Vahel ma mõtlen, et minu töökoht on mulle arsti poolt välja kirjutatud tegevus, mis hoiab mul jalad maa peal ja käe pulsil ning väldib mul elada pettekujutelmas, kuidas ELAGURAHVASTESÕPRUS! Ma ei kujutakski enam ette, kuidas oleks töötada soojas ja valges õdusas kontoris, kandes inimväärseid riideid ja juua kohvi lõunapausi ajal. ...ja oma töökaaslastega räägiks mingil määral sama keelt....
Oma indoneesia keele õpingutega olen ma paraku toppama jäänud. Sellegipoolest minu perfektne personaalne hommikune tervitus SALAMAT BAGII igale ettejuhtuvale indoneeslasele (vahel ma korrutan seda õnneliku näoga mõnele isendile umbes 3 korda, sest ma ei suuda endiselt eristada nägusid, eriti kui nad on uued olijad tööturul....) nagu palsam hingele ning nende tänutunne on nii üüratu, et mind peetakse vaatamata minu heledatele silmadele (meil on tootmises ainult kaks õnnelikku isendit, kellel on heledad silmad!!!!), jumetu naha ja kardulakoorevärvi juustele ning veidratele söögiharjumustele peaaeguetomaks!
Kambodza ja vietnamikeelne hommikutervitusega ma pole veel alustanud. Olen küll ära kuulanud sõbralikud soovitused, ent nonde linnukeelte sädistamiseks pole mu hetkel energiat ega pealehakkamist... pelgalt kuulamisest hakkab peas kumisema. Nii et keskendugem keel korraga!
Ühel päeval oli mul kena vestlus oma praktikandiga teemal talv! Iseenesest mõista on sellel sõnal täiesti erinev tähendus indoneeslasele ja eestlasele.
See indoneesia naine arvas, et minu lood eestimaisest talvest kuuluvad samasse sarja Tähesõdadega, mis võetakse maakeeli kokku sõnaga ULME!
Minu kirjeldus talvest algab alati: talv, see on probleemne nähtus! Algus on teadmata ja alati ootamatu, kestus on teadmata, väljakutsete arv on teadmata, toasooja hind on teadmata, nõudlus moosi- ja mahlapurkide järgi on ennustamatu, nagu on ka küttepuude kulu, samuti peab olema valmis köögivilja ning loomasööda 9 kuu varu, ja erinevalt Austraalia Alpidest ning Ameerikast, ei kasutatata talvel lumes navigeerimseks mitte lumekette, vaid õigeid rehve ning häda-abina on suure tõenäosusega pea igas autos köis ja labidas. Kuigi piltpostkaartidel näeb ilusat sinisinitaevast, külma päikest ja hõbehärmas maastikku, siis sellist pilti tuleb ette vast nädala jagu, ülejäänud on hall taevas ja tuul ning hommikused võimlemisharjutused tee rajamiseks uksest autoni.
Ja kõige kokkuvõtteks nentisin ma reipasti: kõik algab siiski mitte ilmast, vaid korralikust ja sihtotstarbelisest riietusest! Pead omale varuma lihtsalt natuke rohkem aega, et kõik kihid korralikult peale saaks kantud ning usu või ei, plätudega pole eestimaises talves midagi peale hakata!
Ent kõige uskumatum oli aga minu kaaslasele fakt, et kuskil maal saab värskeid aiasaadusi vaid korra aastas. Püüdsin innukalt selgitada, kuidas mai alguseks hakkab istutusmaania ja kuidas redis ja till saabuvad juuni alguses esimesena, ning siis juba jaanipäeva paiku esimesed maasikad, värske kartul ja udusaledad porgandid; ja siis juulis juba herned, vaarikad, kurgid, tomatid.... ja esimesed õunad jne jne ning kuidas oktoobri alguseks on kõik see lõbu läbi, kõik maast valla ja hoiul. Sama on ka metsamammude ja seentega. Ja kui sel aastal läks miski viltu, siis bad luck! Next crop next year!
Kui ma väitsin, et me hoiame oma köögivilja keldrites, siis tema sai aru nii, et talve ajal me KASVATAME oma juurikaid keldrites..... Sest inimesele, kes on üles kasvanud igaveses suves, ei jõuagi iial pärale eestlase korilase eluviis! Ja ega ühelegi asiaadile ei jõua kohale ka meie ood kartulile.... Kord küsis üks mu asiaadist töökaaslane, et kas sina ka vahel riisi sööd? Loomulikult, kohe päris tihti - korra nädalas! Selle indoneesia poisi silmad olid kui tõllarattad: jumal, kuidas sa nälga ei sure??????? Kartul ja pasta ei toida ju!!!!!! Dziizuz, nagu ma näeks nälgind välja.......
Muuseas, üks mu töökaaslastest, austraalia mees, kes kosis kokkuleppe tulemusena aasia naise, soovis, et see väljavalitud naisisend hakkaks ometigi tegema nn. läänestiilis sööke vahelduseks lõpmatule riisitoidule. No muna ja peekonit või ka pastat näiteks.... Naine oli väga abivalmis ja valis selleks päevaks pastaroa..... Mis iganes ta kokku keeras, tulemus oli kirjeldamatu, sest pastat keetis ta vähemalt kolm tundi..... Peale seda andis mees alla.... Ja nüüd käib McDonaldsist oma burkse ja mune/peekonit ostmas.....
Ja siis laiutab meie üle meie pakketsehhi üks koll. See on immgratsioonikoll.
Igapäevaselt on meil tööl üle 100 töölise. Sellest 23 on täistöökohaga eesõigustega tööjõugruppi (omavad töölepinguid, tööandja maksab raha pensionifondi, maksud lähevad maha automaatselt,lubatud on 10 päeva aastas makstud haiguslehte ja palgaline puhkus 4 nädalat). Ülejäänud moodustavad tööjõugrupi casual... maakeeli vist turuvarblased... kel pole mingeid tagatisi ja haigusrahasid või makstud puhkust, kõik sotsiaalsed hüved neil puuduvad, tööandjal pole mingeid kohustusi nende ees, nagu pole ka töötajal tööandja ees. See on rohkem nagu kokkulepe, et ok, ma homme tulen, ent ülehomme võibolla tööandjale pole su abikäsi vaja. Ja enamus inimesi töötabki sellises pidevas ebakindluses. Miks?????
Põhjuseid on terve rida:
- nad on odav välistööjõud ja neil pole sõnaõigust millelelegi paremale. Ei meeldi???? Ära tule homme ega ülehommegi, keegi teine tuleb selle asemel
- mingi kaval osa petab raha välja sotsiaalhoolekandelt: on kirjas töötuna ja saavad töötuabiraha. Töötades nn. mustalt kuskil casualina, teenivad oma palga ja saavad hüvesid ka riigilt! Paar korda on mullegi mainitud, et miks sa loll ei kasuta seda skeemi: raha lebab maas ja sina seda üles ei korja!?
- 90 % meie tööjõust pole mingit legaalset õigust töötada ja neist 99% viibib riigis illegaalselt. Elu on näidanud, et kui töötad mingile x töövahendajale, siis isegi su perekonna nime ei küsita, vaid pannakse sind kirja näiteks MIINA, kusjuures soo, tausta- ja nimekontroll puudub..... ning siis igal neljapäeval laotakse sulle rullikeeratud rahatähed (paremal juhul kinnine ümbrik...) peo peale. Minu vaikne uurimistöö tulemusena tean, et tavaline mustatöö tegija saab meie ettevõttes 11 dollarit tunnist ning üks parem vahendaja maksab tervelt 14..... Tavaliselt maksab see töötaja vahendajale ka nn. bussimaksu, mis on 8 dollarit päevas, see on koha eest väikebussis, mis neid tööle ja tagasi sõidutab. Eestöötajast bussijuht reeglina töötab ka meil. Vahel on 8 kohalisse väikebussi sisse pressitud 15 inimest.... Kõlab kui hea teenistus!?
Ent.... see immigratioonikoll......
Minu indoneesia sõber rääkis mulle, et kuidas indoneeslastele (nagu ka vietnamlastele ja khmeeridele) on asutraalia nagu wonderland (kõlab eestlastelegi tuttavalt????). Ja siis saabub neid pisikesi töökaid inimesi siia lennukitäite kaupa 90 päevase turistiviisaga ja enamus neist peale viisa lõppemist tagasi ei pöördu. Ehk siis jäävad Austraaliasse illegaalselt. Ja siis algab suletud ring. Ametlikult töö sa ei saa. Öömaja ka mitte. Rentimisega tegelevad omakorda teatud x vahendajad, kes taas ei küsi su nime ega tausta. Rentijatega käsikäes töötavad töövahendajad. Koostöö misssugune! Ükski klient ei vingu, sest kuhu ja kellele sa kaebama lähed???? Meil töö juures oli muide üks tõsine seksuaalahistamise juhtum, Afgaani mees vs Indoneesia naine.... see naine kartis elu eest, ent anus kontoris ka elu eest mitte anda asjale ametlikku käiku, sest.... ta oli illegaal ja pöördumine politseisse oleks lõppenud ta maalt välja saatmisega..... Niisiis pigem eelistab ta maadelda oma hirmudega selle mehe suhtes ja teenida mõnusalt alla miinimumpalga, ent mitte naasta kodumaale.....
Ent see immigratioonikoll.....
Aegajalt märkan, et mingid näed on kadunud, ... noh, ei ole paar nädalat välja ilmunud. Siis juba tead, et imesid meie põldudel ei juhtu: immigratsiooniametknikud on kellelgi uksele koputanud ning see keegi on lennukile pandud ja kodumaale tagasi saadetud.
Kaks nädalat tagasi tuli mulle oma õudusest rääkima üks noor daam. Nimelt nad kõik elavad üksteise kukil kuskil majades, mida rendivad välja need x vahendajad. Niisiis, tema oli kodus, kui ühel reedesel õhtupoolikul uksekella anti. Tema uksele ei läinud, küll aga läks üks teine neiu. Ukse taga seisid ametnikud immigratioonist. Nad tegelikult olid väljas hoopis kellelgi kolmanda peale.... kes aga kahjuks hetkel majas ei viibinud. Ent reid osutuks tulemuslikuks, sest kaasa võtsid nad selle pildilt puuduva tytarlapse passi, ukse avanud näitsiku ja tema poiss-sõbra, sest kõikide majasviibivate nägude kontroll tuvastas, et ka noorpaar viibis riigis ilma loata..... Loo jutustanud naisterahval oli minu üllatuseks olemas mingit sorti viisa, nii et tema jäeti kenasti reedeõhtut ja ilusat elu Austraalias nautima..... Tagaaetav tütarlaps on aga hetkel peidus. Ent ega tal minna pole kuskile, lennukile ta minna enam ei saa, kuna pass on riigiametnike käes hoiul..... Seega jääbki ta keerlema sellesse suletud nimesideiküsita vahendajate ringi, kuni..... ?????
Ma olen otsustanud, et ma ei tahagi teada, kellel miski staatus on. Teadmatus sellel teemal annab mulle parema ööune!
Muuseas, ikkagi on rahval raske uskuda minu edulugu oma viisade ja elamislubadega, sest pole ju võimalik, et keegi on teinud oma asjad õigesti kohe algusest, ning pole maksnud vahendajatele ja advokaatidele ning pole isegi käinud kurnavatel intervjuudel immigratsioonis???????
Peace inside me!
Oma indoneesia keele õpingutega olen ma paraku toppama jäänud. Sellegipoolest minu perfektne personaalne hommikune tervitus SALAMAT BAGII igale ettejuhtuvale indoneeslasele (vahel ma korrutan seda õnneliku näoga mõnele isendile umbes 3 korda, sest ma ei suuda endiselt eristada nägusid, eriti kui nad on uued olijad tööturul....) nagu palsam hingele ning nende tänutunne on nii üüratu, et mind peetakse vaatamata minu heledatele silmadele (meil on tootmises ainult kaks õnnelikku isendit, kellel on heledad silmad!!!!), jumetu naha ja kardulakoorevärvi juustele ning veidratele söögiharjumustele peaaeguetomaks!
Kambodza ja vietnamikeelne hommikutervitusega ma pole veel alustanud. Olen küll ära kuulanud sõbralikud soovitused, ent nonde linnukeelte sädistamiseks pole mu hetkel energiat ega pealehakkamist... pelgalt kuulamisest hakkab peas kumisema. Nii et keskendugem keel korraga!
Ühel päeval oli mul kena vestlus oma praktikandiga teemal talv! Iseenesest mõista on sellel sõnal täiesti erinev tähendus indoneeslasele ja eestlasele.
See indoneesia naine arvas, et minu lood eestimaisest talvest kuuluvad samasse sarja Tähesõdadega, mis võetakse maakeeli kokku sõnaga ULME!
Minu kirjeldus talvest algab alati: talv, see on probleemne nähtus! Algus on teadmata ja alati ootamatu, kestus on teadmata, väljakutsete arv on teadmata, toasooja hind on teadmata, nõudlus moosi- ja mahlapurkide järgi on ennustamatu, nagu on ka küttepuude kulu, samuti peab olema valmis köögivilja ning loomasööda 9 kuu varu, ja erinevalt Austraalia Alpidest ning Ameerikast, ei kasutatata talvel lumes navigeerimseks mitte lumekette, vaid õigeid rehve ning häda-abina on suure tõenäosusega pea igas autos köis ja labidas. Kuigi piltpostkaartidel näeb ilusat sinisinitaevast, külma päikest ja hõbehärmas maastikku, siis sellist pilti tuleb ette vast nädala jagu, ülejäänud on hall taevas ja tuul ning hommikused võimlemisharjutused tee rajamiseks uksest autoni.
Ja kõige kokkuvõtteks nentisin ma reipasti: kõik algab siiski mitte ilmast, vaid korralikust ja sihtotstarbelisest riietusest! Pead omale varuma lihtsalt natuke rohkem aega, et kõik kihid korralikult peale saaks kantud ning usu või ei, plätudega pole eestimaises talves midagi peale hakata!
Ent kõige uskumatum oli aga minu kaaslasele fakt, et kuskil maal saab värskeid aiasaadusi vaid korra aastas. Püüdsin innukalt selgitada, kuidas mai alguseks hakkab istutusmaania ja kuidas redis ja till saabuvad juuni alguses esimesena, ning siis juba jaanipäeva paiku esimesed maasikad, värske kartul ja udusaledad porgandid; ja siis juulis juba herned, vaarikad, kurgid, tomatid.... ja esimesed õunad jne jne ning kuidas oktoobri alguseks on kõik see lõbu läbi, kõik maast valla ja hoiul. Sama on ka metsamammude ja seentega. Ja kui sel aastal läks miski viltu, siis bad luck! Next crop next year!
Kui ma väitsin, et me hoiame oma köögivilja keldrites, siis tema sai aru nii, et talve ajal me KASVATAME oma juurikaid keldrites..... Sest inimesele, kes on üles kasvanud igaveses suves, ei jõuagi iial pärale eestlase korilase eluviis! Ja ega ühelegi asiaadile ei jõua kohale ka meie ood kartulile.... Kord küsis üks mu asiaadist töökaaslane, et kas sina ka vahel riisi sööd? Loomulikult, kohe päris tihti - korra nädalas! Selle indoneesia poisi silmad olid kui tõllarattad: jumal, kuidas sa nälga ei sure??????? Kartul ja pasta ei toida ju!!!!!! Dziizuz, nagu ma näeks nälgind välja.......
Muuseas, üks mu töökaaslastest, austraalia mees, kes kosis kokkuleppe tulemusena aasia naise, soovis, et see väljavalitud naisisend hakkaks ometigi tegema nn. läänestiilis sööke vahelduseks lõpmatule riisitoidule. No muna ja peekonit või ka pastat näiteks.... Naine oli väga abivalmis ja valis selleks päevaks pastaroa..... Mis iganes ta kokku keeras, tulemus oli kirjeldamatu, sest pastat keetis ta vähemalt kolm tundi..... Peale seda andis mees alla.... Ja nüüd käib McDonaldsist oma burkse ja mune/peekonit ostmas.....
Ja siis laiutab meie üle meie pakketsehhi üks koll. See on immgratsioonikoll.
Igapäevaselt on meil tööl üle 100 töölise. Sellest 23 on täistöökohaga eesõigustega tööjõugruppi (omavad töölepinguid, tööandja maksab raha pensionifondi, maksud lähevad maha automaatselt,lubatud on 10 päeva aastas makstud haiguslehte ja palgaline puhkus 4 nädalat). Ülejäänud moodustavad tööjõugrupi casual... maakeeli vist turuvarblased... kel pole mingeid tagatisi ja haigusrahasid või makstud puhkust, kõik sotsiaalsed hüved neil puuduvad, tööandjal pole mingeid kohustusi nende ees, nagu pole ka töötajal tööandja ees. See on rohkem nagu kokkulepe, et ok, ma homme tulen, ent ülehomme võibolla tööandjale pole su abikäsi vaja. Ja enamus inimesi töötabki sellises pidevas ebakindluses. Miks?????
Põhjuseid on terve rida:
- nad on odav välistööjõud ja neil pole sõnaõigust millelelegi paremale. Ei meeldi???? Ära tule homme ega ülehommegi, keegi teine tuleb selle asemel
- mingi kaval osa petab raha välja sotsiaalhoolekandelt: on kirjas töötuna ja saavad töötuabiraha. Töötades nn. mustalt kuskil casualina, teenivad oma palga ja saavad hüvesid ka riigilt! Paar korda on mullegi mainitud, et miks sa loll ei kasuta seda skeemi: raha lebab maas ja sina seda üles ei korja!?
- 90 % meie tööjõust pole mingit legaalset õigust töötada ja neist 99% viibib riigis illegaalselt. Elu on näidanud, et kui töötad mingile x töövahendajale, siis isegi su perekonna nime ei küsita, vaid pannakse sind kirja näiteks MIINA, kusjuures soo, tausta- ja nimekontroll puudub..... ning siis igal neljapäeval laotakse sulle rullikeeratud rahatähed (paremal juhul kinnine ümbrik...) peo peale. Minu vaikne uurimistöö tulemusena tean, et tavaline mustatöö tegija saab meie ettevõttes 11 dollarit tunnist ning üks parem vahendaja maksab tervelt 14..... Tavaliselt maksab see töötaja vahendajale ka nn. bussimaksu, mis on 8 dollarit päevas, see on koha eest väikebussis, mis neid tööle ja tagasi sõidutab. Eestöötajast bussijuht reeglina töötab ka meil. Vahel on 8 kohalisse väikebussi sisse pressitud 15 inimest.... Kõlab kui hea teenistus!?
Ent.... see immigratioonikoll......
Minu indoneesia sõber rääkis mulle, et kuidas indoneeslastele (nagu ka vietnamlastele ja khmeeridele) on asutraalia nagu wonderland (kõlab eestlastelegi tuttavalt????). Ja siis saabub neid pisikesi töökaid inimesi siia lennukitäite kaupa 90 päevase turistiviisaga ja enamus neist peale viisa lõppemist tagasi ei pöördu. Ehk siis jäävad Austraaliasse illegaalselt. Ja siis algab suletud ring. Ametlikult töö sa ei saa. Öömaja ka mitte. Rentimisega tegelevad omakorda teatud x vahendajad, kes taas ei küsi su nime ega tausta. Rentijatega käsikäes töötavad töövahendajad. Koostöö misssugune! Ükski klient ei vingu, sest kuhu ja kellele sa kaebama lähed???? Meil töö juures oli muide üks tõsine seksuaalahistamise juhtum, Afgaani mees vs Indoneesia naine.... see naine kartis elu eest, ent anus kontoris ka elu eest mitte anda asjale ametlikku käiku, sest.... ta oli illegaal ja pöördumine politseisse oleks lõppenud ta maalt välja saatmisega..... Niisiis pigem eelistab ta maadelda oma hirmudega selle mehe suhtes ja teenida mõnusalt alla miinimumpalga, ent mitte naasta kodumaale.....
Ent see immigratioonikoll.....
Aegajalt märkan, et mingid näed on kadunud, ... noh, ei ole paar nädalat välja ilmunud. Siis juba tead, et imesid meie põldudel ei juhtu: immigratsiooniametknikud on kellelgi uksele koputanud ning see keegi on lennukile pandud ja kodumaale tagasi saadetud.
Kaks nädalat tagasi tuli mulle oma õudusest rääkima üks noor daam. Nimelt nad kõik elavad üksteise kukil kuskil majades, mida rendivad välja need x vahendajad. Niisiis, tema oli kodus, kui ühel reedesel õhtupoolikul uksekella anti. Tema uksele ei läinud, küll aga läks üks teine neiu. Ukse taga seisid ametnikud immigratioonist. Nad tegelikult olid väljas hoopis kellelgi kolmanda peale.... kes aga kahjuks hetkel majas ei viibinud. Ent reid osutuks tulemuslikuks, sest kaasa võtsid nad selle pildilt puuduva tytarlapse passi, ukse avanud näitsiku ja tema poiss-sõbra, sest kõikide majasviibivate nägude kontroll tuvastas, et ka noorpaar viibis riigis ilma loata..... Loo jutustanud naisterahval oli minu üllatuseks olemas mingit sorti viisa, nii et tema jäeti kenasti reedeõhtut ja ilusat elu Austraalias nautima..... Tagaaetav tütarlaps on aga hetkel peidus. Ent ega tal minna pole kuskile, lennukile ta minna enam ei saa, kuna pass on riigiametnike käes hoiul..... Seega jääbki ta keerlema sellesse suletud nimesideiküsita vahendajate ringi, kuni..... ?????
Ma olen otsustanud, et ma ei tahagi teada, kellel miski staatus on. Teadmatus sellel teemal annab mulle parema ööune!
Muuseas, ikkagi on rahval raske uskuda minu edulugu oma viisade ja elamislubadega, sest pole ju võimalik, et keegi on teinud oma asjad õigesti kohe algusest, ning pole maksnud vahendajatele ja advokaatidele ning pole isegi käinud kurnavatel intervjuudel immigratsioonis???????
Peace inside me!
Kommentaarid
Postita kommentaar