Esimene tööpäev peale puhkust oli täpselt selline ja isegi natuke halvem, nagu ma kujutasin. Terve päeva tundsin ennast kui patsient võõrutuskliinikus esimesel päeval või siis tulnukana psühhiaatriaosakonnas.... Joviaalsed kallistused uksel, kui patsiendid laekuma hakkasid.... valged pidzaamad.... keeltepaabel..... uudistelaviin....kuraddddddddi külm..........salatispinativirr-varr..... ekspertidest ülemused.... kella-ajast aru ei saa....
Mingi valemiga jäin ma ellu ja mingi järgmise valemiga suutsin end teisipäevaks jälle kohale ajada. Õnneks olin tagasi tasemel, et meie aiaga piiratud ning turvakaameratega ülepingutatud eriosakonnas end normaalsena tunda ja vooluga kaasa ujuda..... Noh, kas just normaalne nüüd õige väljend on, ent vähemalt kirjeldab see olukorda, kus ma suutsin oma tööga pihta hakata ja võimalikult ise-endaks jääda vaatamata meie suursugusele pidzaamakomplektile ja õhkkergele udusulgsinimütsikesele (see varustus on esimene paljudest inimehingede psühholoogilisest käitlemisest eesmärgiga igasugune omapära juba eos summutada.....)
Ma pole vist suurt maininud oma uuest ülemusest, kes tegelikult on nüüd juba vana kala, olles meie eriosakonnas oma salapärast kvaliteeditööd teinud juba kolm kuud! Nagu paljud ennustasid, kujunes meil temaga välja usalduslik koostöö, mis on põhinenud vastastikusel lugupidamisel ja ka vajadusest leida lahinguväljal keegi endale kõrvale. Esimesest päevast peale suutis ta omale peotäie vaenlasi soetada, sest ta suutis erineda... Vaenlased elimineerisid ta sõpside seast pelgalt tema ninaprill-tuumafüüsiku välisele imaagole. Vaesed vaenlased tegelikult polegi aru saanud, et tegu on tuumafüüsikule ootuspäraselt väga targa mehega ja vastupidiselt ootusele on tal jumalast antud suurepärane huumorisoon ja sarkasm, mille ta enamasti enda vastu pöörab. Kõige tulemuseks on äärmiselt huvitav inimene (kes minu lahterduse järgi kuulub klassi LIIGA HEA MEIE ERIOSAKONNA JAOKS...) ning koostöö temaga on olnud iga minut suurepärast õppimist. Ma pean muidugi vabandama lugejate ees, sest isegi kui ma siis laialt lehvitan tuumafüüsiku tiitliga, siis tegelikult on tal kaks kõrgharidust: tööstuslik insener ja toiduainete tehnoloogia. Kolmanda kõrghariduse pani poole pealt ootereziimile, sest tundis, et finantsala on natuke liiga kuiv ja igav....
Seega oleme me ära teinud temaga suure teoreetilise töö ja esmaspäeval vaatab meie töö üle (toiduohutuse) audiitor. Selle auditi tulemusest tegelikult sõltub päris palju: ettevõtte toiduohutuse maine ja laiemalt kogu marketing. Minu õnneks sain ma kirja ka esimese tõsiselt võetava toiduohutuse koolituse tõsiseltvõetavast firmast. Tegu polnud mingi social clubi taolise mokalaat-koolitusega, vaid väga vinge kahepäevase otserünnakuga, mille käigus 300 lehekülge trükimusta läbi töödeldi ning mis lõppes tunniajase eksamiga.
Pühapäeval läheme kahekesi mu ülemusega peale lõunat töö juurde, kus siis vaikuses ja rahus ühendame oma materjali lõplikult kokku ühtseks kvaliteedipiibliks ning vaatame lihvitud teemandi (pakketsehhi) viimast korda üle enne suurt etteastet. We are ready!
Seniks aga naudin hetke!
Homme ootab aga taas 12 tundi lahingut kümnepealise lohega! ...(nii vist kirjeldatakse tööd meie eriosakonnas?????)
Mingi valemiga jäin ma ellu ja mingi järgmise valemiga suutsin end teisipäevaks jälle kohale ajada. Õnneks olin tagasi tasemel, et meie aiaga piiratud ning turvakaameratega ülepingutatud eriosakonnas end normaalsena tunda ja vooluga kaasa ujuda..... Noh, kas just normaalne nüüd õige väljend on, ent vähemalt kirjeldab see olukorda, kus ma suutsin oma tööga pihta hakata ja võimalikult ise-endaks jääda vaatamata meie suursugusele pidzaamakomplektile ja õhkkergele udusulgsinimütsikesele (see varustus on esimene paljudest inimehingede psühholoogilisest käitlemisest eesmärgiga igasugune omapära juba eos summutada.....)
Ma pole vist suurt maininud oma uuest ülemusest, kes tegelikult on nüüd juba vana kala, olles meie eriosakonnas oma salapärast kvaliteeditööd teinud juba kolm kuud! Nagu paljud ennustasid, kujunes meil temaga välja usalduslik koostöö, mis on põhinenud vastastikusel lugupidamisel ja ka vajadusest leida lahinguväljal keegi endale kõrvale. Esimesest päevast peale suutis ta omale peotäie vaenlasi soetada, sest ta suutis erineda... Vaenlased elimineerisid ta sõpside seast pelgalt tema ninaprill-tuumafüüsiku välisele imaagole. Vaesed vaenlased tegelikult polegi aru saanud, et tegu on tuumafüüsikule ootuspäraselt väga targa mehega ja vastupidiselt ootusele on tal jumalast antud suurepärane huumorisoon ja sarkasm, mille ta enamasti enda vastu pöörab. Kõige tulemuseks on äärmiselt huvitav inimene (kes minu lahterduse järgi kuulub klassi LIIGA HEA MEIE ERIOSAKONNA JAOKS...) ning koostöö temaga on olnud iga minut suurepärast õppimist. Ma pean muidugi vabandama lugejate ees, sest isegi kui ma siis laialt lehvitan tuumafüüsiku tiitliga, siis tegelikult on tal kaks kõrgharidust: tööstuslik insener ja toiduainete tehnoloogia. Kolmanda kõrghariduse pani poole pealt ootereziimile, sest tundis, et finantsala on natuke liiga kuiv ja igav....
Seega oleme me ära teinud temaga suure teoreetilise töö ja esmaspäeval vaatab meie töö üle (toiduohutuse) audiitor. Selle auditi tulemusest tegelikult sõltub päris palju: ettevõtte toiduohutuse maine ja laiemalt kogu marketing. Minu õnneks sain ma kirja ka esimese tõsiselt võetava toiduohutuse koolituse tõsiseltvõetavast firmast. Tegu polnud mingi social clubi taolise mokalaat-koolitusega, vaid väga vinge kahepäevase otserünnakuga, mille käigus 300 lehekülge trükimusta läbi töödeldi ning mis lõppes tunniajase eksamiga.
Pühapäeval läheme kahekesi mu ülemusega peale lõunat töö juurde, kus siis vaikuses ja rahus ühendame oma materjali lõplikult kokku ühtseks kvaliteedipiibliks ning vaatame lihvitud teemandi (pakketsehhi) viimast korda üle enne suurt etteastet. We are ready!
Seniks aga naudin hetke!
Homme ootab aga taas 12 tundi lahingut kümnepealise lohega! ...(nii vist kirjeldatakse tööd meie eriosakonnas?????)
Kommentaarid
Postita kommentaar