Kuna lapsel on koolivaheaeg, siis seoses sellega on tema seltsielu tuule tiibadesse saanud ning meil lapsevanematena on jäänud üle ainult püsida tema logistikaga kursis... Kuigi see 11 aastase poolt korraldatud logistika vahepeal logiseb ja üllatab, oleme me hetkel teadlikud, kus laps asub... LOL.... Hommikul pakkis isa lapsele puhta pesu ja sokid kotti ning korjas lapse sõbranna poolt peale ning algas meie logistika: vanaema juurde marss!
Ma saan aru küll. et mida rohkem lapsele aastaid lisandub, seda "nõmedamaks" vanemad muutuvad..... Ja vanavanemad on ju puhta opakad! Ent meie, nõmedad vanemad saadame lapse vanaema juurde tagalasse, sest nagu me talle oleme selgitanud, aeg jookseb ja ühel päeval pole enam vanaema kusagilt võtta! Seniks aga naudi tema tingimusteta pimedat armastust, aja endale kamaluga sisse kõike seda sööki (mida on valmis vaaritatud loomulikult liiga palju ja söök on serveeritud 24/7....), õpi itaalia keelt (unistada ju ikka võib?) ja õpeta vanaemale inglise keelt (mida vanemaks vanaema saab, seda rohkem on ta teel tagasi hälli, ehk siis itaalia keel hakkab domineerima!), aita tal meeles pidada, mida ta telekast vaatama pidi ja lihtsalt ole talle seltsis ning kuula suguharu lugusid ja kuidas vanaisa teda Zurichis trammis kohtas!
Nii, laps kaheks päevaks paigas.....
Loomad. Kuradi loomad, üks veidram kui teised. Mispidi see nüüd oligi, kas loomad on omanike peegeldus või lähevad omanikud oma looma nägu??????
No meie isa on kenasti peast hall, nagu on kenasti hallid nii kass kui huskid.....
Ja meie koerad ja kassid manipuleerivad minuga täpselt sellises taktis ja rütmimõõdus nagu neile just hetkel sobib...... Naine, nõrkus on sinu nimi!
nagu te olete õigesti aru saanud, on meie huskidest saanud rohkem toa- kui õuekoerad..... Miskipärast on see toimunud nii loomulikult, et kellelegi ei ole pähe tulnud, et veel umbes 2 aastat tagasi elasid nood huskid taga-aias ja lasta neid elutuppa oleks olnud täiesti hullumeelne tegu.....
Aga kuna naine on nõrk ja laps veel nõrgem, siis pole pereisalgi midagi kobiseda: selleks ajaks kui tema töölt koju saabub, on tuba täis naist, lapsi ja koeri..... Ja kuna kogu see seltskond liputab rõõmust saba, kui isa koju saabub, siis isa osutub ka nõrgaks ning ka temal pole südant seda kooslust laiali lüüa....
Ühel hommikul, kui olin Antonio teele saatnud, vaatasin köögiaknast, kuidas Mika ahistas Mishkat. Mishka oli kena kaevikuga valmis saanud ning puhkas oma kaevikus väsimust välja peale suurt kaevetööd. Mika lihtsalt haukus ja hüppas ümber kaeviku ja tiris Mishkat kõrvust. Ja see Mika haukumine pani muidugi koerteparve naabrite ajas ka kiljuma.... Mäsu missugune! Mingil ajal saabus õnneks vaikus....
Ent kuna mul oli just kohvimasin tuledesäras valmis oma igahommikust nektarit pressima, siis tegin esmalt omale jumalarahus ühe suure laari cappuchinot ja valmistasin majapidamise ette koerte saabumiseks:
hall tekk diivanile katteks (Mishkale!), matid esikusse maha (Mikale!), Karina toa uks kinni (piirata Mika vallutus ja närimiskirge!), WC paber peitu (Mika rebimiskirg!), kassi söök köögi laua peale (Mishka õgimisvõime!), veeämber pesuruumis täidetud (vesi koertele alati käepärast!), kass magamistuppa voodile turvatsooni ja siis tatsat tatsat tagauksele koeri sisse hüüdma!
Tavaliselt piisab korra Krõõda heledat häält teha, kui huskid juba kurve võttes oma kaevikutest saabuvad! Sel korral jäi hääl hüüdjaks kõrbes!
Teine kutsung ja ei miskit....
Asi tundus imelikult kahtlane.... Otsisin siis midagi jala otsa ja läksin kaema.
Huskid on omale valinud omale elu- ja kaevandusepaigaks köögiakna aluse aialapi, mis kunagi kauges minevikus oli minu köögivilja aed.... Seega, kui jõudsin nurga taha ja seisin otsevaates kaevikutega, olid need tühjad ja huskisid mitte kuskil.....
Et mis? Jap, kaevikuid palju ja huskisid mitte kuskil....... Aegluubis aga vedasid mu jalad mu aiani, kus laiutas kena aialati laiune auk... ja millest läbi vaadates nägin Mishkat teisel pool aeda üle tee naabrite sissesõiduteel....
Ok, Mikast saan ma veel aru, tema sale noormees, pressib ennast sellest august läbi, ent Mishka???????????? Pidi ikka olema vabadusiha, et sellisest avast end välja uuristada!
Aga edasine nüüd enam nii väga aegluubis polnud!
Ma seisin seal aiaaugu juures hommikumantlis. Tegin isegi ühe haleda katse joosta väravast välja nii nagu ma olin. Ent katseks see jäi, kuigi selle minuti jooksul, mis ma seal hommikumantli hõlmad laiali lehvisin, nägin ma mõlemaid koeri, Mika hakkas isegi minu suunas jooksma minu kutsumise peale, ent siis naases kelmikalt hüpates Mishka juurde tagasi....
Sain aru, et edasiseks koertejahiks pean olema sobivalt riietatud ja jalutusrihmadega varustatud....
Ma ei teadnud, et vanainimene võib nii kiiresti riietuda! Raudselt tegin ma 1 : 0 ära vene kroonu sõdurile! Lisaks sellele jõudsin kogu selle 15 sekundi jooksul haarata kaasa võtmed, jalutusrihmad ja teha SOS kõne kallile abikaasale.
Kui ma lõpuks tänavale sain, siis oli mulle vist paanika näkku kirjutatud! Igal juhul samal sekundil kui ma oma sissesõiduteel peatusin, et otsustada, mis suunda kulgeda, peatus mu kõrval auto, mille juht keris akna alla ning naerdes küsis: kas otsid oma koeri?????
Jap, kaks huskit.....
Siiapoole! Ma just nägin neid!
Selle aja sees peatus ka teine auto, mille juht viibutas samas suunas....
Esimese auto juht pakkus mulle küüti. Ma olin täiega närvis, sest huskid ju mind ei kuula! Ja lisaks sellele ei tunne huskid STOP märki ning ka tagurpidikäik neil pole välja arenenud. Huski sõtkub peatumatult ikka edasi!
Tegelikult me leidsime nad kähku!
Kõigepealt tabasime Mishka, kes oli ennast kenasti ehitusplatsile smugeldanud ja seltsis seal ehitusmeestega.
Siis nägime Mikat, kes sõtkus ehitustandri aia taga ja oli ka paanikas, otsides Mishkat...... Sel jala kui mina autost oma rihmadega välja spurtisin, blokeerisid mõlemad autod (see teine auto tuli ka meiega kaasa koeri otsima!) teed ja juhid blokeerisid jalakäijate teed mõlemad pool tänavat.
Elu küsimus oli Mishka kätte saada. Sellest sain isegi mina, pool blond aru! Koerad on nii lahutamatud ja Mika on Mishka külge kleepunud, seega kui saan kätte Mishka, siis on Mika samahästi kui käes.
Ja kuna Mishka on nii kena ja viisakas koer, siis tema suhtles ehitajatega, surus oma koonu neile pihku ja lasi end kõrva tagant sügada.... Minu raudsest haardest polnud tal aga shanssigi välja rabeleda! Tirisin ta siis ehitustandrilt tänavale, kus abimehed parajasti Mikat meelitasid. Mika eiras neid täie umbusuga, sest... teie ei ole minu ema! Naljakas oli kaeda, kuidas muidu taga-aias olev tapjahuski osutus tegelikult kallerdavaks memmepojaks....
Ent meelitustrikk Mishkaga toimis ja Mika lendas talle selha täie energiaga. Asjaolu, et mina ka seal seisin, jättis Mika täiesti vahele!
Tänasin oma abilisi ja siis jooksutasin oma huskid koju! Ja tuppa! Kuhu nad jäid terveks päevaks!
Pereisale jäi rõõm aed korda teha! Me muidugi teame, et pika prognoosiga huskikindlat aeda pole olemas, ent seniks.... that will do!
Kui ma mõtlen tagasi sellele ajale, mil ma neid aknast nägin ja asusun kohvi tegema ning ettevalmistasin toa, siis see oli mingi 5 minutit! Selle ajaga suutsid nad selle liikuva aialati leida ja sellest läbi pressida.... milline efektiivsus!
Ja selle 15 + 20 sekundi jooksul, mil ma riidesse sain, milline kiirendus.... ma arvan, et 300 m jooksus said nad sel päeval küll ülekaaluka esikoha!
Kuradi huskid!
Ent naerma ajas ju ka. Kohe ei saa tige olla nende peale!
Ja siis see kass.... See härra käitub nagu riik riigis. Tal on valikuline kuulmine: kui mina teda kutsun, ta ei kuule. Kui Antonio kutsub, siis on kohal esimese hüüatuse peale. Kui mina köögis krõbusiktega KOLISTAN ja hakkliha pakki HÄÄLEKALT avan, siis on kass sekundiga köögis mu jalga hõõrumas.... Kui mina teda maja eest otsima läheb, siis kass jalutab nina püsti minust eemale, juhtub aga Antonio kassi tuppa kantseldama, siis kass jookseb talle sülle... Teeb armukadedaks, jah?
Ja kassil on uus komme: talle enam ei kõlba minu öökapil olev vesi klaasis, mis on iga päeva pestud ja kus vesi iga päev vahetatud. Nüüd tarbib kass vett pesuruumis plastämbrist, mis on algselt tegelikult toakoerte veeressursiks mõeldud.... Aga kui Kirkwoodi Tänava Krahv arvab, et see vesi on tema kuninglikule kõrgusele parem, las siis nii jääb.....
Ent naerma ajab ka. Kohe ei saa tige olla selle eluka peale!
Aga nüüd ootab mind ees videoseminar deebeti ja kreediti kohta! Olen siin kolm päeva maadelnud oma ülesannetega ja mingi valemiga õnnestus isegi viimane, kõige raskem lõpuks lahendada. Aega võttis 3 tundi, ent jagu sain.... Tegelikult oli 4 tundi ette nähtud, ent ma olen kiire kirjutaja (ja tuleb välja et ka kustutaja lol!) Mu kustutuskumm on otsakorral, ent vahet pole.... saabki uue ning vigu tuleb ka järjest vähem sisse!
Seega, tagasi deebeti ja kreediti maailma kogu ülejäänud päevaks!
Naerma ajab ja tige ei suuda ka olla!
PS! Olukorrast riigis: koerad diivanil (Mishka) ja matil (Mika), kass õues!
Ma saan aru küll. et mida rohkem lapsele aastaid lisandub, seda "nõmedamaks" vanemad muutuvad..... Ja vanavanemad on ju puhta opakad! Ent meie, nõmedad vanemad saadame lapse vanaema juurde tagalasse, sest nagu me talle oleme selgitanud, aeg jookseb ja ühel päeval pole enam vanaema kusagilt võtta! Seniks aga naudi tema tingimusteta pimedat armastust, aja endale kamaluga sisse kõike seda sööki (mida on valmis vaaritatud loomulikult liiga palju ja söök on serveeritud 24/7....), õpi itaalia keelt (unistada ju ikka võib?) ja õpeta vanaemale inglise keelt (mida vanemaks vanaema saab, seda rohkem on ta teel tagasi hälli, ehk siis itaalia keel hakkab domineerima!), aita tal meeles pidada, mida ta telekast vaatama pidi ja lihtsalt ole talle seltsis ning kuula suguharu lugusid ja kuidas vanaisa teda Zurichis trammis kohtas!
Nii, laps kaheks päevaks paigas.....
Loomad. Kuradi loomad, üks veidram kui teised. Mispidi see nüüd oligi, kas loomad on omanike peegeldus või lähevad omanikud oma looma nägu??????
No meie isa on kenasti peast hall, nagu on kenasti hallid nii kass kui huskid.....
Ja meie koerad ja kassid manipuleerivad minuga täpselt sellises taktis ja rütmimõõdus nagu neile just hetkel sobib...... Naine, nõrkus on sinu nimi!
nagu te olete õigesti aru saanud, on meie huskidest saanud rohkem toa- kui õuekoerad..... Miskipärast on see toimunud nii loomulikult, et kellelegi ei ole pähe tulnud, et veel umbes 2 aastat tagasi elasid nood huskid taga-aias ja lasta neid elutuppa oleks olnud täiesti hullumeelne tegu.....
Aga kuna naine on nõrk ja laps veel nõrgem, siis pole pereisalgi midagi kobiseda: selleks ajaks kui tema töölt koju saabub, on tuba täis naist, lapsi ja koeri..... Ja kuna kogu see seltskond liputab rõõmust saba, kui isa koju saabub, siis isa osutub ka nõrgaks ning ka temal pole südant seda kooslust laiali lüüa....
Ühel hommikul, kui olin Antonio teele saatnud, vaatasin köögiaknast, kuidas Mika ahistas Mishkat. Mishka oli kena kaevikuga valmis saanud ning puhkas oma kaevikus väsimust välja peale suurt kaevetööd. Mika lihtsalt haukus ja hüppas ümber kaeviku ja tiris Mishkat kõrvust. Ja see Mika haukumine pani muidugi koerteparve naabrite ajas ka kiljuma.... Mäsu missugune! Mingil ajal saabus õnneks vaikus....
Ent kuna mul oli just kohvimasin tuledesäras valmis oma igahommikust nektarit pressima, siis tegin esmalt omale jumalarahus ühe suure laari cappuchinot ja valmistasin majapidamise ette koerte saabumiseks:
hall tekk diivanile katteks (Mishkale!), matid esikusse maha (Mikale!), Karina toa uks kinni (piirata Mika vallutus ja närimiskirge!), WC paber peitu (Mika rebimiskirg!), kassi söök köögi laua peale (Mishka õgimisvõime!), veeämber pesuruumis täidetud (vesi koertele alati käepärast!), kass magamistuppa voodile turvatsooni ja siis tatsat tatsat tagauksele koeri sisse hüüdma!
Tavaliselt piisab korra Krõõda heledat häält teha, kui huskid juba kurve võttes oma kaevikutest saabuvad! Sel korral jäi hääl hüüdjaks kõrbes!
Teine kutsung ja ei miskit....
Asi tundus imelikult kahtlane.... Otsisin siis midagi jala otsa ja läksin kaema.
Huskid on omale valinud omale elu- ja kaevandusepaigaks köögiakna aluse aialapi, mis kunagi kauges minevikus oli minu köögivilja aed.... Seega, kui jõudsin nurga taha ja seisin otsevaates kaevikutega, olid need tühjad ja huskisid mitte kuskil.....
Et mis? Jap, kaevikuid palju ja huskisid mitte kuskil....... Aegluubis aga vedasid mu jalad mu aiani, kus laiutas kena aialati laiune auk... ja millest läbi vaadates nägin Mishkat teisel pool aeda üle tee naabrite sissesõiduteel....
Ok, Mikast saan ma veel aru, tema sale noormees, pressib ennast sellest august läbi, ent Mishka???????????? Pidi ikka olema vabadusiha, et sellisest avast end välja uuristada!
Aga edasine nüüd enam nii väga aegluubis polnud!
Ma seisin seal aiaaugu juures hommikumantlis. Tegin isegi ühe haleda katse joosta väravast välja nii nagu ma olin. Ent katseks see jäi, kuigi selle minuti jooksul, mis ma seal hommikumantli hõlmad laiali lehvisin, nägin ma mõlemaid koeri, Mika hakkas isegi minu suunas jooksma minu kutsumise peale, ent siis naases kelmikalt hüpates Mishka juurde tagasi....
Sain aru, et edasiseks koertejahiks pean olema sobivalt riietatud ja jalutusrihmadega varustatud....
Ma ei teadnud, et vanainimene võib nii kiiresti riietuda! Raudselt tegin ma 1 : 0 ära vene kroonu sõdurile! Lisaks sellele jõudsin kogu selle 15 sekundi jooksul haarata kaasa võtmed, jalutusrihmad ja teha SOS kõne kallile abikaasale.
Kui ma lõpuks tänavale sain, siis oli mulle vist paanika näkku kirjutatud! Igal juhul samal sekundil kui ma oma sissesõiduteel peatusin, et otsustada, mis suunda kulgeda, peatus mu kõrval auto, mille juht keris akna alla ning naerdes küsis: kas otsid oma koeri?????
Jap, kaks huskit.....
Siiapoole! Ma just nägin neid!
Selle aja sees peatus ka teine auto, mille juht viibutas samas suunas....
Esimese auto juht pakkus mulle küüti. Ma olin täiega närvis, sest huskid ju mind ei kuula! Ja lisaks sellele ei tunne huskid STOP märki ning ka tagurpidikäik neil pole välja arenenud. Huski sõtkub peatumatult ikka edasi!
Tegelikult me leidsime nad kähku!
Kõigepealt tabasime Mishka, kes oli ennast kenasti ehitusplatsile smugeldanud ja seltsis seal ehitusmeestega.
Siis nägime Mikat, kes sõtkus ehitustandri aia taga ja oli ka paanikas, otsides Mishkat...... Sel jala kui mina autost oma rihmadega välja spurtisin, blokeerisid mõlemad autod (see teine auto tuli ka meiega kaasa koeri otsima!) teed ja juhid blokeerisid jalakäijate teed mõlemad pool tänavat.
Elu küsimus oli Mishka kätte saada. Sellest sain isegi mina, pool blond aru! Koerad on nii lahutamatud ja Mika on Mishka külge kleepunud, seega kui saan kätte Mishka, siis on Mika samahästi kui käes.
Ja kuna Mishka on nii kena ja viisakas koer, siis tema suhtles ehitajatega, surus oma koonu neile pihku ja lasi end kõrva tagant sügada.... Minu raudsest haardest polnud tal aga shanssigi välja rabeleda! Tirisin ta siis ehitustandrilt tänavale, kus abimehed parajasti Mikat meelitasid. Mika eiras neid täie umbusuga, sest... teie ei ole minu ema! Naljakas oli kaeda, kuidas muidu taga-aias olev tapjahuski osutus tegelikult kallerdavaks memmepojaks....
Ent meelitustrikk Mishkaga toimis ja Mika lendas talle selha täie energiaga. Asjaolu, et mina ka seal seisin, jättis Mika täiesti vahele!
Tänasin oma abilisi ja siis jooksutasin oma huskid koju! Ja tuppa! Kuhu nad jäid terveks päevaks!
Pereisale jäi rõõm aed korda teha! Me muidugi teame, et pika prognoosiga huskikindlat aeda pole olemas, ent seniks.... that will do!
Kui ma mõtlen tagasi sellele ajale, mil ma neid aknast nägin ja asusun kohvi tegema ning ettevalmistasin toa, siis see oli mingi 5 minutit! Selle ajaga suutsid nad selle liikuva aialati leida ja sellest läbi pressida.... milline efektiivsus!
Ja selle 15 + 20 sekundi jooksul, mil ma riidesse sain, milline kiirendus.... ma arvan, et 300 m jooksus said nad sel päeval küll ülekaaluka esikoha!
Kuradi huskid!
Ent naerma ajas ju ka. Kohe ei saa tige olla nende peale!
Ja siis see kass.... See härra käitub nagu riik riigis. Tal on valikuline kuulmine: kui mina teda kutsun, ta ei kuule. Kui Antonio kutsub, siis on kohal esimese hüüatuse peale. Kui mina köögis krõbusiktega KOLISTAN ja hakkliha pakki HÄÄLEKALT avan, siis on kass sekundiga köögis mu jalga hõõrumas.... Kui mina teda maja eest otsima läheb, siis kass jalutab nina püsti minust eemale, juhtub aga Antonio kassi tuppa kantseldama, siis kass jookseb talle sülle... Teeb armukadedaks, jah?
Ja kassil on uus komme: talle enam ei kõlba minu öökapil olev vesi klaasis, mis on iga päeva pestud ja kus vesi iga päev vahetatud. Nüüd tarbib kass vett pesuruumis plastämbrist, mis on algselt tegelikult toakoerte veeressursiks mõeldud.... Aga kui Kirkwoodi Tänava Krahv arvab, et see vesi on tema kuninglikule kõrgusele parem, las siis nii jääb.....
Ent naerma ajab ka. Kohe ei saa tige olla selle eluka peale!
Aga nüüd ootab mind ees videoseminar deebeti ja kreediti kohta! Olen siin kolm päeva maadelnud oma ülesannetega ja mingi valemiga õnnestus isegi viimane, kõige raskem lõpuks lahendada. Aega võttis 3 tundi, ent jagu sain.... Tegelikult oli 4 tundi ette nähtud, ent ma olen kiire kirjutaja (ja tuleb välja et ka kustutaja lol!) Mu kustutuskumm on otsakorral, ent vahet pole.... saabki uue ning vigu tuleb ka järjest vähem sisse!
Seega, tagasi deebeti ja kreediti maailma kogu ülejäänud päevaks!
Naerma ajab ja tige ei suuda ka olla!
PS! Olukorrast riigis: koerad diivanil (Mishka) ja matil (Mika), kass õues!
Kommentaarid
Postita kommentaar