati algosadeks ning jäeti sinnapaika, s.t. murule vedelema! Meil oli väga populaarne putka valla löödud, sest pereisa töö iseärasusena oli meil hunnikute viisi vanu kardinaid, ruloosid ja veelgi suurem hunnik vanu puitruloosid.... Ma sain ju ise ka aru, et isegi kui ma seisaks seal korda valvates, siis keegi mind ju ei kuulaks, et iga ruloo on tehtut vastava akna järele ja peaaegu võimatu on leida õiget vastet juhuslikust hunnikust..... Aga inimtõug on ahne, mis siis ikka, meie saame kolast lahti ja keegi loodetavasti õnnelikuks!
Ent öö saabudes pidi ka pere-ema minema omi toimetusi tegema. Pakkides kogu sodi kokku tagasi, lootsin paremale homsele....
Homne tõi täpselt selle mida kartsime: kogu sodi oli taas ühtlaselt laiali pudistatud, nii nagu ka kõigi ümbritsevate kruntide kolahunnikud. Pilt nii kole, et kisendas!
Esmaspäeval õhtuks pakkisin edasipüüdlikult meie murul vedeleva kola kokku tagasi.
Teisipäeva hommikul oli pilt sama ilus, ent õhtuks oli tulemus sama: kisendas mis kole! ....perenaise samm polnud enam pooltki nii tüüakas, kui selle väljanäituse poole suundusin.... aga kokku ma selle pakkisin. Veel oli minus võitlejavaimu....
Tänaseks on kogu ilu jälle levitatud võileiva määrdena maja ette murule ja enam ei kisendagi..... No kaua sa ikka jaksad raisakotkastega vimma vedada.... Nüüd jään lootma, ehk omavalituse poolt korraldatud grupp lendprügilasi jõuab õige pea kohale ja saame lõpuks rahu aastaks ajaks!
Parem on vist sukelduda tagasi oma deebeti ja kreediti maailma ning silm aknast eemal hoida!
Kommentaarid
Postita kommentaar