Laupäevane

Kui kell 8 silma valla lõin, end sängist välja upitasin, ei osanud ma midagi sellist ennustada! Loivasime kassiga välisuksele ja kui ma selle valla lõin, siis see soojus valgus, mis tuppa sisenes, lõi pahviks!!!!! Peale kõiki neid koledaid ilmu lõpuks ka üks hommik, mis andis kõvema energialaksu, kui kange kohv!

Vedrutasin siis mööda maja, avasin kõik kardinad ja rulood, lasin valguse ja õhu tuppa, koduloomad ka, krabistasin oma ajalehega ja rüüpasin häälekalt kohvi ning elu tundus kui lill!

Kell 12 kobisin taga-aeda trampliinile päikesevanni võtma! Trampliinile sellepärast, et esiteks olla meetri võrra päikesele lähemal, ent samal ajal olla meetri võrra huskydest kõrgemal, sest meie Mikaga ei ole võimalik rahulik kooseksisteerimine.... 

Kell 13 ronisin trampliinilt alla tagasi maa peale ja reaalsusesse, kui olin oma iPodi kõrvaklapid peast eemalda.

Esimene (eba)reaalsus oli, et taevas hõljus süda..... 

Teine reaalsus oli, et pereisa putitas jalgrattaid ja sättis neid ritta.... 

Vihje oli ilmne!

Nagu alati võttis isaaff oma karja sappa. Laps aff keskel ja ema-aff ankruna taga. Esialgi läks kõik suurepäraselt. Enne inimkonnast lahkumist tuli meil ületada vägagi hõivatud tänav. Ootasime kolmekesi kenasti ülesrivistatult valgusfoori all rohelist tuld. Liiklus oli tihe ja autojuhid suht mossis nägudega, et pidid mingile kolmele nõmedale ratastel affidele teed andma.

Ok, roheline tuli ja läks!

Ja siis said kõik, nii teeandjad kui ületajad ilusa etenduse osaliseks, kui emaaff, kes pidi lapsaffi rattale peaaegu tagant sisse sõitma, pidurdas nii järsult, et käis sekundi murdosaga üle kaela ja maandus lapiti jalgrajale!!!!!!!

Mina ise seda kahjuks ei näinud, kuna olin ametis oma jäsemete asetamisega emakesele Maale.... lol

Kui ma siis oma koonu ja kiivri taeva poole pöörasin, siis kõik mida ma kuulsin, oli VAIKUS..... ja ainus, mida ma nägin, olid Karina ja Anthony suures sinised silmad!!!!!!  Ma selja taha ei näinud, ent arvan, et igast autost kõigil neljal rajal olid kaelad keerdus akendest väljas, sest isaaffi sõnul oli tegu silmipimestava akrobaatilise trikiga!

Ent mis seal ikka, emaaff ajas end püsti ning liiklus pidi selja taga karavanina edasi minema, sest valgusfoor vahetas värvi. Isaaff oli endiselt sõnatu, laps oli paigale tardunud ning emaaff rapsis sodi oma põlvedelt ja küünarnukkidelt maha ja NAERIS LAGINAL! Korjasin oma ratta ka rajalt ja suunasin ta natuke kursilt eemale hindama, mis seisukorras see oli. Mulle tundus, et me mõlemad, nii ratas kui mina, olime veel suht pandavad lol, seega ei olnud võimalustki viginaks või ettevõte sinnapaika jätta!

Rühkisime siis edasi nii, et loperdav emaff ees, laps keskel ja isaaff turvamehena tagalat kindlustamas. 

Naljaks oli see, et midagi polnud nagu korras! Mina panin veel korra puusse, loperdasin vägevasti ja kaotasin juhitavuse veel vähemalt kolm korda! Ja lisaks sellele, lendas põõsast mulle mingi lind vastu mu kiivrit ja andis ikka päris kõva kobaka!!!!!! Ja et sellest veel ei piisanud.... see lind sai nii vihaseks, et lendas mulle järele ja andis nokaga veel ühe täiendava hoobi!!!!! 

Karina mu selja taga ei uskunud oma silmi!!!!!!! 

Kuna mul oli ilmselgelt õnnetustele orienteeritud päev ja kõige eelduste kohaselt oleks ma pidanud kodus kotil lesima, siis ma otsustasin keelduda rattaga treppidest allatulekut õppida...... Ma olen seda kogu aeg teha tahtnud, ent Antonio ei luba mul seda teha, kui üksi rattaga ringi rallin. Täna olime kõik see mees jalgel, et polnud minu õnne päev.... olin juba piisavalt rattatrikke etendanud!

Eluga kodus tagasi puhastasime mu marrastatud põlved, küünarnukid ja sääred. Deja vu.... 40 aastat tagasi lol

Ent elu on ikkagi ilus, mis siis, et sääred sinised!