Kuna see ongi päris vabadus ja pole enam mingit põhjust SELLESSE puuri tagasi minna, siis tabas puurilooma esimesel päeval täielik pohmell. Pohmell 3 aastast piiratud liikumisvabadusest. Meelemürkidega pole sellel pohmellil midagi pistmist õnneks!
Seega, puuriloom lõi silmad valla 5.30 hommikul..... kolmeaastase treeningu tagajärjel täiesti ise-enesestmõistetav. Kella kuueks hommikul oli puuriloom end juba maailma asjadega kurssi viinud ja kruusi kohvi kasuka vahele kallanud. Seejärel luges üle teatdu peatükid oma blogist (muuseas, puuriloom pole kunagi oma blogi üle lugenud, mis mustvalgel kirjas, see kirjas ja seega jääbki nii, nagu torust tuli......), et veenduda, et viimatine üleelamine polnudki miraaz..... Tegelikult oli see isegi päris huvitav, sest omale üllatuseks avastasin et näiteks detsembris kirjeldasin ma olukorda täpselt samuti, nagu ta viimasel tööpäeval minust maha jäi... Seega adusin, et kuna arengut pole olnud miskis suunas, siis oli tegu õige otsusega ja tuleb vabadusega silmitsi seisma.
Kell 8 sörkis pestud ja kasitud puurloom oma abikaasa sabas teele, kujutledes end jungaks. Jungaga juhtus aga nii, et lisaks sellele, et Melbourne liiklus oli ida suunast täiesti umbes ja liikluskaos kirjeldamatu, sappi ja ila pritsiv abikaasa roolis, siis kõik see pidurdamine ja kiirendamine ja manööverdamine tegi junga nii merehaigeks, et kui esimese kliendi juurde jõuti, siis esmalt elustas abikaasa oma poolsurnut puurilooma ja siis tegi oma töö üksi ära.... Puuriloom oli nii jõuetu autos, et isegi Foo Fighters oli liiga palju hetkel taluda..... Puuriloom tõmbas omale käteräti pähe, et mitte ilma ja inimesi näha ning siis vaikuses tasakesi vaakuda.....
Ja kuna me olime saabunud teisele poole Melbourne ja koju 75 km, siis polnud lootustki paremale lähitulevikule, kui kiffakesed ristis see päev üle elada.
Kõikide asjaolude kokkulangemisel toimis ka Murphy seadus oma parimal võimalikul moel ning lisaks sellele, et ma suremas olin, oksekott tainjate näppude vahel, siis helises telefon ja meie kinnisvaraagent teatas rõõmsalt, et meie investeeringukinnisvarale on ostja leidunud ja et asi kiiresti klaariks saaks, on vaja viivitamatult mu allkirja ostu-müügilepingule...... ja kuna me olime peaaeguetsamalpoolmaakera, siis tuli mul viimane jõud kokku võtta, oksevunts lähima McDonaldi vetsus ära pesta ning mingi nipiga inimolendi nägu pähe saada. Ette rutates olgu mainitud, et see viimane ülesanne osutus võimatuks täita.... Seega kanti elutu puurilooma keha maakleri laua ette, asetati püstipidi toolile ja kinnitati pliiats küünte vahele.
Ma ei mäleta ei maakleri nägu (see oli kuskil horisondil udu sees) ja ilmselt ma ei tunnista ka allkirja omaks kunagi tulevikus. Aga vähemalt mission completed!
Ent sellega oli alles pool päeva möödas..... Mingil hetkel ma vaaksusin kurgu põhjast, et kui nüüd midagi soolast hamba alla saaks, siis äkki jääks elama..... Mis oli muidugi jälle selle päeva omapära arvestades vale otsus..... Mis sisse läks, tuli ka välja ja kui siis kell 5 õhtul koduväravast sisse sõitsime, siis puuriloomast enam asja polnud.... Voodi, vaikus ja pimedus oli ainuke võimalus, et maakera ei pöörleks su ümber ja iiveldus ei tapaks....
Õhtueelsed palderjanitabletid aga mõjusid sellevõrra, et puuriloom oli öö otsa surnud ja kui hommikul kell 5 silmad valla lõi, siis..... pea selge, meel helge, nälg kallal, kass ja abikaasa kaisus ja tunne, et vistolenelus!
Praeguseks on puur puhtaks küüritud, kasukad-kapukad pestud, vuntsid sirgeks tõmmatud ja puuriuks kevadele valla!
Vabaduse teine päev ei tundugi nii paha!
Plaanid oodaku uut nädalat! Seniks ladusin raamatukuhja diivani ette ja asun sellest läbi närima!
Seega, puuriloom lõi silmad valla 5.30 hommikul..... kolmeaastase treeningu tagajärjel täiesti ise-enesestmõistetav. Kella kuueks hommikul oli puuriloom end juba maailma asjadega kurssi viinud ja kruusi kohvi kasuka vahele kallanud. Seejärel luges üle teatdu peatükid oma blogist (muuseas, puuriloom pole kunagi oma blogi üle lugenud, mis mustvalgel kirjas, see kirjas ja seega jääbki nii, nagu torust tuli......), et veenduda, et viimatine üleelamine polnudki miraaz..... Tegelikult oli see isegi päris huvitav, sest omale üllatuseks avastasin et näiteks detsembris kirjeldasin ma olukorda täpselt samuti, nagu ta viimasel tööpäeval minust maha jäi... Seega adusin, et kuna arengut pole olnud miskis suunas, siis oli tegu õige otsusega ja tuleb vabadusega silmitsi seisma.
Kell 8 sörkis pestud ja kasitud puurloom oma abikaasa sabas teele, kujutledes end jungaks. Jungaga juhtus aga nii, et lisaks sellele, et Melbourne liiklus oli ida suunast täiesti umbes ja liikluskaos kirjeldamatu, sappi ja ila pritsiv abikaasa roolis, siis kõik see pidurdamine ja kiirendamine ja manööverdamine tegi junga nii merehaigeks, et kui esimese kliendi juurde jõuti, siis esmalt elustas abikaasa oma poolsurnut puurilooma ja siis tegi oma töö üksi ära.... Puuriloom oli nii jõuetu autos, et isegi Foo Fighters oli liiga palju hetkel taluda..... Puuriloom tõmbas omale käteräti pähe, et mitte ilma ja inimesi näha ning siis vaikuses tasakesi vaakuda.....
Ja kuna me olime saabunud teisele poole Melbourne ja koju 75 km, siis polnud lootustki paremale lähitulevikule, kui kiffakesed ristis see päev üle elada.
Kõikide asjaolude kokkulangemisel toimis ka Murphy seadus oma parimal võimalikul moel ning lisaks sellele, et ma suremas olin, oksekott tainjate näppude vahel, siis helises telefon ja meie kinnisvaraagent teatas rõõmsalt, et meie investeeringukinnisvarale on ostja leidunud ja et asi kiiresti klaariks saaks, on vaja viivitamatult mu allkirja ostu-müügilepingule...... ja kuna me olime peaaeguetsamalpoolmaakera, siis tuli mul viimane jõud kokku võtta, oksevunts lähima McDonaldi vetsus ära pesta ning mingi nipiga inimolendi nägu pähe saada. Ette rutates olgu mainitud, et see viimane ülesanne osutus võimatuks täita.... Seega kanti elutu puurilooma keha maakleri laua ette, asetati püstipidi toolile ja kinnitati pliiats küünte vahele.
Ma ei mäleta ei maakleri nägu (see oli kuskil horisondil udu sees) ja ilmselt ma ei tunnista ka allkirja omaks kunagi tulevikus. Aga vähemalt mission completed!
Ent sellega oli alles pool päeva möödas..... Mingil hetkel ma vaaksusin kurgu põhjast, et kui nüüd midagi soolast hamba alla saaks, siis äkki jääks elama..... Mis oli muidugi jälle selle päeva omapära arvestades vale otsus..... Mis sisse läks, tuli ka välja ja kui siis kell 5 õhtul koduväravast sisse sõitsime, siis puuriloomast enam asja polnud.... Voodi, vaikus ja pimedus oli ainuke võimalus, et maakera ei pöörleks su ümber ja iiveldus ei tapaks....
Õhtueelsed palderjanitabletid aga mõjusid sellevõrra, et puuriloom oli öö otsa surnud ja kui hommikul kell 5 silmad valla lõi, siis..... pea selge, meel helge, nälg kallal, kass ja abikaasa kaisus ja tunne, et vistolenelus!
Praeguseks on puur puhtaks küüritud, kasukad-kapukad pestud, vuntsid sirgeks tõmmatud ja puuriuks kevadele valla!
Vabaduse teine päev ei tundugi nii paha!
Plaanid oodaku uut nädalat! Seniks ladusin raamatukuhja diivani ette ja asun sellest läbi närima!
Kommentaarid
Postita kommentaar