Peale eilseid valimisi vahetus Austraalias võim. Mis edasi hakkab juhtuma, kes teab.... Lubadused tuleb nüüd teoks teha, elame-näeme! Ja ega mul pole siin õigust sõna võtta, sest minul sel korral veel häält polnud ja oma sõna sekka saan öelda alles järgmistel valimistel, kui peaksin juba Austraalia täieõiguslik kodanik olema....
Aga selleni on veel natuke aega!
Vaatamata võimule, läheb elu aga ikka omasoodu edasi.
Mina olen olnud töötu inimese kohta üpris hõivatud. Logeleda polegi mahti saanud ja vist ei saagi..... Tegin midagi tavatut oma eas: läksin kooli tagasi. Olles blond oleks targem midagi teada, seega seekord osutus valituks raamatupidamine.... Minu nooruspäevade valik ja siiani lemmikala, loomaarstindus, peab hetkel ootereziimile jääma...
Ma tean, et see valik tundub enamikule inimsestest, kes mind vähegi tunnevad, kummaline.... aga võibolla ka mitte.
Nimelt, kui närisin end läbi oma abikaasa raamatupidamisest, siis mingil hetkel lajatasid mulle numbrid lagipähe ja hakkasid minuga kõnelema..... Ma tundsin ise-endas ära meie kunagise raamatupidaja, kes kogu aeg raha teemal sõna võttis ja kelle pidev näägutamine kõigile närvidele käis.... Täpselt samamoodi käisin ma närvidele oma kaasale.... Ent raamatupidamine sai korrastatud ja minu tahe midagi enamat ette võtta sai aga hoogu juurde..... Lisaks pole mul mingeid kohustusi ühegi tööandja ees hetkel, seega olen valmis sirutama oma tundlad välja ja hakata asjaga süvendatult tegelema.
Võtsin ette topeltkursused, mille esimene ja kergem osa annaks raamatupidaja tunnistuse, teine ja nõudlikum aga juba bilansivõimelise raamatupidaja ettevalmistuse. Koolitus peab olema läbitud kahe aasta jooksul selle algamise päevast. Ja kuna tegu on kaugõppega, siis saan ise oma rütmi ja aega planeerida, mida toimekam tibi olen, seda kiiremini haritud saad!
Ma ei tea veel, kuidas see lõppeb, sest algusega pole ju ka veel pihta hakatud. Raha on makstud ja kinnitus haridusasutuse poolt olemas, edasine sõltub minust endast. Kellegi pool näpuga vibutada pole, kui läbi kukun ja lolliks osutun, ikka ise enda laiskust saab sel juhul süüdistada!
Täna aga osalesime pereüritusel. Anthony tädi pidas 85 sünnipäeva ja tema boyfriend 84-ndat.... Seega istus laua ümber umbes 30 itaallast, 3 hiinlast ja eestlane!
Mulle kohe meeldis inimesi vaadelda..... meie lauas näiteks Anthonyst vasakule poole jääv laua pool, nemad istusid kõik 4 tundi oma telefonides ja iPad-s .... ning kõik itaalia road jäid nende pool maitsmata, ent kokakoola maitses hästi. Teine pool istus veeklaaside taga, telefonid olid ilmselt kõigil olemas, nagu ilmselt ka Facebook.... ent õnneks meie pool otsustas süüa ja jutelda.... Vanurite lauas valitses vaikus, sest kõik olid ärevusest nii stressis - mõelda ise, ruliitada juuksed, kitkuda kulmud, ehtida end õide, tulla kodust välja, sõita autoga läbi linna teise otsa (õnneks see oli meie pool linna lol), läbida ametlik tervitustseremoonia, ega see kõik väsitab.....
Itaallastega on hea pidu pidada: lauad on lookas ja söök otsa ei saa! Tegelikult oli nii, et laiali hakati minema, siis laua tagant püsti tõusta oli omaette vaev ja oma tünderja kere veerema saada oli teine tükk tegemist..... Aga elama jäime!
Nüüd kodus kotil, silmad poolkinni, laseme ajal ja toidul endast läbi voolata ja ilmselt midagi muud ette ei jõuagi võtta.....
Vahel on ikkagi tore hammastega hauda kaevata!
Aga selleni on veel natuke aega!
Vaatamata võimule, läheb elu aga ikka omasoodu edasi.
Mina olen olnud töötu inimese kohta üpris hõivatud. Logeleda polegi mahti saanud ja vist ei saagi..... Tegin midagi tavatut oma eas: läksin kooli tagasi. Olles blond oleks targem midagi teada, seega seekord osutus valituks raamatupidamine.... Minu nooruspäevade valik ja siiani lemmikala, loomaarstindus, peab hetkel ootereziimile jääma...
Ma tean, et see valik tundub enamikule inimsestest, kes mind vähegi tunnevad, kummaline.... aga võibolla ka mitte.
Nimelt, kui närisin end läbi oma abikaasa raamatupidamisest, siis mingil hetkel lajatasid mulle numbrid lagipähe ja hakkasid minuga kõnelema..... Ma tundsin ise-endas ära meie kunagise raamatupidaja, kes kogu aeg raha teemal sõna võttis ja kelle pidev näägutamine kõigile närvidele käis.... Täpselt samamoodi käisin ma närvidele oma kaasale.... Ent raamatupidamine sai korrastatud ja minu tahe midagi enamat ette võtta sai aga hoogu juurde..... Lisaks pole mul mingeid kohustusi ühegi tööandja ees hetkel, seega olen valmis sirutama oma tundlad välja ja hakata asjaga süvendatult tegelema.
Võtsin ette topeltkursused, mille esimene ja kergem osa annaks raamatupidaja tunnistuse, teine ja nõudlikum aga juba bilansivõimelise raamatupidaja ettevalmistuse. Koolitus peab olema läbitud kahe aasta jooksul selle algamise päevast. Ja kuna tegu on kaugõppega, siis saan ise oma rütmi ja aega planeerida, mida toimekam tibi olen, seda kiiremini haritud saad!
Ma ei tea veel, kuidas see lõppeb, sest algusega pole ju ka veel pihta hakatud. Raha on makstud ja kinnitus haridusasutuse poolt olemas, edasine sõltub minust endast. Kellegi pool näpuga vibutada pole, kui läbi kukun ja lolliks osutun, ikka ise enda laiskust saab sel juhul süüdistada!
Täna aga osalesime pereüritusel. Anthony tädi pidas 85 sünnipäeva ja tema boyfriend 84-ndat.... Seega istus laua ümber umbes 30 itaallast, 3 hiinlast ja eestlane!
Mulle kohe meeldis inimesi vaadelda..... meie lauas näiteks Anthonyst vasakule poole jääv laua pool, nemad istusid kõik 4 tundi oma telefonides ja iPad-s .... ning kõik itaalia road jäid nende pool maitsmata, ent kokakoola maitses hästi. Teine pool istus veeklaaside taga, telefonid olid ilmselt kõigil olemas, nagu ilmselt ka Facebook.... ent õnneks meie pool otsustas süüa ja jutelda.... Vanurite lauas valitses vaikus, sest kõik olid ärevusest nii stressis - mõelda ise, ruliitada juuksed, kitkuda kulmud, ehtida end õide, tulla kodust välja, sõita autoga läbi linna teise otsa (õnneks see oli meie pool linna lol), läbida ametlik tervitustseremoonia, ega see kõik väsitab.....
Itaallastega on hea pidu pidada: lauad on lookas ja söök otsa ei saa! Tegelikult oli nii, et laiali hakati minema, siis laua tagant püsti tõusta oli omaette vaev ja oma tünderja kere veerema saada oli teine tükk tegemist..... Aga elama jäime!
Nüüd kodus kotil, silmad poolkinni, laseme ajal ja toidul endast läbi voolata ja ilmselt midagi muud ette ei jõuagi võtta.....
Vahel on ikkagi tore hammastega hauda kaevata!
 |
| Juubilar ja tema poiss-sõber!!! |
 |
| Osake suurest Itaalia perekonnast |
 |
| Meie lilleneiu meie lillekimbu all lookas. Mida vanem eit, seda roosam kleit... sama käib ka lillede kohta, ma loodan. Täpsustuseks pean mainima, et me olime ainukesed, kes juubilarile lilli märkasid tuua....... |
Kommentaarid
Postita kommentaar