Ei ole rohkem inspireerivat, 24/7 kõne- ja mõtteainet andvat kohta maailmas, kui minu töökoht.... See tundub vahel kui unenägu.... tahaks silmad avada ja end ärkvele raputada, et unenägu peast pühkida, ent ei.... see polegi uni!!!!
Mul jäi jutt siin sellel ready to eat meali ja kanajala teemal pooleli nädal tagasi. Kanajala teema on natuke takerdunud, ent uus avastus on tähelepanu keskmes. Mind on teavitatud, et ühe nädala jooksul on tulnud 5 kaebust meie valmistoodangu kohta: pool komplekti kanavarbaid, 3 kapsaussi ja üks metallitükike on välja kaevatud meie salatist..... Kui minu latseke, mu ülemus mu arvamust päris, kobisesin ma vastuseks, et ju see algaja õnn ole.... Ent algaja haaras kohe härjal sarvist ja võttis laialt ette teatavad meetmed:
1. saatis välislõikuse mehed põldudele üleandega leida vaenlane, ehk siis kapsauss! )
Läbi tuuseldatud 500 hektarit põlde, laekusid välislõikuse ülemused kontorisse ilma skalbita, ehk siis kapsaussi ei leitud.....
Seejärel avas pakketsehhi ülemus suu, et kui keegi üldse suudab kogu selles segadikus midagi leida, siis saatke Dino pitbull eesrindele....
2. Margiti töö jaotati ümber ülejäänud nelja inimese vahel ja Dino pitbull saadeti tooraine lattu, et leida see kohutav vaenlane....
Ma ei tundnud end just pitbullina, kui üle-eile hommikul lattu lonkisin, varustatud võimsa taskulambiga. Ent vähemalt sel hetkel, kui sisse astusin ja kõigile TERE HOMMIKUST POISID JA TÜDRUKUD, .... SORRY,....POISID!, siis rahvas oli päris rõõmus, nähes kaitsetut nais-soo esindajat seismas keset ladu. Peale paari lolli nalja sättisin end siis töölainele ja kukkusin tuuseldama salati toorainet, nii nagu kästud.
Peale poolteist tundi oli esimene imepisike kapsauss leitud.... Silmade kirvendades leidsin teisegi..... Päeva tulemuseks need kaks jäidki peale umbes 2000 kasti läbituhnimist..... Miskipärast ma tundsin, et pole olemas lollimat tööd.... Ma ise mõtlesin oma kaevetööde ajal, kuidas mu eksülemus oleks reageerinud sellistele kaebustele. Ma arvan, et tema lahendaks need asjad ära talupoja mõistusega, teades, et põllunduse juurde kuuluvad nii kapsaussid, lilled kui ka liblikad.... Kui ma meie tootmisjuhi käest küsisin, et kas siis meil pole eluski olnud ühtegi kaebust kapsaussi vms kohta, siis jah, on olnud, aga mitte kolm ühe nädala jooksul.
Minu kaevetööde tulemusena võin väita, et pole meil tegu mingi kapsaussi invasiooniga. Meie salati tooraines on igasuguseid erinevaid kiletiivalisi, harkvuntsilisi ja punnpepulisi putuklasi, ent meie kolmekordne salatipesu liin peseb sellise helveskaalus oleva valgu kenasti välja.
Kui ma end päeva lõpuks poolpimedana end koju asutasin, siis üks kelmikas neiu küsis mind riietusruumist avastades, et kus sina siis oled olnud, ma pole sind terve päeva näinud?????? Mina siis vastasin, et närisin end salatist läbi, otsides kapsaussi! Neiu plaksutas oma pikki ripsmeid ja küsis murega, et miks sa neid salati sees otsid, white cos (eesti keeles Rooma salat????) on neid alati täis!!!! Mul ununesid valged pidzaama püksid poolde rebadesse, kui ma seda kuulsin!
Et mis?????? See nn. rooma salat on erinev toode kõigist, ei kuulu tavasalati retsepti ja jookseb hoopis teist liini mööda ning seda mul kontrollida ei kästud..... Ent tööline, kes töötab päevast päeva selle liini ääres, ei saa valetada!
Otsustasin, et homme keskendun siis hoopis sellele liinile....
Uuel hommikul seisin pigem kääbuspuudlina oma ülemuse laua kõrval, anudes halastust... Ma nimelt tundsin, et mu mõttetu kaevetöö ei vii kuhugi. Minu ülemus teatas, et meie areng on olnud tohutu, sest kui poleks minu teravat silma, pühendumust ja kahte kapsaussi, siis poleks meil MIDAGI! Et peale tänase tööpäeva lõppu mürgitatakse üle kõik meie 500 ha salatit ja meil on klientidele näidata terve komplekt meetmeid, mis nende üle-elatud õuduse peaks moraalselt kompenseerima. Ma mainisin ka eelmisel päeval kuuldud tõde rooma salatist ja see rõõmustas mu ülemust veelgi rohkem: et näe, meil on sitaks tööd seal laos!!!! ... aga miks sa mulle varem ei öelnud???? Ent mina ju ka ei teadnud varem, see tuli jumala juhuslikult välja!!!!
Eile ma ennast pitbullina üleval ei pidanud. Soolo artistina kaevasin lõdva randmega läbi miskit paarsada kasti, viskasin poistega nalja, koolitasin koolitajat (ta veedab meil tavaliselt 2 päeva nädalas, viies töökohal läbi seda kurikuulsat tuumafüüsikust toidukäitleja koolitust), avastasin rooma salatist sadade kaupa eri arengujärgus ussikesi ja tõdesin endamisi, et vahet pole, kui ma kaevan innukalt läbi tuhandeid kaste või kõigest kümme, keegi ei saa seda hinnata niikuinii ja tootmisse lähevad kõik kastid nagunii, olenevalt tulemusest.... Lisaväärtusena muidugi panin pildi kokku kapsaussi arengufaasidest, mis on ise-endast ju hariv, ent rikkust (minu) lauale ei too... vist.....
Päeva viimaseks (grupi)etenduseks jäi siis selle rooma salati käitlemine. Selleks aeti 10 tütarlast liini äärde seisma. Mina käisin salatilehega ringi ja näitasin ette, mida me leidma ja elimineerima peame.
Töö ise osutus ootamatult lihtsaks: nimelt iga kord, kui kapsauss lindi pealt läbi jooksis, karjatas üks neidudest surmahirmust ja põrkus lindilt eemale. Mida suurem uss, seda kõvem karjatus! Panine tütarlapse seisma esimesena liini algusesse. Nii et neid usse oli lihtne leida! Mina patsutasin peale kaht tundi liini ääres seisnud kähedahäälset karjujat õlale, et well done, action completed!
Nagu ma varem olen maininud, kui ma ainult saaksin seda kõike filmida......
Hetkel ajab mind oksele isegi mõte, et äkki pean ma homme jälle otsast alustama, et kindlaks teha, kas mürk on mõjunud ja vaenlane seljatatud.
Peab vist siidist võitjalipu välja tikkima, mis siis salatikuhja otsa püsti lüüa!
Show must go on...............
Mul jäi jutt siin sellel ready to eat meali ja kanajala teemal pooleli nädal tagasi. Kanajala teema on natuke takerdunud, ent uus avastus on tähelepanu keskmes. Mind on teavitatud, et ühe nädala jooksul on tulnud 5 kaebust meie valmistoodangu kohta: pool komplekti kanavarbaid, 3 kapsaussi ja üks metallitükike on välja kaevatud meie salatist..... Kui minu latseke, mu ülemus mu arvamust päris, kobisesin ma vastuseks, et ju see algaja õnn ole.... Ent algaja haaras kohe härjal sarvist ja võttis laialt ette teatavad meetmed:
1. saatis välislõikuse mehed põldudele üleandega leida vaenlane, ehk siis kapsauss! )
Läbi tuuseldatud 500 hektarit põlde, laekusid välislõikuse ülemused kontorisse ilma skalbita, ehk siis kapsaussi ei leitud.....
Seejärel avas pakketsehhi ülemus suu, et kui keegi üldse suudab kogu selles segadikus midagi leida, siis saatke Dino pitbull eesrindele....
2. Margiti töö jaotati ümber ülejäänud nelja inimese vahel ja Dino pitbull saadeti tooraine lattu, et leida see kohutav vaenlane....
Ma ei tundnud end just pitbullina, kui üle-eile hommikul lattu lonkisin, varustatud võimsa taskulambiga. Ent vähemalt sel hetkel, kui sisse astusin ja kõigile TERE HOMMIKUST POISID JA TÜDRUKUD, .... SORRY,....POISID!, siis rahvas oli päris rõõmus, nähes kaitsetut nais-soo esindajat seismas keset ladu. Peale paari lolli nalja sättisin end siis töölainele ja kukkusin tuuseldama salati toorainet, nii nagu kästud.
Peale poolteist tundi oli esimene imepisike kapsauss leitud.... Silmade kirvendades leidsin teisegi..... Päeva tulemuseks need kaks jäidki peale umbes 2000 kasti läbituhnimist..... Miskipärast ma tundsin, et pole olemas lollimat tööd.... Ma ise mõtlesin oma kaevetööde ajal, kuidas mu eksülemus oleks reageerinud sellistele kaebustele. Ma arvan, et tema lahendaks need asjad ära talupoja mõistusega, teades, et põllunduse juurde kuuluvad nii kapsaussid, lilled kui ka liblikad.... Kui ma meie tootmisjuhi käest küsisin, et kas siis meil pole eluski olnud ühtegi kaebust kapsaussi vms kohta, siis jah, on olnud, aga mitte kolm ühe nädala jooksul.
Minu kaevetööde tulemusena võin väita, et pole meil tegu mingi kapsaussi invasiooniga. Meie salati tooraines on igasuguseid erinevaid kiletiivalisi, harkvuntsilisi ja punnpepulisi putuklasi, ent meie kolmekordne salatipesu liin peseb sellise helveskaalus oleva valgu kenasti välja.
Kui ma end päeva lõpuks poolpimedana end koju asutasin, siis üks kelmikas neiu küsis mind riietusruumist avastades, et kus sina siis oled olnud, ma pole sind terve päeva näinud?????? Mina siis vastasin, et närisin end salatist läbi, otsides kapsaussi! Neiu plaksutas oma pikki ripsmeid ja küsis murega, et miks sa neid salati sees otsid, white cos (eesti keeles Rooma salat????) on neid alati täis!!!! Mul ununesid valged pidzaama püksid poolde rebadesse, kui ma seda kuulsin!
Et mis?????? See nn. rooma salat on erinev toode kõigist, ei kuulu tavasalati retsepti ja jookseb hoopis teist liini mööda ning seda mul kontrollida ei kästud..... Ent tööline, kes töötab päevast päeva selle liini ääres, ei saa valetada!
Otsustasin, et homme keskendun siis hoopis sellele liinile....
Uuel hommikul seisin pigem kääbuspuudlina oma ülemuse laua kõrval, anudes halastust... Ma nimelt tundsin, et mu mõttetu kaevetöö ei vii kuhugi. Minu ülemus teatas, et meie areng on olnud tohutu, sest kui poleks minu teravat silma, pühendumust ja kahte kapsaussi, siis poleks meil MIDAGI! Et peale tänase tööpäeva lõppu mürgitatakse üle kõik meie 500 ha salatit ja meil on klientidele näidata terve komplekt meetmeid, mis nende üle-elatud õuduse peaks moraalselt kompenseerima. Ma mainisin ka eelmisel päeval kuuldud tõde rooma salatist ja see rõõmustas mu ülemust veelgi rohkem: et näe, meil on sitaks tööd seal laos!!!! ... aga miks sa mulle varem ei öelnud???? Ent mina ju ka ei teadnud varem, see tuli jumala juhuslikult välja!!!!
Eile ma ennast pitbullina üleval ei pidanud. Soolo artistina kaevasin lõdva randmega läbi miskit paarsada kasti, viskasin poistega nalja, koolitasin koolitajat (ta veedab meil tavaliselt 2 päeva nädalas, viies töökohal läbi seda kurikuulsat tuumafüüsikust toidukäitleja koolitust), avastasin rooma salatist sadade kaupa eri arengujärgus ussikesi ja tõdesin endamisi, et vahet pole, kui ma kaevan innukalt läbi tuhandeid kaste või kõigest kümme, keegi ei saa seda hinnata niikuinii ja tootmisse lähevad kõik kastid nagunii, olenevalt tulemusest.... Lisaväärtusena muidugi panin pildi kokku kapsaussi arengufaasidest, mis on ise-endast ju hariv, ent rikkust (minu) lauale ei too... vist.....
Päeva viimaseks (grupi)etenduseks jäi siis selle rooma salati käitlemine. Selleks aeti 10 tütarlast liini äärde seisma. Mina käisin salatilehega ringi ja näitasin ette, mida me leidma ja elimineerima peame.
Töö ise osutus ootamatult lihtsaks: nimelt iga kord, kui kapsauss lindi pealt läbi jooksis, karjatas üks neidudest surmahirmust ja põrkus lindilt eemale. Mida suurem uss, seda kõvem karjatus! Panine tütarlapse seisma esimesena liini algusesse. Nii et neid usse oli lihtne leida! Mina patsutasin peale kaht tundi liini ääres seisnud kähedahäälset karjujat õlale, et well done, action completed!
Nagu ma varem olen maininud, kui ma ainult saaksin seda kõike filmida......
Hetkel ajab mind oksele isegi mõte, et äkki pean ma homme jälle otsast alustama, et kindlaks teha, kas mürk on mõjunud ja vaenlane seljatatud.
Peab vist siidist võitjalipu välja tikkima, mis siis salatikuhja otsa püsti lüüa!
Show must go on...............
Kommentaarid
Postita kommentaar