Mulle tundub, et ma olen midagi väga olulist oma blogipidamises maha maganud! Ma olen täiesti kindel, et ma pole siin sõnakestki juttu teinud jalgpallist Austraalias!?
See mäng, mida laiem üldsus Eestis jalgpallina teab, on siin kirjas sokkerina (soccer).
Olles pool-blond, panen ma käe südamele ja vannun jumala keeli, et mina ei tea senini, millised on Austraalia jalgpalli reeglid ja kuidas üldse skooritakse.... Ja ega see mind ju tegelikult ei huvita ka! Kui telekast jallpall tuleb, siis on kindel, et kanal saab ruttu vahetatud ja ajalehe spordilisa jäetakse nagunii vahele...
Aga selle siinse jalgpalliga käib kaasas miski täiesti müstiline jalgpalli kultuur!
Niisiis, olles austraallane, ei pruugi sa teada maa ajaloost ega geograafiast midagi, pole kunagi saanud pähe Austraalia hümni sõnu, ent kindlasti oled sa mingi kindla jalgpalli klubi toetaja ja tead selle klubi hümni isegi kaine peaga kaasa laulda!
Kuulumine kluppi on minu vaatlusandmetel kaasasündinud, antud edasi geenidega ning eluaegne.
Sellest ei taganeta. Tean peresid, kus isa on näiteks Collingwoodi austaja ja ema Hawthorni pöidlahoidja ning fakt, et nad on abielus, ei muuda midagi: kumbki pool räuskab jalka matshi ajal omade poolt ja ilmselt saab toimuma ka rohkesti eriarvamusi, ent poolt kunagi ei vahetata! Ma tean ka juhtumit, kus tööintervjuul küsiti muuseas, kelle poolehoidja oled.... lol (väidetavalt oli see mitteametlik küsimus....)
Mis selle klubissekuulumisega siis kaasneb?
Ega kui klubi kui sellist tegelikult ei eksisteerigi. On lihtsalt ringkond inimesi, kes toetavad mingit teatud jalgpalliklubi, mõned on ka liikmed, kes maksavad mingit osamaksu ja saavad soodsamalt pileteid selle klubi matshidele. Gruppi kuulumiseks piisab aga täiesti õigete aksessuaaride lisamine oma garderoobi (sallid, dzemprid,särgid, mütsid, kindad) või siis kõikvõimaliku vidinate esitlemine igas avalikus kohas (kleepsud, pliiatsid, klaasid). Ja kui jutusoolikas jääb soiku ja ilmast ka enam midagi rääkida pole, siis tuleb viia jutt jalgpallile ning iga toetaja hakkab valjult oma klubi kiitma, aeg lendab lennates, ent tõde jääb ikkagi poolikuks, sest iga klubiline istub endiselt oma mätta otsas! Iseasi on, kui toetaja kohtub sama klubi toetajaga, siis on verevendlus silmapilkselt loodud!
Meie pere (v.a. mina!) toetab Richmondi Tigers'it! Isa Antoniol ja lapsel on mõlemal oma sahtel, mis on servani Tigersi nänni täis. Minule on nad etenduse andnud 3 korda nelja aasta jooksul, kui on end täies ehtes jalkaks üles vuntsinud! Ikka must ja kollane triip läbib teemat ja Karinale meisterdatakse tiigri näomaaling koos vurrudega.... Ja siis läheb see mustlaslaager teele.... ja et asi ikka õige oleks, siis minnakse rongiga, sest terve rong on siis tiigreid või vastaspoolt täis ja terve tee saab siis rivaalitseda..... Mina senini olen suutnud end kõrvale nihverdada, sest ma ei kujutaks ennast seal staadionil ette. Lisaks sellele, et ma ei tea, kuidas see punkt saadakse (seal on teised reeglid.....), ei suuda ma väljakul toimuvat rämedat andmist (käigus on kõikvõimalikud valuvõtted ja räige poks....) vaadata ning tribüünidel käivat kisakoori taluda! Jalkas pidavat igaüks kisendama tatti ja sappi pritsides oma kopsud rinnust välja..... (Mina tahan vaikust ja rahu ja ei salli valju kisakoori.... isegi telekas on keeratud pea hääletuks, kui mina toas viibin ning ma kuulun gruppi peastsoe, sest eelistan isegi filme telekas vaadata tummalt ja subtiitritega..... Isa Antonio väidab, et ma olen ainus selline isend, keda tema on kohanud. Lohutuseks pean ma blogilugejale teada andma, et muusikasaateid ma hääletult ja subtiitritega ei vaata.... VEEL!)
Eile oli siis Austraalia jalgpalli suur finaal. See on päev, kus lind ka ei lenda, kui matsh parajasti käimas on! Paar nädalat ette hakkavad trummid taguma, ajaleht on servast servani jalkat täis ja jalgpallurid on kõige tähtsamad isikud kogu kängurumaal! Tavaelus on nad tavalised inimesed, kes satub joogiga pahuksisse, kes kiirustab autoroolis, kes tõmbab natsa triipu, kes on tuntud playboy jne jne. Enne finaali aga asetatakse kõik need poisid ebajumala staatusesse..... Staadioni kõik 100 000 kohta on välja müüdud ja lisarongid on käiku lastud. Ülejäänud vaatajad kogunevad telekate ette nii kodudes kui pubides ning mäng võib alata!!!!!
Mina lugesin samal ajal teises toas raamatut, kui mu kaks tiigrit elutoas kisendasid.....
Nende tiim tegelikult ei mänginud, ent nad hoidsid pöialt Hawthorni kotkastele, sest isegi kui nende värvid on kakapruun ja kollane, on nad lõppude lõpuks siiski Melbournest..... Vastaspool oli Freemantlest, Lääne Austraaliast ja seega neil meie pere tiigrite seas mingit lööki polnud.....
Kui siis kaks tiigrit tantsu lüües minu tuppa imbusid, siis sain aru, et ju siis kohalikud kotkad matshi kinni lõid, ent .... so what!?
Tänahommikune ajaleht oli selle aasta kõige igavam. Kui sa arvad, et peale esimest 20 lehekülge oleks nagu kõik öeldud, mis jalgpallist öelda saab, siis eksid.... topeltpaks spordilisa alustas aga otsast peale......
Panin ajalehe käest ära ja ülejäänud päeva veetsime tiigrite ja huskidega taga-aias soojas päikesepaistes! Isa Antonio nägi esimest korda minu ja Mika tiimitööd: mina rinnaga ees, kola kokku korjates, Mika tagarindena kogu seda kola minu ämbrist varastades ja seda uuesti laiali levitades.... 0 : 0!
Ent nüüd tuleb leiutada õhtusöök.... spaghetti ja bolognese oli tiirgikutsika soov ja lapse soov olgu seaduseks! Pastapott tulele!!!!!
Ilusast pühapäeva teile ka!
Meie pere (v.a. mina!) toetab Richmondi Tigers'it! Isa Antoniol ja lapsel on mõlemal oma sahtel, mis on servani Tigersi nänni täis. Minule on nad etenduse andnud 3 korda nelja aasta jooksul, kui on end täies ehtes jalkaks üles vuntsinud! Ikka must ja kollane triip läbib teemat ja Karinale meisterdatakse tiigri näomaaling koos vurrudega.... Ja siis läheb see mustlaslaager teele.... ja et asi ikka õige oleks, siis minnakse rongiga, sest terve rong on siis tiigreid või vastaspoolt täis ja terve tee saab siis rivaalitseda..... Mina senini olen suutnud end kõrvale nihverdada, sest ma ei kujutaks ennast seal staadionil ette. Lisaks sellele, et ma ei tea, kuidas see punkt saadakse (seal on teised reeglid.....), ei suuda ma väljakul toimuvat rämedat andmist (käigus on kõikvõimalikud valuvõtted ja räige poks....) vaadata ning tribüünidel käivat kisakoori taluda! Jalkas pidavat igaüks kisendama tatti ja sappi pritsides oma kopsud rinnust välja..... (Mina tahan vaikust ja rahu ja ei salli valju kisakoori.... isegi telekas on keeratud pea hääletuks, kui mina toas viibin ning ma kuulun gruppi peastsoe, sest eelistan isegi filme telekas vaadata tummalt ja subtiitritega..... Isa Antonio väidab, et ma olen ainus selline isend, keda tema on kohanud. Lohutuseks pean ma blogilugejale teada andma, et muusikasaateid ma hääletult ja subtiitritega ei vaata.... VEEL!)
Eile oli siis Austraalia jalgpalli suur finaal. See on päev, kus lind ka ei lenda, kui matsh parajasti käimas on! Paar nädalat ette hakkavad trummid taguma, ajaleht on servast servani jalkat täis ja jalgpallurid on kõige tähtsamad isikud kogu kängurumaal! Tavaelus on nad tavalised inimesed, kes satub joogiga pahuksisse, kes kiirustab autoroolis, kes tõmbab natsa triipu, kes on tuntud playboy jne jne. Enne finaali aga asetatakse kõik need poisid ebajumala staatusesse..... Staadioni kõik 100 000 kohta on välja müüdud ja lisarongid on käiku lastud. Ülejäänud vaatajad kogunevad telekate ette nii kodudes kui pubides ning mäng võib alata!!!!!
Mina lugesin samal ajal teises toas raamatut, kui mu kaks tiigrit elutoas kisendasid.....
Nende tiim tegelikult ei mänginud, ent nad hoidsid pöialt Hawthorni kotkastele, sest isegi kui nende värvid on kakapruun ja kollane, on nad lõppude lõpuks siiski Melbournest..... Vastaspool oli Freemantlest, Lääne Austraaliast ja seega neil meie pere tiigrite seas mingit lööki polnud.....
Kui siis kaks tiigrit tantsu lüües minu tuppa imbusid, siis sain aru, et ju siis kohalikud kotkad matshi kinni lõid, ent .... so what!?
Tänahommikune ajaleht oli selle aasta kõige igavam. Kui sa arvad, et peale esimest 20 lehekülge oleks nagu kõik öeldud, mis jalgpallist öelda saab, siis eksid.... topeltpaks spordilisa alustas aga otsast peale......
Panin ajalehe käest ära ja ülejäänud päeva veetsime tiigrite ja huskidega taga-aias soojas päikesepaistes! Isa Antonio nägi esimest korda minu ja Mika tiimitööd: mina rinnaga ees, kola kokku korjates, Mika tagarindena kogu seda kola minu ämbrist varastades ja seda uuesti laiali levitades.... 0 : 0!
Ent nüüd tuleb leiutada õhtusöök.... spaghetti ja bolognese oli tiirgikutsika soov ja lapse soov olgu seaduseks! Pastapott tulele!!!!!
Ilusast pühapäeva teile ka!
Kommentaarid
Postita kommentaar