Sellekevadine ilm Melbournes on nüüd küll kättemaks kellegi patu eest!
Seisin soolasambana maja välisuksel ja vaatasin, mida loodusel pakkuda oli! Tegelikult on ju juba paar nädalat midagi viga ilmaga.... Me oleme kõik harjunud, et ka Melbournes on esindatud neli aasta-aega, ainsa vahega Eestist, et siinmail on need neli aastaaega täies hiilguses ühe päeva jooksul.... See vast enam ei segagi, ent sel kevadel ("Jah, meil on siin kevad!"....) on mängu lisandunud TUUL! Ja kui ma siin märtsis vigisesin, et kustutage nüüd palun see kollane lamp taevas ära, kuna kuumus tappis, siis nüüd plaanin kirjalikku ettepanekut seisata kodurahu huvides taevased tuuleturbiinid.
See tuul ajab hulluks! Ja see pole miski tuulepoiss. Paar nädalat tagasi, kui olin teel kooli, pidi tuulepoiss mu endaga kaasa ahmama! Õnneks et seelikut ei kandnud, muidu oleks tuul seeliku lehvikuna purjeks puhunud ja sel juhul poleks minu kehakaal ega ka gravitatsioonijõud kuidagi aidata, vaid oleks tuulest viidud saanud..... Ja kui ma läbi selle tormi kohale jõudsin, saades vahetult enne välisust õhuslendu sooritava palmilehega vastu kukalt.... polnud tunnid alanud, ent kõik inimesed klassituumid nägid suht räsitud välja.....
Pärast oli uudistes, et tegu oli viimase 30 aasta suurima tormiga meie kandis, 142 km tunnis....
No nii on see jätkunud vahelduva eduga!
Tegelikult ikka suhteliselt edukalt, sest see torm lammutas osa meie aeda, mis eraldas meid naaberkrundist..... Nüüd olengi ma juba kohakaasluse alusel projekteerinud uut aeda ja lähpäevil peaksime kopa, .... s.t. labida maasse lööma.
Ent peale tänast ma pole kindel, kas peakski ette võtma seda aia ehitust?????
Sellist rahet pole minu silmad enne veel kohanud. Ja sellise nurga all..... Ja sellise tuulega!
Ma teadsin, et Grandpuss oli kuskil õues. Teda ma ju päästma läksingi.... Mina oli hästi varustatud oma meelest, ent see ilm lõi mu ukselt tagasi!
Kisendasin siis üle tuule kassi......
Kassi ei kusagil.
Tormasin siis läbi maja koeri kontrollima, sest lisaks rahele paukus äike ja ma polnud kindel, kuidas huskyd sellega toime tulevad.
Mishka oli kaevunud oma kaevikusse ning see viiliti alla kukkuv rahe kahjuks tema magamist kuidagi ei mõjutanud.... Mika aga kappas piki aeda RAHET PÜÜDES!!!!!!!!!!! Lollakas....
Lõppude lõpuks on tegu ju ikkagi SIBERI huskidega ja neile peaks geneetiliselt selline ilm olema nagu hane selga vesi.... Mida ta seega oligi!
Ok, see mure murtud, tagasi eesuksele!
Kui ma ukse uuesti avasin, siis tormas sisse suurte mustade silmadega paanikas rahekoll...... kes oli kass oma eelmises elus.....
Kaslasel kulus minut või ka paar aru saamaks, et toas ja turvas ning et nüüd võib kogu selle rahekoorma tuppa vaiba peale maha raputada!
Ent siis hakkas minu paanikanupp tööle, kuna oli just aeg, mil koolipäev lõppeb ning Karina peaks olema teel koju!!!!????? Ja nagu alati, sellistel hetkedel, ei leia autovõtit......
Kui ma selle autovõtme kirudes ja pereisa vandudes (tal on oskus alati võtmed panna kuhugile, kuhu need ei kuulu!) lõpuks leidsin, siis jätsin kassi oma solvatud uhkusega üksi elutuppa ja tormasin last koolist koju toimetama.
Sain Karina ja tema sõbranna poolelt teelt kätte! Selleks hetkeks oli rahe asendunud paduvihmaga. Mingi nipiga sain aru, et need kaks udukogu VIST ongi need, keda ma ostima tulin.
Tüdrukud tormasid autosse, kiljudes vaimustusest ning tshekkisid oma nägu ja jalgu, mis olid rahe poolt kenasti punaseks pommitatud.....
Nüüd siis laps välja väänatud, kapukad pessu ja/või parrele kuivama pandud ning kuum kanapuljong aurab laual....
Kass on endiselt solvunud oma tuksikeeratud kasuka pärast.
Huskid ei kaeba kohe üldse.
Aga mina olen keeletu, sest hetkel on väljas väga külm ja päikesepaiste.....
Austraalia mitu palet!
Kommentaarid
Postita kommentaar