Reis maale

Kodus õnnelikult tagasi ja niiiiiii hea olla!!!!! Koerad läksid peast segi, kui kuulsid Mitshubishit sissesõideteele tagurdamas ja kass keeldus meie seltsist lahkumast (ei tahtnud isegi õue pissile minna....), kindluse mõttes sättis end õhtul mu rindkerele kenasti kerra (no et siis ei liigu nad kuhugi, kui istun ema laiaks....) ja nurrus nii valjusti, et segas magamajäämist..... 

Reisimiseks linnast välja oli ilus aeg: sügis oma värvikirevusega. Reisi põhjuseks oli üks inspireeriv vanem daam Maimu, kes 1944 aastal põgenes emaga Eestist ning sattus mõned aastad hiljem saatuse tahtel just Austraaliasse noore abielunaisena. Mina ja tema sattusime kokku tänu Antonio tädile, kes kogu aeg rääkis oma sõbrannast, kelle nimi on Maimu. Ei ole ju kahtlustki, et kui kellegi nimi on Maimu, et siis ta on eestlane...... Erinevatel põhjustel õnnestus orgunn meie kokkuviimiseks alles sel aastal ja see oli täielik ..... torm veeklaasis!!!!!!!!!!!!! Kolm itaallast (üks neist muide sitsiillane, mis õieti ei kvalifiteerugi itaallaseks..... setu ennastju ka eestlaseks ei pea!?) vaatas suu ammuli peas, kui kahe kuumaverelise eestlase kokkupõrge aset leidis! 

Hiljaaegu tegin ühele oma sõpradest Eestis üllatus telefonikõne. Kuna see oli mul välkidee, siis ei jäänud mul aega isegi sekundit keeled peas ümber lülitada. Seega õnnestus mul kõnet alustada täieliku segapudruna kahest keelest, mis kõigi eelduste kohaselt pidi olema eesti keel, ent kostus kui väiksemulliline monotoonne lalin..... Selleks, et välted ja lauseehitus jälle korda saada, läks aega mõned minutid, kui keelekeskus peas hakkas korralikult tööle. Maimu eesti keel on aga uskumatult hästi säilinud. Muidugi on väike aktsent juures, ent saame oma jutud 100 % eesti keeles aetud.

Ent keel keeleks, oluline oli see miski,mis meid endidki jalust maha niitis ja jättis itaallased päid vangutama: nimetu side meie vahel.

Maimu elab 200 km kaugusel Melbournest ja see oli piisav põhjus võtta aeg maha ning teha väike reis läbi sügisese Austraalia. Teades, et ta elab keset mittemidagimaad, varustasime end piisava koguse külakostiga, mille krooniks oli 3 hiiglasuurt köömne-rukkileiba! Isegi pea 60 aastat hiljem ei sure eestlase soov musta leiva järele :D

Reis tundmatusse kulges õhtupimeduses ja meil polnud vähimatki ettekujutust, kuhu me välja jõuame. Me teadsime, et meid ootavad ees valged väravad, kuhu on eesti keeles kirjutatud KODU, ent ülejäänud oli mõistatus, mis nende väravate taga on!

Kui me väravad enda tagant kinni panime, ootas meid täistuledes valge maja, mille valgete sammastega trepil ootas meid haldjana hõbejuukseline daam valge koeraga..... Õhtusöök juba ootas, magamistoad olid valmis seatud, meie mure oli end sisse seada. 

Sel hetkel, kui me hakkasime shampanja klaase kokku lööma, vahetas Antonio telekast kanalit, kus juhuse tahtel alustas Birgit just oma erolaulu laulmist....... Me ei suutnud seda ise ka uskuda: kaks erineva põlvkonna eestlast keset Austraalia bushi tõstavad klaase tähistamaks teineteisega kohtumist ja Birgit laulab telekast ...kõik uus saab alguse..... (ma muuseas polnudki laulu kuulnud ja polnud ka aimu millest laul oli) Selle hetke uskumatu ilu võttis meid sõnatuks.......

Õhtu kulges eestikeelse vadina saatel. Õhtusöök ise oli katasroof, sest minu pere andis täieliku etenduse (mille järgmine vaatus järgnes järgmisel hommikul): pereisa ei söö ei hapukapsast, sealiha ega ka pehmeks hautatud ube.... Karina ei söö ube ega kapsast..... Pereisa ei tarbi alkoholi ega joo mahla, laps joob ka ainult vett..... Õunakooki laps ei söö, sest tema ei söö cooked apple.... Jumala eest, oli ikka kohmakas (ja ajas naerma kahhhhh)!!!!!  Täpselt sama stsenaarium oli hommikul, õnneks lõunasöögiga saime hakkama üle kivide ja kändude.... 

Hommikul saime lõpuks ülevaate, kus me oleme.... See polnud midagi, mida me ette kujutasime.... See oli euroopapärane hoolitsetud aed, mitte Austraalia padrik. 

Perenaine ise on valinud omale erakliku elustiili, mis tegi kogu olemise äärmiselt boheemlaseks. Me naersime, et mina olen Tuleviku Kitsemutt, ent tema on Tänane Linnutädi.... Teda on läbi elu saatnud koerad, üle 30 aasta elas tal taga-aias eesel ja hetkel on kodustatud kookaburrad, austraalia ikoonilised linnud. Igal hommikul sätib 5 liikmeline kookaburra pere end pesunöörile ootama, millal ema oma hakklihaga tuleb... ja kui ema natuke hilineb, siis viiest nokast kostub rahulolematu krooks (kookaburrad ei vidista, baid nende hääl meenutab imiku naeru....) 

Mina ja Karina saime võõrastavate pilkude osaliseks ning kindluse mõttes sättis pere end ritta turvalisemasse kõrgusesse puuoksal. 

Päeva edenedes tutvusime ka kohaliku külaga. Pimedus oli meie eest peitnud järve ja selle täisehitatud kalda. Maju oli palju, järv peaaegu veeta ning vaikus oli nii valdav, et seda võis lõigata. Minu kauaoodatud VAIKUS JA RAHU!!!!! 

Kui me end peale hilist lõunasööki hakkasime sättime tagasi kodu poole, olime mõlemad Maimuga läbi raputatud. Meil mõlemal on ju oma lugu ja me alles alustasime oma lugude jutustamisega. Ega seda nii lihtne ju teha polegi, sest jutustada oma lugu ausalt ja keerutamata, ise-endale valetamata-ilustamata on äärmiselt keeruline..... Enese avamise geen eestlasel ju puudub....

Tee tagasi Melbourne koju kulges aga vaikides, sest kõik osapooled seedisid nähtut-kuuldut. Kodu lähenedes meeleolu muidugi paranes, sest lõpuks olime ju teel oma looma-aia juurde ja oma turvatsooni. Teel olles paranes ka ilm ja taas sain ma õhata Austraalia ilu nähes!

Mina aga endiselt seedin juhtunut....