Käpajäljed otse südamesse

Täna hommikul vara lasin huskyd tuppa. Sooja jne.... Asetasin matid kenasti esikusse ja kööki, sulgesin köögi ja elutoavahelised uksed ning koperdasin magama tagasi.

Kell kümme äratas mind abikaasa, sosistades mulle õrnalt kõrva.....

NB! see polnud õrnuse- ega armuavaldus.....

..... kui sa kööki lähed, ära minesta!

Selle lause peale olin ma jalgel eriti kiiresti, ilmselt oleks noorsõdurile Punaarmees silmad ette teinud.
Kui ma siis külg ees varjuna kööki libisesin, seisin silmitsi reaalmaastikuga:

koerad olid prügikasti kuidagi lahti saanud (ei tea kumb neist see tark oli, kes prügikasti pedaali peale astuda oskas??)ja selle sisu kenasti kööki, esikusse, vannituppa ja pesuruumi laiali laotanud. Ilmselgelt oli ajendiks küpsetuskott, millest ilmselt õhkus endiselt kanafilee ja toorsingi hõngu ning millele huskyd ei suutnud vastu panna. Tubli koostöö tulemusena oli küpsetuskott miljoniks tükiks, iga tükk tõenäoliselt hoolega lakutud ja kunstiliselt majapidi laiali asetatud..... See, et kõik muu sodi ka tee prügikastist välja leidis, polnudki enam oluline..... Õnnelikud huskyd olid olulised!

Õhtuks oli kogu loometegevus unustatud  ning esik ja köök koeri jälle täis! ... ja kass ikka ka, kes neid koeri endiselt millekski ei pea!

Those are little things what makes the world....






Kommentaarid