Tänast reedet ma kohe üldse ei ole oodanud. Käes on aeg teiseks ringiks süstideks.....
Eelmise nädalalõpu veetsin ma pea-aegu et jalutuna kodus. Esmaspäeval mahutasin oma jalad mingi valemiga autosse ja toimetasin oma kere tööle. See autojuhtimine oligi päeva kõige suurem väljakutse, sest kui sa pead oma paindumatut põlve hoidma natuke paindes, kui gaasi annad või pidurdad, siis see võttis silme eest mustaks küll ja ajas öökima kah.... Kuidagi läbi udu ma kohale sain, ent siis hakkas järgmine ooper: kuidas sa omale tööpüksid- ja saapad jalga saada????? Kodus aitas mul kallis kaasa riided selga, ent tööl pidin endaga ise hakkama saama.... Eesti naine ju kõrvalseisjatelt abi ei palu! Paar maakeelset kuradit lennutasin tuulde kohe kindlasti, ent alla ei andnud.
Minu ülemus ei uskunud mind nähes, et ma selle päeva tööl vastu pean. Ma ise ka ei uskunud eriti.... Ent päeva edenedes hakkas looma: ma vedasin ikka endiselt oma paremat jalga taga, ent tempo hakkas tasapisi tõusma ja nägu hakkas ka roosatama. Õnneks, et päev oli lühike, 8 tunnine.... Tee koju oli ka ootamatult kerge, ent kui kui kord juba uksest sisse sain, siis peale kohmakas riietest vabanemist ja valuvaigisti manustamist, vajusin 12 tunnisesse surmaunne.
Kui koomast hommikul kell 5 ärkasin, oli INIMESE tunne peal. Voodist välja vedades selgus, et vasak jalg saaks juba oige ja vasembaga hakkama, ent parem jalg vajaks siiski praavitust, ent on juba kohe kindlasti palju parem!!!!
Tänaseks ma loomulikult joosta ei saa ega ka treppe pidi üles alla purjetada ning hernestel põlvitada, ent vähemalt ma ei lonka! See on see tore uudis....
Et kahe tunni pärast saan omad uued süstid!
Eeltööd on tehtud: maja kosristanud, nõud pestud, raamatud kuhjatud öökapile, veeklaas ja valuvaigistid ootamas patsienti, kes ilmselt veedab järelejäänud osa nädalalõpust voodis oma pulkjalgadega! (ilmselt peaks varustusse sisaldama ka siibri......LOL)
Mu kõrged ootused on aga seda väärt, et anda piiskae verd ning kanged jalad!
Carpe Diem!
PS Need süstid mis ma saan, nimetatakse PRP injections, uuri netist, kui rohkem teada tahad!
Margit, su blogi on vaimustav segu heast huumorist, tibakesest eestlase sarkasmist ja loomulikult armastusest! Tänan sind ja kindlasti jään ootama uusi lugusid su perest ja muudest loomadest. Head paranemist ka! PS k'isin veebruaris Melbournes ja Sorrentosse sõidul viibisin ka Frankstonis pool tunnikest:) Eike
VastaKustuta