Plastiliinist pere

Meie pere ei olen normaalne. Mida päev edasi, seda ebanormaalsemad me endile tundume. Pere koosneb ju emast-isast-lapsest, eks???? Meie pere koosneb veel ka kahest koerast ja kassist ja keegi ei saa väita, et see oleks kuidagi teisiti!

Meie Mika on lõpuks ka suureks KASVANUD, ent veel mitte täie aruga. Kolme nädala pärast aastaseks saav Mika on lõpuks maha rahunenud mingil määral. Paar nädalat tagasi nägin ma esimest korda teda magamas. Eks ta ikka ju on ennegi maganud, ent tavaliselt kui mina avasin maja tagaukse, siis Mika juba sööstis mulle sülle lennata või riietest rebima. Riietest rebimist harrastab ta ainult minuga, sest mina ei oska piisavalt keelavalt möirata ja olen nagu tuulelipp meie mõlema koera käes!

Peaaegu igal teisel õhtul ilmub meie magamistoa uksele alandlik nägu, mis kuulub Karinale. "Dad......" kiunatab nägu.... Paps vaatab üle prillide: "Whatttttttt?????"

"What if......?????"

Laps ei peagi enam lauset lõpetama, sest me kõik teame, mida see suurest murest murtud ja alandlik nägu tahab: kas ta võib ööseks koerad oma tuppa võtta?????!!!!!!!!!!!

Mina ei ole kuulnud sõna ei! pereisa suust! Ainuke käsk on korraldada koerte tuppa toomiseks teatud asjad:
matt esikusse Mikale (Mishka nagunii matile magama ei lähe, vaid kobib ise-enesest mõistetavalt kohe Karina voodisse.....) ja vaheuks esiku ja köögi vahelt kinni (kassi turvalisuse pärast ja ilmselt ka sellepärast, et muidu lõpetaks kogu loomaaed meie voodis!)! Ning panna plätu välisukse vahele, et see siis poikvel püsiks, et koerteliiklus öösel häiritud poleks.....

Öistel retkedel kemmergusse ma siis vahin seda magavat kolmainsust, igal võimalikul erineval moel: Mika matil ja Karina-Mishka voodis teineteise kaisus; kõik kolm voodis, laps huskyde alla mattunud; Mika voodi ees lappi maas, ent mitte matil.... jne jne jne..... ning minul pole südant korda majja lüüa!

Nagu pole mul ka südant neid jalust ära ajada, kui õhtusööki teen või pühapäevahommikuti pannkokke teeme.... koerad jalus igal pool. Mikale õpetas tuntud koertedresseerijast perepea juba varases lapsepõlves, et köögiuksest kaugemale tulla pole lubatud. Poisslaps võttis õppust ja nüüd me teda enam ei saagi uksepakust kaugemale, isegi jõudu rakendades :D Mishka tallab elamisse sisse, parematel päevadel sätib end Karina kõrvale diivanile telekat vaatama, Mika aga istub nagu piirivalve koer köögi ja esiku piiril, silmad peas põlemas, ent edasi ühtegi sammu ei tee!!! Mishka aga oskab meiega manipuleerida nagu ooleks me plastiliinist voolitud pere: tema käib seal, kus tema tahab, sööb kõik kassi söögi ja joob kassi joogi, sest tema võib!!!!! ... ja pere vaatab heldinult pealt!

Kassiga on aga nii, et tema jaoks koeri ei eksisteeri. Ta teab, et Mishkast ohtu pole, peale seda, kui ta aasta tagasi ühe korra talle käpaga üle nina äsas. Mishka teeb peale seda näo, et ta kassi ei näe..... (valikuline nägemine ja kuulmine on kogu meie pere loomadele omale!) Ja nii siis eksisteerivad nad mõlemad paralleelselt, üks vaatab diivanil telekat ja teine magab teise diivani käetoe peal sügavat kassiund!
Mika ei oska kassist veel seisukohta võtta: ta pole endiselt selgeks saanud, KES see selline on! Kui oleks opossum, siis oleks lihtne,..... kasutaks jahimeheinstikti! (Me oleme opossumitele hoiatuskirja väravale jätnud, et ärge palun sisenege sellele maaomandile!) Ja selgusele ta jõuda ei saa, sest üle nähtamatu piiri ta ei tule ja kass tema piirist ka ei kipu üle tükkima..... Niisiis saab Mika seda opossumi-koaala-vombati-leemuri sarnast kombinatsiooni ainult VAADELDA, ent katsumiseks pole esialgu läinud.

Ja nii me elame õhtust õhtusse, loomaaed valitsemas. Perepea ja kassi marss on igapäevane paraad, kui nad magamistoast vannituppa rühivad ja siis voodisse tagasi..... Kui mina käin kassi ukse peale tuppa palumas, keerab ta mulle selja; kui pereisa hüüatab magamistoast: Pus pus pus.... siis kass on välgukiirusel uksest sees ja voodis, tähtsa näoga oma peremehe kõrval/ peal.... Ma siis püüan end ka servakese äärele sättida :D

Aegajalt, kui koerad ööbivad väljas, siis kass käib magamas ka Karina kaisus, ilmselt jättes koertele signaali, et ärgu nad arvaku midagi, et nad üle küla sepad on.....  Ja siis on tal komme taga-aia värava tagant koeri õrritamas käia: mida rohkem ta oma käpaga värava alt vehib, seda entusiastlikumalt Mika haugub ja hüppab.... ning terve pere taas plaksutab käsi selle tasuta tsirkuse peale ning taob vastu rindu, et KÜLL ON TARGAD LOOMAD!!!!!

Ei kõla ju normaalselt?????

Mika oma "piiril"

Mishka  õigus olla seal, kus tema just hetkel tahab

Kass välja puhkamas mittemidagitegemise raskest tööst