Mis kodukana ikka rääkida oskab???? Kodukana elus ei saa ju midagi põnevat juhtuda, enamasti on iga järgmine päev eelmise koopia....
... noh, ehk võibolla perekondlikul õhtusööma-ajal on kana natuke teisel kujul või kala aurutatud ja mitte grillitud....
Mittemidagi tehes on aeg lennanud uskumatu kiirusega. Kui ma hommikul vara köögis oma elevandisamme harjutan, siis kallis kaasa ei saa aru, et mida sa toimetad kell 7 hommikul???? Normaalsed mittetöötavad inimesed magaksid kella 10-ni ....( võimaluse korral Antonio magaks keskpäevani....)
Mina kui ebanormaalne töötu sellest kommentaarist välja ei tee, .... elevanditan omasoodu edasi väga tähtsate asjatoimetustega:
kassi söötmine
kass õue
kassi kopsikud köögilauale turvalisse tsooni
matid maha
koerad sisse
valjuhäälne vastastikune hommikutervitus ja külajutu aeg koertega, kui omale kohvi teen
koertest üks suundub diivanile (tundub et oma eelmises elus oli see husky diivani- ja sülekoer, ise-enesest mõistetavana asetub ta elegantselt diivanile....), teine koer maandub oma esiku ja köögivahelisel matil piiri valvama ja mina poen oma kohviga voodisse tagasi, kus siis hakkan kurdistavalt valjult ajalehega krabistades värskeid uudiseid lugema.....
õige aja saabudes seon saba põlleks ette, torman taas elevandisammudega kööki, kus siis kõrvulukustava kolinaga valmib rösteris leib, pannil kalgendub muna ja teisel pannil praksub pruuniks peekon.... kogu kakofooniat täiendab kohvimasina urin ja piimavahustaja sireen, ent lõpuks on hommikusöök valmis, kõik korraga ja kandikuke jalutab elevandisammudega tagasi magamistuppa ning maandub pereisa nina ette......
Ja siis peale hommikusööki tuleb pereisa voodist välja ka saada.
Siin ei aita ei elevandisamm ega gestaapoliku jõhkrusega kardinate avamisel päevavalgusega pimestamine, isa Antoniot voodist kangutada nõuab kanaemalt vägilase jõudu ja eestlase legendaarset pühendumust mitte mingil juhul hiljaks jääda....
Mingi nipiga on see senini õnnestunud.....
Laps muuseas kooliks üles ajada polegi probleem, sest tavaliselt ärkab ta ise oma äratuskella peale ja omale hommikusööki ei nõua ning isegi oma koolilõuna pakib omale ise.....
Enne tööleminekut mahub tihedasse päevakavasse aga kurikuulsa koertedresseerija igapäevane kuulekustrenn, kus huskyd kordavad õpitut ja järgivad guru igat käsklust sekundipealt....
Guru areenilt lahkudes kaotavad huskyd aga igasugu kuulekuse.....
Seega, kondukana asub toimetama, nõud pestud ja tuba kasitud, kass sisse ja siis välja ja jälle sisse jne.
Kui Mika vaid saaks võimaluse, jääks sellest ülbest hallist puhv-püksist alles vaid mälestus! Kass keerutab Mika nina all oma saba, nühib vastu mu säärt, hüpnotiseerib koeri oma liikumatute meekollaste silmadega ja eitab nende olemasolu.... Ta on teadlik, et need nõmedad huskyd on koerajd moodustised, ent samal ajal olles Kirkwoodi Tänava Krahv, ta teab, kelle sõna majas maksab ja kelle nimele käivad ajalehed (ent kes majalaenu ei maksa.....).
Mingil hetkel lasen huskyd jälle vabadusse.
Ja siis läheb lahti põrgu maa peal:
meie järjekordseteks naabriteks, umbes kuuendad nelja aasta jooksul..... on miskid kummalised isikud. Tuvasta palju tahad läbi aia-augu, aga inimeste arv on selgusetuks jäänud. Aga see grupp seltsimehi on vist avanud koerte päevakodu, sest nagu aia-august näha saab, on erinevatel päevadel seal kuni 6 koera, mõned on kohal iga päev ja mõni aeg-ajalt ja siis on seal külalisesinejad.
Vat selle aia-auguga mul ennem mingit suhet pole olnud. Ent meie huskyd läksid lolliks kätte! Päevast päeva kraapisid aia ääres, nina mullased, proovides aiast läbi murda, seda ära süües. Klähvimine käis asja ette. Mingil hetkel sain aru, et klähvijaks pole mitte huskyd, vaid see kile hääl tuleb hoopis teiselt poolt aeda! Selle hetkeni polnud ma mingi naaberkoera olemasolust teadlikki....
Kuna kisakoor jätkus ja päev päevalt läks hullemaks, otsustasiin teekonna aia-auguni ette võtta! Ikkagi hooliv naabrimutt ju, asetab silma auku ja teeb kindlaks, et JOKK???????
Sellel päeval tuvastasin ma sealt ühe valge puudli, pruuni märsskoera, miski vabiseva beezi halediku ja letargilise ameerika staffi... Kõige ägedamini andis tuld muidugi puudel! See puudlist emalõvi ongi kurjajuur tänaseni, teised koerad vahelduvad, ent puudel on see, kes rassirahutusi õhutab teisel pool aeda.
No ja nii siis kaks rinnet koeri teineteist läbi aia päevast päeva ründavad. Rindejoon on seni paigal püsinud, ent ma usun, et ühel päeval üks pooltest sellest aiast läbi murrab ja eks näis mis juhtuma hakkab.....
Kuna huskyd on piisavalt suured, siis nemad ennast vaevalt aia alt läbi suudavad kaevata! Mika on omandanud huskyle kohaselt ilusa kaevetehnika, ent kahjuks tema loometöö viib meid pigem Hiinasse, ent mitte naabriaeda, sest tema kaevikud suunduvad otse alla, ent mitte kaarja käiguna aia alt naabrite poolele..... Mishka pole kaevuritibi, ent samal ajal on tema see, kes naabripuudlile kõige rohkem närvidele käib ja puudlit veelgi enam taga õhutab. Ent nood pisikesed naabrinässud ei nõua just suurt ruumi, et end meie poolele läbi pressida... Kuna käigus on hambad ja pühendumus, siis on tõenäoline, et ühel päeval leian ma oma taga-aiast terve koeraparve ning kes sellel avastamisehetkel võivad esineda nii elus kui elutu organismina.... Antonio on kindel, et huskyd neile armu ei anna, mina naiivse ja rahuarmastava hipina usun aga endiselt headusesse ja sõbralikku kooseksistentsi....
Ja selleks, et natukenegi rahu saada, kogun ma tavaliselt huskyd tagasi tuppa.
Iga päev üritan ma teha tiiru looduses ja teha vähemalt 10 000 sammune retk. Ma jumaldan meie randa ja seda riba metsikut loodust, mis jääb ranna ning Kananooki oja vahele. Läinud talv on vaikselt uuristades saanud hakkama uskumatu erosiooniga meie rannas, meri on söönud ära arvestatava koguse valget liiva ja ka rannataimestikku. Kohati on uuris nii kõrge, et tahaks pääsukesed kohale kutsuda ning lasta neil pesad sellesse seina uuristada... Ja kui meri sellise tempoga jätkab, siis meie maja asub 20 aasta pärast rannas ja 50 aasta pärast elame üksikul saarel (juhuuuu, minu unistus saab seega tõeks!!!!!!!)..... Ent hea uudis on see, et valget liiva meil endiselt jätkub, nii et rannahooaeg tuleb ka sel aastal!
Olla kodukana pole muuseas üldse paha. On ainult üks asi, mis mulle ei meeldi ja see on.....
....?
Õige! Sellega kaasneb ka shoppamine!
Jumala pärast, mis iganes, aga juba väljend poodi minema ajab mu hulluks..... Ma olen seni üle elanud kaks tretti söögipoodi. Enne kolmandat tuleb vist võtta palderjanitilku.... Antonio pakkus mulle küll abikätt, et ta võib ise poodi minna peale tööd. Ent tema päevad võivad olla sageli väga pikad ja peale seda, kui oled päev otsa Melbourne vahel edasi tagasi kurseerinud, siis see 3 km edasitagasiretk poodi kell 9 õhtul enam nii väga ei ahvatle. Seega pakkusin oma kuuliaukudest armistunud naha turule ja lubasin korra nädalas üle elada otsetabamuse... üks auk kasukas juures kasuka kvaliteeti enam ei muuda niikuinii.....
Pere aga naerab, kui keegi sõna pood mainib ja mina vastikusest nägu väänutan...
Uuel nädala aga alustab kodukana oma õpingutega. Seniks aga leelotan kodus edasi, heietan lugulaulu loomadega ja vedrutan kodu korras hoida. Vahelduseks käin Antoniol tööl kaasa, olles rohkem moraalseks toeks, sest jumala eest, mina tema tööd teha ei suudaks, sena enam, et selleks tuleb aeg-ajalt redelil seista ja igasugu tööriistu kasutada.... Mina siis seisan asjatundjat teeseldes kõrval ning jutustan klientidega. Ega see jutustamine kukub mul hästi välja lol...... ja kuna päriolu on ka eksootiline, siis jututeemad kunagi otsa ei saa....
Niisiis, täiega mõttetu beib!
Ent usu või mitte: peace inside me!
... noh, ehk võibolla perekondlikul õhtusööma-ajal on kana natuke teisel kujul või kala aurutatud ja mitte grillitud....
Mittemidagi tehes on aeg lennanud uskumatu kiirusega. Kui ma hommikul vara köögis oma elevandisamme harjutan, siis kallis kaasa ei saa aru, et mida sa toimetad kell 7 hommikul???? Normaalsed mittetöötavad inimesed magaksid kella 10-ni ....( võimaluse korral Antonio magaks keskpäevani....)
Mina kui ebanormaalne töötu sellest kommentaarist välja ei tee, .... elevanditan omasoodu edasi väga tähtsate asjatoimetustega:
kassi söötmine
kass õue
kassi kopsikud köögilauale turvalisse tsooni
matid maha
koerad sisse
valjuhäälne vastastikune hommikutervitus ja külajutu aeg koertega, kui omale kohvi teen
koertest üks suundub diivanile (tundub et oma eelmises elus oli see husky diivani- ja sülekoer, ise-enesest mõistetavana asetub ta elegantselt diivanile....), teine koer maandub oma esiku ja köögivahelisel matil piiri valvama ja mina poen oma kohviga voodisse tagasi, kus siis hakkan kurdistavalt valjult ajalehega krabistades värskeid uudiseid lugema.....
õige aja saabudes seon saba põlleks ette, torman taas elevandisammudega kööki, kus siis kõrvulukustava kolinaga valmib rösteris leib, pannil kalgendub muna ja teisel pannil praksub pruuniks peekon.... kogu kakofooniat täiendab kohvimasina urin ja piimavahustaja sireen, ent lõpuks on hommikusöök valmis, kõik korraga ja kandikuke jalutab elevandisammudega tagasi magamistuppa ning maandub pereisa nina ette......
Ja siis peale hommikusööki tuleb pereisa voodist välja ka saada.
Siin ei aita ei elevandisamm ega gestaapoliku jõhkrusega kardinate avamisel päevavalgusega pimestamine, isa Antoniot voodist kangutada nõuab kanaemalt vägilase jõudu ja eestlase legendaarset pühendumust mitte mingil juhul hiljaks jääda....
Mingi nipiga on see senini õnnestunud.....
Laps muuseas kooliks üles ajada polegi probleem, sest tavaliselt ärkab ta ise oma äratuskella peale ja omale hommikusööki ei nõua ning isegi oma koolilõuna pakib omale ise.....
Enne tööleminekut mahub tihedasse päevakavasse aga kurikuulsa koertedresseerija igapäevane kuulekustrenn, kus huskyd kordavad õpitut ja järgivad guru igat käsklust sekundipealt....
Guru areenilt lahkudes kaotavad huskyd aga igasugu kuulekuse.....
Seega, kondukana asub toimetama, nõud pestud ja tuba kasitud, kass sisse ja siis välja ja jälle sisse jne.
Kui Mika vaid saaks võimaluse, jääks sellest ülbest hallist puhv-püksist alles vaid mälestus! Kass keerutab Mika nina all oma saba, nühib vastu mu säärt, hüpnotiseerib koeri oma liikumatute meekollaste silmadega ja eitab nende olemasolu.... Ta on teadlik, et need nõmedad huskyd on koerajd moodustised, ent samal ajal olles Kirkwoodi Tänava Krahv, ta teab, kelle sõna majas maksab ja kelle nimele käivad ajalehed (ent kes majalaenu ei maksa.....).
Mingil hetkel lasen huskyd jälle vabadusse.
Ja siis läheb lahti põrgu maa peal:
meie järjekordseteks naabriteks, umbes kuuendad nelja aasta jooksul..... on miskid kummalised isikud. Tuvasta palju tahad läbi aia-augu, aga inimeste arv on selgusetuks jäänud. Aga see grupp seltsimehi on vist avanud koerte päevakodu, sest nagu aia-august näha saab, on erinevatel päevadel seal kuni 6 koera, mõned on kohal iga päev ja mõni aeg-ajalt ja siis on seal külalisesinejad.
Vat selle aia-auguga mul ennem mingit suhet pole olnud. Ent meie huskyd läksid lolliks kätte! Päevast päeva kraapisid aia ääres, nina mullased, proovides aiast läbi murda, seda ära süües. Klähvimine käis asja ette. Mingil hetkel sain aru, et klähvijaks pole mitte huskyd, vaid see kile hääl tuleb hoopis teiselt poolt aeda! Selle hetkeni polnud ma mingi naaberkoera olemasolust teadlikki....
Kuna kisakoor jätkus ja päev päevalt läks hullemaks, otsustasiin teekonna aia-auguni ette võtta! Ikkagi hooliv naabrimutt ju, asetab silma auku ja teeb kindlaks, et JOKK???????
Sellel päeval tuvastasin ma sealt ühe valge puudli, pruuni märsskoera, miski vabiseva beezi halediku ja letargilise ameerika staffi... Kõige ägedamini andis tuld muidugi puudel! See puudlist emalõvi ongi kurjajuur tänaseni, teised koerad vahelduvad, ent puudel on see, kes rassirahutusi õhutab teisel pool aeda.
No ja nii siis kaks rinnet koeri teineteist läbi aia päevast päeva ründavad. Rindejoon on seni paigal püsinud, ent ma usun, et ühel päeval üks pooltest sellest aiast läbi murrab ja eks näis mis juhtuma hakkab.....
Kuna huskyd on piisavalt suured, siis nemad ennast vaevalt aia alt läbi suudavad kaevata! Mika on omandanud huskyle kohaselt ilusa kaevetehnika, ent kahjuks tema loometöö viib meid pigem Hiinasse, ent mitte naabriaeda, sest tema kaevikud suunduvad otse alla, ent mitte kaarja käiguna aia alt naabrite poolele..... Mishka pole kaevuritibi, ent samal ajal on tema see, kes naabripuudlile kõige rohkem närvidele käib ja puudlit veelgi enam taga õhutab. Ent nood pisikesed naabrinässud ei nõua just suurt ruumi, et end meie poolele läbi pressida... Kuna käigus on hambad ja pühendumus, siis on tõenäoline, et ühel päeval leian ma oma taga-aiast terve koeraparve ning kes sellel avastamisehetkel võivad esineda nii elus kui elutu organismina.... Antonio on kindel, et huskyd neile armu ei anna, mina naiivse ja rahuarmastava hipina usun aga endiselt headusesse ja sõbralikku kooseksistentsi....
Ja selleks, et natukenegi rahu saada, kogun ma tavaliselt huskyd tagasi tuppa.
Iga päev üritan ma teha tiiru looduses ja teha vähemalt 10 000 sammune retk. Ma jumaldan meie randa ja seda riba metsikut loodust, mis jääb ranna ning Kananooki oja vahele. Läinud talv on vaikselt uuristades saanud hakkama uskumatu erosiooniga meie rannas, meri on söönud ära arvestatava koguse valget liiva ja ka rannataimestikku. Kohati on uuris nii kõrge, et tahaks pääsukesed kohale kutsuda ning lasta neil pesad sellesse seina uuristada... Ja kui meri sellise tempoga jätkab, siis meie maja asub 20 aasta pärast rannas ja 50 aasta pärast elame üksikul saarel (juhuuuu, minu unistus saab seega tõeks!!!!!!!)..... Ent hea uudis on see, et valget liiva meil endiselt jätkub, nii et rannahooaeg tuleb ka sel aastal!
Olla kodukana pole muuseas üldse paha. On ainult üks asi, mis mulle ei meeldi ja see on.....
....?
Õige! Sellega kaasneb ka shoppamine!
Jumala pärast, mis iganes, aga juba väljend poodi minema ajab mu hulluks..... Ma olen seni üle elanud kaks tretti söögipoodi. Enne kolmandat tuleb vist võtta palderjanitilku.... Antonio pakkus mulle küll abikätt, et ta võib ise poodi minna peale tööd. Ent tema päevad võivad olla sageli väga pikad ja peale seda, kui oled päev otsa Melbourne vahel edasi tagasi kurseerinud, siis see 3 km edasitagasiretk poodi kell 9 õhtul enam nii väga ei ahvatle. Seega pakkusin oma kuuliaukudest armistunud naha turule ja lubasin korra nädalas üle elada otsetabamuse... üks auk kasukas juures kasuka kvaliteeti enam ei muuda niikuinii.....
Pere aga naerab, kui keegi sõna pood mainib ja mina vastikusest nägu väänutan...
Uuel nädala aga alustab kodukana oma õpingutega. Seniks aga leelotan kodus edasi, heietan lugulaulu loomadega ja vedrutan kodu korras hoida. Vahelduseks käin Antoniol tööl kaasa, olles rohkem moraalseks toeks, sest jumala eest, mina tema tööd teha ei suudaks, sena enam, et selleks tuleb aeg-ajalt redelil seista ja igasugu tööriistu kasutada.... Mina siis seisan asjatundjat teeseldes kõrval ning jutustan klientidega. Ega see jutustamine kukub mul hästi välja lol...... ja kuna päriolu on ka eksootiline, siis jututeemad kunagi otsa ei saa....
Niisiis, täiega mõttetu beib!
Ent usu või mitte: peace inside me!
 |
| Mishka, va rassiõhutaja... Raske uskuda???? |
Kommentaarid
Postita kommentaar