Eile algas toredalt.
Olles teel kesklinna, lasime iPodist omi vanu lemmikuid ja nautisime teineteise seltskonda. Kuna pereisal oli kõht tühi, siis otsustasime, et peaks enne minu arstivisiiti minema kohvikusse. Aega meil oli.... Mina teatasin nagu alati, et mina ei taha midagi, võibolla tass teed....
Pereisa hiline hommikusöök Benediktiini munade kujul oli super, ent minu varane lõuna ületas igasugused ootused:
kuna ma ju midagi ei tahtnud, siis ma seda ka ettekandjale teatasin. Ta oli äärmiselt tore tütarlaps ja pakkus mulle sõbralikult, et äkki tänane päevasupp....?????? ..... ja viipas käega minu selja taga olevale tahvlile. Kui ma end ümber pöörasin, siis ma KANGESTUSIN..... päevasupiks oli sel päeval BORSH!!!!!!! Borsh ja Austraalia ei kuulu kokku!!!!!!!
See borsh oli 100% ehtne borsh!!!!!! Ma oleks ta minutiga sisse lappinud, kui supp poleks nii kuum olnud....... Ettekandja preili tuli küsima, et kuidas mulle supp maitseb.... ma polnud võimeline talle vastama, sest värisesin mõnust ja viibisin teiselpool reaalsust..... Ma tegelikult isegi küsisin, et mis rahvusest on kokk, kes selle supi kokku keetis???? Tütarlaps arvas, et kreeklane.... Mõne minuti pärast tuli ta tagasi ja teatas, et selle retsepti oli kokale andnud umbes 9 aastat tagasi üks vanem venelanna..... Õnneks, et kokk polnud midagi modifitseerinud ja laskis sel vanal retseptil särada!!!!
Enne kui me kohvikust lahkusime, ei saanud ma kiusatusele vastu panna ning läksin köögiuksele kokale aitäh ütlema!!!!! Kokk Tony säras rõõmust ja oli väga uhke, et keegi tema kätetööd niivõrd hindab!!!!! Ma lubasin seal kohvikus peatselt tagasi olla!!!!
Edasine nii ilus ei olnud.
Mul sai kõrini oma valutavatest põlvedest. Kui ma poleks midagi ette võtnud, siis ilmselt üsna pea poleks ma enam ka kõndida suutnud. Jooksmisest, tantsimisest ja treppidel kõndimisest ma võisin ainult unistada. seega, võtsin end paar kuud tagasi kokku, leidsin oma holistilise lähenemisega arsti ning hetkel olen poolel teel tagasi inimkonda..... olles muidugi lennutanud tuulde vähemalt ühe komplekti lennupileteid Eestisse ja tagasi....
Hetkel olen ma staadiumis, kus ees ootas 3 seeriat süste põlveliigsesse, nädalaste vahedega. Ega ma tegelikult süsti ei karda ja valu ka mitte nii väga. Süsteem on selline, et esmalt annad mõned katseklaasitäied oma verd, see pannakse tsentriguugi ja eraldatakse vereosised ning siis trombotsüüdid süstitakse tagasi su kehasse, kahjustatud kohta. Minu puhul siis põlveliigesesse....
Minusugusel vanal hundil on ju rinnaesine kuuliauke ja arme täis ning ma olin kindel, et peale mu esimest ninaoperatsiooni (ja sellele järgnevat...) ei saa midagi vastikumat tulla.
Alati saab....
Vereandmine polnud probleem. Süst liigesesse ka polnud pilti taskussepanevalt valus, vaid pigem ebamugav, ent.... valu umbes 10 minuti pärast eriti paremas põlves, seda ei saagi kirjeldada ja see valu pani mind öökima ning külm higi ujutas mu jõena üle!!!!!! Ma kasutasin kogu oma jõudu mitte unnata, sest meid ootas tee koju ja kangekaelse naisena otsustasin, et ma käin enne kodu veel ära kohalikus haigekassas oma raviarvega....(tööpäevadel mul selleks aega ju pole.....). Kui ma autost end välja ajasin, siis olid mõlemad põlved paistes ja kanged..... Koperdasin end siis ootesaali ja istusin maha, mõlemad jalad sirgena välja sirutatud.... Anthony minu eest asja ajada ei saanud, sest tema pole Margit... Ooteaeg oli päris pikk ja kui siis minu aeg kätte jõudis, siis ma ei saanudki enam püsti!!!!!! Katsu sa ise sirgete põlvedega tooli pealt ülesse saada!!!!!!! Kuna mingilgi moel jala painutamine polnud võimalik, siis see, kuidas ma end mööda toolikäetugesid end püsti rullisin, oli kõrvaltvaatajatele etendust väärt..... ja edasine, kuidas ma teenindaja juurde oma paistes põlvedega tammusin..... Ma keeldusin istet võtmast ja ootasin vapralt ja kangejalgselt, kuni asi aetud. Edasine 50 meetrine teekond autoni oli kolgata tee.... kummagi jala peale toetuda ei saa.... painutada ka ei saa..... tule taevas appi!!! Autosse esi-istmele minna ei saa, sest ei saa oma kangeid sirgeid jalgu sisse..... vedasin siis ennast põiki tagaistmele ja siis jõudis mulle kohale, kui õnnelikud on inimesed, kellel kõik kehaosad toimivad, isegi osaliselt.....
Kodu kandis kaasa mu kätel tuppa ja pani siis oma ime-eluka voodile.... pakkis linnariietest lahti, tassis vannituppa.... ent kuidas sa potile saad oma pulksirgete jalgadega??????????????????
Tegelikult oli see ikka naljakas ka!
Päeva lõpu veetsin ma mesilasemana voodis, töömesilased täitmas iga mu soovi.... No mida ma ikka soovin.... kas sa saad mulle kassi kaissu tuua, ole hea, ulata läptop, anna mu prillid käekotist, klaas vett, raamat......Ent õhtuks hakkas vasak jalg juba liikuma ja paistetus kadus, tänaseks hommikuks on ka parem põlv palju parem.... Vannitoas on endiselt raske hakkama saada, ent püüan seda asutust mitte eriti tihedalt väisata...
Seega Margit, unusta selleks nädalavahetuseks kodutööd, ent ära unusta, et nädala pärast reedel kordub see kõik jälle: supp ja arst ja süstid!!!!!
Ilus, valus, naljakas!
Olles teel kesklinna, lasime iPodist omi vanu lemmikuid ja nautisime teineteise seltskonda. Kuna pereisal oli kõht tühi, siis otsustasime, et peaks enne minu arstivisiiti minema kohvikusse. Aega meil oli.... Mina teatasin nagu alati, et mina ei taha midagi, võibolla tass teed....
Pereisa hiline hommikusöök Benediktiini munade kujul oli super, ent minu varane lõuna ületas igasugused ootused:
kuna ma ju midagi ei tahtnud, siis ma seda ka ettekandjale teatasin. Ta oli äärmiselt tore tütarlaps ja pakkus mulle sõbralikult, et äkki tänane päevasupp....?????? ..... ja viipas käega minu selja taga olevale tahvlile. Kui ma end ümber pöörasin, siis ma KANGESTUSIN..... päevasupiks oli sel päeval BORSH!!!!!!! Borsh ja Austraalia ei kuulu kokku!!!!!!!
See borsh oli 100% ehtne borsh!!!!!! Ma oleks ta minutiga sisse lappinud, kui supp poleks nii kuum olnud....... Ettekandja preili tuli küsima, et kuidas mulle supp maitseb.... ma polnud võimeline talle vastama, sest värisesin mõnust ja viibisin teiselpool reaalsust..... Ma tegelikult isegi küsisin, et mis rahvusest on kokk, kes selle supi kokku keetis???? Tütarlaps arvas, et kreeklane.... Mõne minuti pärast tuli ta tagasi ja teatas, et selle retsepti oli kokale andnud umbes 9 aastat tagasi üks vanem venelanna..... Õnneks, et kokk polnud midagi modifitseerinud ja laskis sel vanal retseptil särada!!!!
Enne kui me kohvikust lahkusime, ei saanud ma kiusatusele vastu panna ning läksin köögiuksele kokale aitäh ütlema!!!!! Kokk Tony säras rõõmust ja oli väga uhke, et keegi tema kätetööd niivõrd hindab!!!!! Ma lubasin seal kohvikus peatselt tagasi olla!!!!
Edasine nii ilus ei olnud.
Mul sai kõrini oma valutavatest põlvedest. Kui ma poleks midagi ette võtnud, siis ilmselt üsna pea poleks ma enam ka kõndida suutnud. Jooksmisest, tantsimisest ja treppidel kõndimisest ma võisin ainult unistada. seega, võtsin end paar kuud tagasi kokku, leidsin oma holistilise lähenemisega arsti ning hetkel olen poolel teel tagasi inimkonda..... olles muidugi lennutanud tuulde vähemalt ühe komplekti lennupileteid Eestisse ja tagasi....
Hetkel olen ma staadiumis, kus ees ootas 3 seeriat süste põlveliigsesse, nädalaste vahedega. Ega ma tegelikult süsti ei karda ja valu ka mitte nii väga. Süsteem on selline, et esmalt annad mõned katseklaasitäied oma verd, see pannakse tsentriguugi ja eraldatakse vereosised ning siis trombotsüüdid süstitakse tagasi su kehasse, kahjustatud kohta. Minu puhul siis põlveliigesesse....
Minusugusel vanal hundil on ju rinnaesine kuuliauke ja arme täis ning ma olin kindel, et peale mu esimest ninaoperatsiooni (ja sellele järgnevat...) ei saa midagi vastikumat tulla.
Alati saab....
Vereandmine polnud probleem. Süst liigesesse ka polnud pilti taskussepanevalt valus, vaid pigem ebamugav, ent.... valu umbes 10 minuti pärast eriti paremas põlves, seda ei saagi kirjeldada ja see valu pani mind öökima ning külm higi ujutas mu jõena üle!!!!!! Ma kasutasin kogu oma jõudu mitte unnata, sest meid ootas tee koju ja kangekaelse naisena otsustasin, et ma käin enne kodu veel ära kohalikus haigekassas oma raviarvega....(tööpäevadel mul selleks aega ju pole.....). Kui ma autost end välja ajasin, siis olid mõlemad põlved paistes ja kanged..... Koperdasin end siis ootesaali ja istusin maha, mõlemad jalad sirgena välja sirutatud.... Anthony minu eest asja ajada ei saanud, sest tema pole Margit... Ooteaeg oli päris pikk ja kui siis minu aeg kätte jõudis, siis ma ei saanudki enam püsti!!!!!! Katsu sa ise sirgete põlvedega tooli pealt ülesse saada!!!!!!! Kuna mingilgi moel jala painutamine polnud võimalik, siis see, kuidas ma end mööda toolikäetugesid end püsti rullisin, oli kõrvaltvaatajatele etendust väärt..... ja edasine, kuidas ma teenindaja juurde oma paistes põlvedega tammusin..... Ma keeldusin istet võtmast ja ootasin vapralt ja kangejalgselt, kuni asi aetud. Edasine 50 meetrine teekond autoni oli kolgata tee.... kummagi jala peale toetuda ei saa.... painutada ka ei saa..... tule taevas appi!!! Autosse esi-istmele minna ei saa, sest ei saa oma kangeid sirgeid jalgu sisse..... vedasin siis ennast põiki tagaistmele ja siis jõudis mulle kohale, kui õnnelikud on inimesed, kellel kõik kehaosad toimivad, isegi osaliselt.....
Kodu kandis kaasa mu kätel tuppa ja pani siis oma ime-eluka voodile.... pakkis linnariietest lahti, tassis vannituppa.... ent kuidas sa potile saad oma pulksirgete jalgadega??????????????????
Tegelikult oli see ikka naljakas ka!
Päeva lõpu veetsin ma mesilasemana voodis, töömesilased täitmas iga mu soovi.... No mida ma ikka soovin.... kas sa saad mulle kassi kaissu tuua, ole hea, ulata läptop, anna mu prillid käekotist, klaas vett, raamat......Ent õhtuks hakkas vasak jalg juba liikuma ja paistetus kadus, tänaseks hommikuks on ka parem põlv palju parem.... Vannitoas on endiselt raske hakkama saada, ent püüan seda asutust mitte eriti tihedalt väisata...
Seega Margit, unusta selleks nädalavahetuseks kodutööd, ent ära unusta, et nädala pärast reedel kordub see kõik jälle: supp ja arst ja süstid!!!!!
Ilus, valus, naljakas!
Kommentaarid
Postita kommentaar