Uni lõppes otsa 4.30 hommikul. Ma pole kindel, kas ülejäänud magav pere just vaimustusest käsi plaksutas, kui ma 5.30 hakkasin köögis nõudega kolistama, ent.... mis sa ikka hommiku vara teed?????? Keedad kohvi ja südamerahustuseks pesed puhtaks kopsikud, mis öö jooksul on kraanikausi kõrvale kogunenud....
Kell 7 ärkas teadvusele ka Antonio ja teatas, et ta tuleb täna minuga kaasa. Nimelt oli mul ees reis kesklinna. Ma olin täiesti nõus minema üksi, sest vaatamata iidsele eale ma esialgu veel mäletan oma nime ja aadressi pole ka veel vaja randmele kirjutada...... ja peale selle, koht kuhu ma suundusin, oli kerge leida. Ent abikaasa tundis, et tal on kohustus oma naine kenasti kohale toimetada.
Nimelt arvas tohtrihärra, et tal on kõrini minu roostes põlvedest ning sellest tulenevast viginast ning saatis mu kompuutrisse.... saamaks selguse, kas on veel lootust kunagi armee aastapäeval linnaväljakul paraadil trampida või siis isegi tagasihoidlike kontsakeste klõbinal baariletil kasatshokki vihkuda... Minu tagasihoidlikuks sooviks aga on lihtsalt joosta ning trepist üles-alla käia, sest ma pole selleks olnud suuteline juba päris pikka aega!
Kogu see meditsiinivärk iseendast on jumalast igav. Ent ma nautisin iga minutit sellest 57-st, mis ma rongis viibisin. Sellest on möödas omajagu aega, kui ma viimati avalikus transpordis viibisin, seega oli tänane sõit nagu tõsielusari 3D laiekraanil! Issanda looma-aed: mõned mustad, palju tõmmusid, üksikud valged, enamus kollased; kasukates, plätudes, lühikestes pükstes, kummikutes, suusamütsi, maikasärgiga, jopes, õlapaeltega kleidis... you name it ! Ja kõik loomad selles vagunis tegelesid sotsiaalmeedia sisse ahmimisega.... Kümnest üheksa istus ninapidi telefonides.... ja ülejäänud 1 vaatas tühja pilguga mittekuhugi..... See oli nii sürr, et kui keegi meist oleks end keset vahekäiku selili visanud, verist vahtu suust välja ajanud ja umbluuuuuuuuuuuuuu karjunud, poleks mitte keegi reageerinud, sest kõik viibisid mingis teises reaalsuses..... Ega ma Araabia turgu kah just päris tahaks, ent mõnda elumärki eeldaks tuubil täis vagunis ometi??????
Ent tagasi kodus lasin end ära rääkida ja suundusime shoppama. Meil on plaan kaduda nädalavahetuseks ekraanilt ära, ehk siis minna külla ühele toredale inimesele, kes elab keset metsa ja kus õnnneks pole mobiililevi ega ka internetti. Kuna me tühjade kätega külla ei lähe, siis läksime varustusretkele. Retke lugesin ma ülimalt õnnestunuks, sest lisaks sellele, et saime sellele daamile 3 pirakat pätsi köömne-rukkileiba, õnnestus mul leida kodust 2 km kauguselt nn. vene pood..... mis oli tuubil täis musta leiba, hapukapsaid, tangu ja Karumsi kohukesi. Ning lisaks sellele oli seal müügil sõir ja hirss!!!!! Kui ma hirsi riiulilt leidsin, siis mu valju (leiurõõmust joobnuna)röögatuse peale jooksis müüja tagatoast välja, et mis juhtus????? Antonio rahustas ta maha, et mu naine leidis lõpuks ometi hirsi..... ja siis lõi müüjanna näo särades põue uhkusest punni ning teatas, et jah, hirssi polegi nii lihtne leida!!!!!!! Sellega oli meie vastastikune lugupidamine taevani ja verevendlus loodud! Ma märkisn raja maha ja lubasin, et see rada selle poe ja meie maja vahel ei rohtu kunagi!
Aga nüüd, pakkima!
Kohe kui laps koolist laekub, stardime inimkonnast minema!
Kass jääb maja valvama ja koerad tähistavad taga-aias Mika 1. sünnipäeva! Palju õnne, Mika Ville Vallaton!
Kell 7 ärkas teadvusele ka Antonio ja teatas, et ta tuleb täna minuga kaasa. Nimelt oli mul ees reis kesklinna. Ma olin täiesti nõus minema üksi, sest vaatamata iidsele eale ma esialgu veel mäletan oma nime ja aadressi pole ka veel vaja randmele kirjutada...... ja peale selle, koht kuhu ma suundusin, oli kerge leida. Ent abikaasa tundis, et tal on kohustus oma naine kenasti kohale toimetada.
Nimelt arvas tohtrihärra, et tal on kõrini minu roostes põlvedest ning sellest tulenevast viginast ning saatis mu kompuutrisse.... saamaks selguse, kas on veel lootust kunagi armee aastapäeval linnaväljakul paraadil trampida või siis isegi tagasihoidlike kontsakeste klõbinal baariletil kasatshokki vihkuda... Minu tagasihoidlikuks sooviks aga on lihtsalt joosta ning trepist üles-alla käia, sest ma pole selleks olnud suuteline juba päris pikka aega!
Kogu see meditsiinivärk iseendast on jumalast igav. Ent ma nautisin iga minutit sellest 57-st, mis ma rongis viibisin. Sellest on möödas omajagu aega, kui ma viimati avalikus transpordis viibisin, seega oli tänane sõit nagu tõsielusari 3D laiekraanil! Issanda looma-aed: mõned mustad, palju tõmmusid, üksikud valged, enamus kollased; kasukates, plätudes, lühikestes pükstes, kummikutes, suusamütsi, maikasärgiga, jopes, õlapaeltega kleidis... you name it ! Ja kõik loomad selles vagunis tegelesid sotsiaalmeedia sisse ahmimisega.... Kümnest üheksa istus ninapidi telefonides.... ja ülejäänud 1 vaatas tühja pilguga mittekuhugi..... See oli nii sürr, et kui keegi meist oleks end keset vahekäiku selili visanud, verist vahtu suust välja ajanud ja umbluuuuuuuuuuuuuu karjunud, poleks mitte keegi reageerinud, sest kõik viibisid mingis teises reaalsuses..... Ega ma Araabia turgu kah just päris tahaks, ent mõnda elumärki eeldaks tuubil täis vagunis ometi??????
Ent tagasi kodus lasin end ära rääkida ja suundusime shoppama. Meil on plaan kaduda nädalavahetuseks ekraanilt ära, ehk siis minna külla ühele toredale inimesele, kes elab keset metsa ja kus õnnneks pole mobiililevi ega ka internetti. Kuna me tühjade kätega külla ei lähe, siis läksime varustusretkele. Retke lugesin ma ülimalt õnnestunuks, sest lisaks sellele, et saime sellele daamile 3 pirakat pätsi köömne-rukkileiba, õnnestus mul leida kodust 2 km kauguselt nn. vene pood..... mis oli tuubil täis musta leiba, hapukapsaid, tangu ja Karumsi kohukesi. Ning lisaks sellele oli seal müügil sõir ja hirss!!!!! Kui ma hirsi riiulilt leidsin, siis mu valju (leiurõõmust joobnuna)röögatuse peale jooksis müüja tagatoast välja, et mis juhtus????? Antonio rahustas ta maha, et mu naine leidis lõpuks ometi hirsi..... ja siis lõi müüjanna näo särades põue uhkusest punni ning teatas, et jah, hirssi polegi nii lihtne leida!!!!!!! Sellega oli meie vastastikune lugupidamine taevani ja verevendlus loodud! Ma märkisn raja maha ja lubasin, et see rada selle poe ja meie maja vahel ei rohtu kunagi!
Aga nüüd, pakkima!
Kohe kui laps koolist laekub, stardime inimkonnast minema!
Kass jääb maja valvama ja koerad tähistavad taga-aias Mika 1. sünnipäeva! Palju õnne, Mika Ville Vallaton!
Kommentaarid
Postita kommentaar