Pidasin Coolibahs vastu 3 aastat ja üks päev, mis peaks selles ettevõttes automaatselt andma nõukogude kangelase tiitli! 2 aastat ja 360 päeva olen ma unistanud päevast, mil panen ukse oma tagant kinni ja enam ei pea tulema tagasi! Täna kell 7.05 hommikul sulgesin selle ukse, põletasin silla ja ei vaadanud üle õla tagasi.
Tunne on segane, ent kergendav. Segane sellepärast, et jätsin maha paljud inimesed, kellele mul midagi anda oli ja kellega meil hea meeskonnatöö oli. Kerge on aga olla, sest ma ei pea enam taluma ühe teatud proua terrorit, mis tegelikult saigi põhjuseks, miks ma otsustasin lahkuda.
Eile hommikul hakkas karikas tasapisi täis saama ja vastu õhtut oli kriitiline moment käes. Päev oli äärmiselt raske, meil oli audit käimas, hakkaja proua naeris avalikult kvaliteeditiimi püüdlused välja ja ajas meid kõik hulluks . Audiitor hakkis samal ajal minu ülemusel koosoleku toas vaikselt mune maha ja mul polnud talle võimalik SOS kutsungit välja saata. Pakketsehhi manager sai aru, et midagi on väga valesti ja lõpuks kuulas mu ära. Mu ainuke palve oli saata mind mis iganes tööle mis iganes paigas pakketsehhis, ent mitte selle naisega koos. Tema palve oli aga hommikul tööle tulla ja lubadus lahendus leida.
Hommikul aga ma end valitseda ei suutnud, kui eelmisel päeval juhtunust oma ülemusega rääkisin. Minu paanika-atakk oli nii äge, et isegi koolieelikule oleks selge, et see inimeseloom pole isegi tingimisi töökõlbulik. Ma palusin loa minna koju.
Kodus ootas mind ees armastav abikaasa, kes end tööle sättis. Eks ta ju teadis mida oodata, sest eelmisel õhtul laekus koju inimvare (nagu 100 korda ennegi!) ja mu kõne peale hommikul teadis ta, mis tulnukas on laekumas. Põgenedes põrgust olin pähe unustanud sinise võrkmütsi ja jalga valged tööpidzaamapüksid. Teed koju ma eriti ei mäleta, suutsin isegi meie tänava teeotsast mööda sõita....
Antonio teatas mulle ukselt, et tegelikult peaks ta mu lilledega vastu võtma, sest me kõik oleme seda päeva ja seda otsust kaua oodanud.
Peale tunni möödumist saatsin aga juhtkonnale lahkumis- ja tänuavalduse ning õhtuks sain vastuse, et mõlemad on lugupidavalt vastu võetud. Siiski tuleb mul minna intervjuule, sest vaatamata sellele, et mina seal enam ei tööta, tahetakse see terror lõpetada ja mul tuleb oma tunnistus anda.
Aga mina olen nüüd vaba mees!
Esialgu plaane ei tee, magan ennast selgeks ja siis hakkan ringi kaema. Võibolla hoopis pühitsen end oma abikaasa raamatupidajaks ja hakkan hoopis pereäri arendama!
Seniks aga katsun üle saada süütundest oma ülemuse ees, sest meie koostöö sujus nii suurepäraselt ning me alles alustasime oma suurt projekti. Küll leidub keegi seda tööd ülevõtmast!
Elu on endiselt ilus, sest mul on endiselt mu armastav pere! ...... kõik ülejäänu ei loe!
Tunne on segane, ent kergendav. Segane sellepärast, et jätsin maha paljud inimesed, kellele mul midagi anda oli ja kellega meil hea meeskonnatöö oli. Kerge on aga olla, sest ma ei pea enam taluma ühe teatud proua terrorit, mis tegelikult saigi põhjuseks, miks ma otsustasin lahkuda.
Eile hommikul hakkas karikas tasapisi täis saama ja vastu õhtut oli kriitiline moment käes. Päev oli äärmiselt raske, meil oli audit käimas, hakkaja proua naeris avalikult kvaliteeditiimi püüdlused välja ja ajas meid kõik hulluks . Audiitor hakkis samal ajal minu ülemusel koosoleku toas vaikselt mune maha ja mul polnud talle võimalik SOS kutsungit välja saata. Pakketsehhi manager sai aru, et midagi on väga valesti ja lõpuks kuulas mu ära. Mu ainuke palve oli saata mind mis iganes tööle mis iganes paigas pakketsehhis, ent mitte selle naisega koos. Tema palve oli aga hommikul tööle tulla ja lubadus lahendus leida.
Hommikul aga ma end valitseda ei suutnud, kui eelmisel päeval juhtunust oma ülemusega rääkisin. Minu paanika-atakk oli nii äge, et isegi koolieelikule oleks selge, et see inimeseloom pole isegi tingimisi töökõlbulik. Ma palusin loa minna koju.
Kodus ootas mind ees armastav abikaasa, kes end tööle sättis. Eks ta ju teadis mida oodata, sest eelmisel õhtul laekus koju inimvare (nagu 100 korda ennegi!) ja mu kõne peale hommikul teadis ta, mis tulnukas on laekumas. Põgenedes põrgust olin pähe unustanud sinise võrkmütsi ja jalga valged tööpidzaamapüksid. Teed koju ma eriti ei mäleta, suutsin isegi meie tänava teeotsast mööda sõita....
Antonio teatas mulle ukselt, et tegelikult peaks ta mu lilledega vastu võtma, sest me kõik oleme seda päeva ja seda otsust kaua oodanud.
Peale tunni möödumist saatsin aga juhtkonnale lahkumis- ja tänuavalduse ning õhtuks sain vastuse, et mõlemad on lugupidavalt vastu võetud. Siiski tuleb mul minna intervjuule, sest vaatamata sellele, et mina seal enam ei tööta, tahetakse see terror lõpetada ja mul tuleb oma tunnistus anda.
Aga mina olen nüüd vaba mees!
Esialgu plaane ei tee, magan ennast selgeks ja siis hakkan ringi kaema. Võibolla hoopis pühitsen end oma abikaasa raamatupidajaks ja hakkan hoopis pereäri arendama!
Seniks aga katsun üle saada süütundest oma ülemuse ees, sest meie koostöö sujus nii suurepäraselt ning me alles alustasime oma suurt projekti. Küll leidub keegi seda tööd ülevõtmast!
Elu on endiselt ilus, sest mul on endiselt mu armastav pere! ...... kõik ülejäänu ei loe!
Hurraaaaaa!!!
VastaKustutaArmas Margit,
Ma olen su blogi jälginud ja jälginud ja jälginud ning nüüd on see koht, kus ma tahaks kilgata: ma olen seda päeva ja sinu otsust oodanud algusest peale. Nüüd on see koht, kus ma tahan sinuga istuda Kabala kolhoosi kontori esimehe kabinetis ja ulatada sulle kõvade kaantega diplomi nii nagu sina omal ajal tegid seda minuga...
Sellest hetkest alustasid sa elu elamist ja lõpetasid selle, et elu elas sind!
Hurrrrraaaaa!!!!!