Eile vastasin telefonile. Helistajaks oli üks endine töökaaslane, hea kamraad. Ta oli tegelikult teinud mulle umbes 10 kõnet ennegi, ent ma ei soovinud ühtegi kommentaari anda ja ignoreerisin kõned....
Eile aga tundsin, et miks ka mitte!
Esimene asjana kostus telefonist paaniline hüüe - issake kas sa oled elus ja kõik on korras????? Nurrusin siis telefoni, et otse loomulikult olen elus ja minu meelest päris rõõsa, love you too!
Minu äkiline kadumine radariekraanilt on tekitanud palju segadust, sest mitte keegi töömesilastest ei tea, mis juhtus. Kupjast brigadiritädi pidavat käima seinaääri mööda, ülemused keerutavad ja vastust keegi ei anna. See oli muide minu palve lahkumise asjolusid mitte kommenteerida, nagu ma lubasin mitte jagada kommentaare laiemale ringile ka omalt poolt. Ent selles ettevõttes peaksid inimesed olema harjunud, et inimesed kaovad etteteatamata ja jälgi jätmata. Minu kolme aasta jooksul tean ma ainult ühte juhtumit, kus lahkuja teatas oma soovist ette kuu aega, kõik teised on kadunud nagu vits vette sekundi murdosa jooksul..... Ja neid inimesi on olnud PALJU, kes on läinud. Kogu juhtkond on asendunud kaks korda selle kolme aasta jooksul, töölisi on käinud läbi kümnete kaupa. Ja ma räägin siin rassistlikul pinnal, rääkides austraallastest. Tegelikult pole ükski neist pidama jäänud.... Nüüd on meil pakketsehhis ainult 1 serblanna (tema on vastu pidanud umbes 7 aastat ja ainult tänu sellele, et tal pole kuhugi mujale minna ja ei viitsi midagi ette võtta), 1 austraallanna (tema on vastu pidanud 10 aastat ja ilmselt saab kunagi postuumselt coolibah kangelase tiitli......) ja kubjas on uusmeremaallanna..... 4 valgest jäi alles 3....
Ent mesipuu oli rahutu, sest keegi oli näinud sel hommikul, kui ma välisukseni rinnaga teed rajasin läbi rahvamassi, et mul oli pisar silmas ja ma olin silmnähtavalt paanikas. Töömesilased panid pead kokku ja jõudsin üksmeelele, et miski polnud korras.....
Eile andsin ma täiesti ümmarguse vastuse pärijale. Ma väitsin, et ma pole valmis rääkima, ent üks on kindel: ma ei tule tagasi! Ohe teiselt pool tuli südamest...
Jah, mul on kahju, et petsin paljude inimeste lootust, ent jah, mul on hea meel, et see peatükk mu elus läbi sai. Kui räägitakse, et orjapidamist enam ei eksisteeri, siis on nad millestki aru saanud, see on täiesti olemas ja toimib isegi tõotatud maal Austraalias 21. sajandil.
Aga mis minul sellest enam! Mina kangutasin end vabaks ja siin ma olen, mõnusalt keras diivanil, kass soojendamas mu vasakut poolt ja Mishka pressinud end parema külje alla! Mika nagu ikka, on lõksus oma köögi-koridori piiril ja kuiväga ta ka tahaks sisse tulla ja ka end diivanile kerra tõmmata (soovitavalt kass kõhus.....), siis peremehe keeld on absoluutne respekt ja sellest üle ei astuta!
Ma sain muuseas ükspäev pea-aegu et südamerabanduse. Tulime kolmekesi Karina korvpallimängult ja astusime majja. Esimese asjana nägime, et maja koeri täis.... Karina oli jätnud tagaukse pärani lahti.... Ja siis jäi mul süda seisma, sest mulle meenus, et enne kui me läksime, oli kass Karina voodi peal keras magamas.... Avastanud koerad majapidamisest vabas liikumises, tekkis mu silme ette pilt taga-aiast ennelõunal leitud possumi jäänustest, kui aegluubis Karina toa poole liikusin.....
Leidsin kassi endisest kohast, suurte tumedate silmadega koeri hüpnotiseerimas..... Milline kergendus!!!!! Huskides ei saa iialgi kindel olla, kui asi puudutab saaki! Isegi kui Mishka ei suvatseks kassile läheneda peale neid küüsi, mis ta korra ninna sai, siis Mika risti ette ei lööks ja ilmselt kambavaimust kaasaks Mishka ka ühistegevusse....
Isa Antonio oli muidugi uhke oma hästi kasvatet huskide üle, mina aga ruigasin rõõmust, et kass elus ja terve!
Ent naljakas on see, et niipea kui isa Antonio silmapiirilt kaob, kaob koos sellega ka distsipliin koeranduses....Ja siis polegi imestada, et kui ta töölt koju tuleb, siis maja on elajaid täis: Mishka tavaliselt end diivanile magama unustanud, Mika käpad taeva poole seliti esikus matil, kass ringutamas kuskil pehmes ja soojas kohas ning laps ja naine manööverdavad kikivarvul loomade vahel....
/kui pereisa laseb silma looja, siis mammutid tormavad piki majapidamist elevandisammudega edasi-tagasi ja kolistavad panne....../
Elu on mõnus!
Ja nüüd, sammu marss oma 10 tuhandet sammu tegema! ...not too cosy....
Eile aga tundsin, et miks ka mitte!
Esimene asjana kostus telefonist paaniline hüüe - issake kas sa oled elus ja kõik on korras????? Nurrusin siis telefoni, et otse loomulikult olen elus ja minu meelest päris rõõsa, love you too!
Minu äkiline kadumine radariekraanilt on tekitanud palju segadust, sest mitte keegi töömesilastest ei tea, mis juhtus. Kupjast brigadiritädi pidavat käima seinaääri mööda, ülemused keerutavad ja vastust keegi ei anna. See oli muide minu palve lahkumise asjolusid mitte kommenteerida, nagu ma lubasin mitte jagada kommentaare laiemale ringile ka omalt poolt. Ent selles ettevõttes peaksid inimesed olema harjunud, et inimesed kaovad etteteatamata ja jälgi jätmata. Minu kolme aasta jooksul tean ma ainult ühte juhtumit, kus lahkuja teatas oma soovist ette kuu aega, kõik teised on kadunud nagu vits vette sekundi murdosa jooksul..... Ja neid inimesi on olnud PALJU, kes on läinud. Kogu juhtkond on asendunud kaks korda selle kolme aasta jooksul, töölisi on käinud läbi kümnete kaupa. Ja ma räägin siin rassistlikul pinnal, rääkides austraallastest. Tegelikult pole ükski neist pidama jäänud.... Nüüd on meil pakketsehhis ainult 1 serblanna (tema on vastu pidanud umbes 7 aastat ja ainult tänu sellele, et tal pole kuhugi mujale minna ja ei viitsi midagi ette võtta), 1 austraallanna (tema on vastu pidanud 10 aastat ja ilmselt saab kunagi postuumselt coolibah kangelase tiitli......) ja kubjas on uusmeremaallanna..... 4 valgest jäi alles 3....
Ent mesipuu oli rahutu, sest keegi oli näinud sel hommikul, kui ma välisukseni rinnaga teed rajasin läbi rahvamassi, et mul oli pisar silmas ja ma olin silmnähtavalt paanikas. Töömesilased panid pead kokku ja jõudsin üksmeelele, et miski polnud korras.....
Eile andsin ma täiesti ümmarguse vastuse pärijale. Ma väitsin, et ma pole valmis rääkima, ent üks on kindel: ma ei tule tagasi! Ohe teiselt pool tuli südamest...
Jah, mul on kahju, et petsin paljude inimeste lootust, ent jah, mul on hea meel, et see peatükk mu elus läbi sai. Kui räägitakse, et orjapidamist enam ei eksisteeri, siis on nad millestki aru saanud, see on täiesti olemas ja toimib isegi tõotatud maal Austraalias 21. sajandil.
Aga mis minul sellest enam! Mina kangutasin end vabaks ja siin ma olen, mõnusalt keras diivanil, kass soojendamas mu vasakut poolt ja Mishka pressinud end parema külje alla! Mika nagu ikka, on lõksus oma köögi-koridori piiril ja kuiväga ta ka tahaks sisse tulla ja ka end diivanile kerra tõmmata (soovitavalt kass kõhus.....), siis peremehe keeld on absoluutne respekt ja sellest üle ei astuta!
Ma sain muuseas ükspäev pea-aegu et südamerabanduse. Tulime kolmekesi Karina korvpallimängult ja astusime majja. Esimese asjana nägime, et maja koeri täis.... Karina oli jätnud tagaukse pärani lahti.... Ja siis jäi mul süda seisma, sest mulle meenus, et enne kui me läksime, oli kass Karina voodi peal keras magamas.... Avastanud koerad majapidamisest vabas liikumises, tekkis mu silme ette pilt taga-aiast ennelõunal leitud possumi jäänustest, kui aegluubis Karina toa poole liikusin.....
Leidsin kassi endisest kohast, suurte tumedate silmadega koeri hüpnotiseerimas..... Milline kergendus!!!!! Huskides ei saa iialgi kindel olla, kui asi puudutab saaki! Isegi kui Mishka ei suvatseks kassile läheneda peale neid küüsi, mis ta korra ninna sai, siis Mika risti ette ei lööks ja ilmselt kambavaimust kaasaks Mishka ka ühistegevusse....
Isa Antonio oli muidugi uhke oma hästi kasvatet huskide üle, mina aga ruigasin rõõmust, et kass elus ja terve!
Ent naljakas on see, et niipea kui isa Antonio silmapiirilt kaob, kaob koos sellega ka distsipliin koeranduses....Ja siis polegi imestada, et kui ta töölt koju tuleb, siis maja on elajaid täis: Mishka tavaliselt end diivanile magama unustanud, Mika käpad taeva poole seliti esikus matil, kass ringutamas kuskil pehmes ja soojas kohas ning laps ja naine manööverdavad kikivarvul loomade vahel....
/kui pereisa laseb silma looja, siis mammutid tormavad piki majapidamist elevandisammudega edasi-tagasi ja kolistavad panne....../
Elu on mõnus!
Ja nüüd, sammu marss oma 10 tuhandet sammu tegema! ...not too cosy....
Kommentaarid
Postita kommentaar