Täna juhtus minuga selline lugu, et ma sattusin (toidu) poodi. Ma arvan, et samasugune lugu juhtus minuga viimati jaanuaris..... ja ega ma see vist oli umbes kolmas kord üldse sel aastal poodi minna....
Mingi valemiga rääkis pere mu ära. Ma soostusin minema ainsal ettekäändel , et minu isiklik nurgake sahvris hakkas tühjaks saama.... peale kahe karbi sprottide polnudki enam midagi jäänud.....
Nüüd olen kodus tagasi, shoppamisest poolsurnud... ent selle eest mul on rohkem sprotte. Ja mul on tatrahelbeid ja hapukapsast. Ning hapukurki! Heeringa rullmopse ja halvaad. Rukkkikuivikuid, peentangu ja marineeritud seeni.
Kahjuks ei leidnud ma aga hirssi, millest olen pikalt unistanud.... Ent küll ma selle ka kuskilt kunagi välja kaevan.... jäägu mulle tulevikuks mingi eesmärk!
Ostuhulluses läksin aga hoopis isekaks kätte ning seisin kassas nagu ökofriik, hakates korvist lindile laduma mahekohvi ja speltajahu ning speltamakrone, mahekartuleid ja .pähkleid, ökomune, mahemett ja -jogurtit, mahemustikaid, mahesalatit (hallloooooooooo Margit, sa ju töötad iga päev SALATI sees ja teil on Austraalia suurim mahefarm!!!!!! aga ega pagarilapsel ju ka saia pole.....!).....), mahe kanafileed ja isegi mahesealiha.
Teel koju kommenteeris laps autos tagaistmel, et meie olime ainsad selle poes, kes ei ostnud kokakoolat, küpsiseid ja krõpse... ja siis jutustas loo, et kuidas neil koolis pidid lapsed meisterdama plastikust piimapudelist kala....
Meie laps siis ka haaras kodust tühjaks saanud A2 Milk plastkopsiku kaasa. Õpetaja pööritas seda nähes silmi, et sinu vanemad peavad olema rikkad, kui SEDA piima osta jõuavad.... Selle jutu peale vahetasime me esi-istmel pilke, sest me kumbki ei pea end rikkaks, vaid hoopis stressis ja ületöötanud pereinimesteks, kes selle asemel, et raha kulutada alkoholi, tubaka ja kihisevate magusjookide peale, panustame hoopis natuke tervislikumasse igapäeva sööki.....Eks igaühel ole ju omad valikud?????
Ja siis see LEIB!!!!
Kui mul musta leiba võtta pole, siis ma lihtsalt ei söö isegi saia. Praegu on mul kolmas nädal käsil ilma leivata. Aga valget leiba ma keeldun söömast. Olen omadega nii järjepidev, et kõlan taaskord kui friik. Poes on igasuguseid nn. tumedamaid poolleibu olemas, ent need ei ole need õiged.
Peae pikka katse-eksitusmeetodi ma leidsin leiva, mis on LEIB. See on väikeses pagairtöökojas meisterdatud mahe rukki/ spelta leib ja ma ma JUMALDAN selle väljanägemist ja maitset. Fakt, et leib ise on pikuke ning viis korda kallim, pole oluline. Tavaliselt pean ma seda leiba pikalt ootama, sest pagaritöökoda asub 200 km kaugusel ja palju nad ei tooda. Lähim koht mulle, kus nad seda turustavad, on 25 km eemal ja saabub müüki kolmapäeviti. Asi aga selles, et kolmapäeviti oleme me mõlemad tööl ja see väikelinn jääb täiesti meie marsruutidest teisele poole..... Seega, kui on hea õnn, saame ehk reedel leivale pihta, kui see veel otsa pole lõppenud. Ja kui siis on hea päev, siis ostame ära kogu selle leiva... korra oli koguni 6 leiba ja müüja imeliku pilgu peale teatas Antonio rõõmsalt, et minu naisele ei asenda ka kõige kalleim juveel seda leiba.... Viimane kord oli saagiks 2 leivakest ja sellega ajasin läbi kuu aega.... Ma tean küll, et sügavkülmas hoituna kaob see nn. miski, ent .... pigem see kauasäilitatud leib, kui tappev valge sai!
Ent homme.... pere koolis ja tööl, mina üksi kodus! Pole veel otsustanud, millisele hõrgutisele päkad silma panen! Hetkel panustaks tatrale, ent hommikuks võib hoopis halvaa mind halvale teele meelitada.... Ent kui ma saan leivale pihta, siis tõenäoliselt saab võitjaks hoopis heeringas!!!!!
Mingi valemiga rääkis pere mu ära. Ma soostusin minema ainsal ettekäändel , et minu isiklik nurgake sahvris hakkas tühjaks saama.... peale kahe karbi sprottide polnudki enam midagi jäänud.....
Nüüd olen kodus tagasi, shoppamisest poolsurnud... ent selle eest mul on rohkem sprotte. Ja mul on tatrahelbeid ja hapukapsast. Ning hapukurki! Heeringa rullmopse ja halvaad. Rukkkikuivikuid, peentangu ja marineeritud seeni.
Kahjuks ei leidnud ma aga hirssi, millest olen pikalt unistanud.... Ent küll ma selle ka kuskilt kunagi välja kaevan.... jäägu mulle tulevikuks mingi eesmärk!
Ostuhulluses läksin aga hoopis isekaks kätte ning seisin kassas nagu ökofriik, hakates korvist lindile laduma mahekohvi ja speltajahu ning speltamakrone, mahekartuleid ja .pähkleid, ökomune, mahemett ja -jogurtit, mahemustikaid, mahesalatit (hallloooooooooo Margit, sa ju töötad iga päev SALATI sees ja teil on Austraalia suurim mahefarm!!!!!! aga ega pagarilapsel ju ka saia pole.....!).....), mahe kanafileed ja isegi mahesealiha.
Teel koju kommenteeris laps autos tagaistmel, et meie olime ainsad selle poes, kes ei ostnud kokakoolat, küpsiseid ja krõpse... ja siis jutustas loo, et kuidas neil koolis pidid lapsed meisterdama plastikust piimapudelist kala....
Meie laps siis ka haaras kodust tühjaks saanud A2 Milk plastkopsiku kaasa. Õpetaja pööritas seda nähes silmi, et sinu vanemad peavad olema rikkad, kui SEDA piima osta jõuavad.... Selle jutu peale vahetasime me esi-istmel pilke, sest me kumbki ei pea end rikkaks, vaid hoopis stressis ja ületöötanud pereinimesteks, kes selle asemel, et raha kulutada alkoholi, tubaka ja kihisevate magusjookide peale, panustame hoopis natuke tervislikumasse igapäeva sööki.....Eks igaühel ole ju omad valikud?????
Ja siis see LEIB!!!!
Kui mul musta leiba võtta pole, siis ma lihtsalt ei söö isegi saia. Praegu on mul kolmas nädal käsil ilma leivata. Aga valget leiba ma keeldun söömast. Olen omadega nii järjepidev, et kõlan taaskord kui friik. Poes on igasuguseid nn. tumedamaid poolleibu olemas, ent need ei ole need õiged.
Peae pikka katse-eksitusmeetodi ma leidsin leiva, mis on LEIB. See on väikeses pagairtöökojas meisterdatud mahe rukki/ spelta leib ja ma ma JUMALDAN selle väljanägemist ja maitset. Fakt, et leib ise on pikuke ning viis korda kallim, pole oluline. Tavaliselt pean ma seda leiba pikalt ootama, sest pagaritöökoda asub 200 km kaugusel ja palju nad ei tooda. Lähim koht mulle, kus nad seda turustavad, on 25 km eemal ja saabub müüki kolmapäeviti. Asi aga selles, et kolmapäeviti oleme me mõlemad tööl ja see väikelinn jääb täiesti meie marsruutidest teisele poole..... Seega, kui on hea õnn, saame ehk reedel leivale pihta, kui see veel otsa pole lõppenud. Ja kui siis on hea päev, siis ostame ära kogu selle leiva... korra oli koguni 6 leiba ja müüja imeliku pilgu peale teatas Antonio rõõmsalt, et minu naisele ei asenda ka kõige kalleim juveel seda leiba.... Viimane kord oli saagiks 2 leivakest ja sellega ajasin läbi kuu aega.... Ma tean küll, et sügavkülmas hoituna kaob see nn. miski, ent .... pigem see kauasäilitatud leib, kui tappev valge sai!
Ent homme.... pere koolis ja tööl, mina üksi kodus! Pole veel otsustanud, millisele hõrgutisele päkad silma panen! Hetkel panustaks tatrale, ent hommikuks võib hoopis halvaa mind halvale teele meelitada.... Ent kui ma saan leivale pihta, siis tõenäoliselt saab võitjaks hoopis heeringas!!!!!
Kommentaarid
Postita kommentaar