Perverdilugu

Üks osa minu tööst on kontrollida üle rekkad, millesse meie salat laaditakse ja teisele poole Austraaliat sõidutatakse. Rekkad peavad olema puhtad ning temperatuur haagises peab jääma alla 4 kraadi. Selle esimesega on asi lihtne: nagu minu eksülemus mulle kirjeldas - kui just rotte haagiseset välja ei jookse, siis on ok....  Temperatuuriga asi alguses nii lihtne ei olnud. Tavapraktikana polnud haagise külmutusseadmed sisse lülitatud, ent minu pooleaastane järjepidevus (oh no.... this bitch is on the way... better to turn bloody f...ng fridge on....) on viinud sihini ja tänaseks võin loorberitel puhates õhata, et asi toimib!

Seoses sellega olen taas kokku puutunud uskumatult kireva rekkameeste seinast seina seltskonnaga. 

Probleem oli aga just üks neist.

Meie esimene kokkupuude toimus rekka nurga juures, kus mina vastutustundlikuna seistes ootasin rekkameest rekkast maa peale tulemas. Ja siis ilmus mu vaatevälja selline libeda olemise ning vilavate silmadega sell (justkui Criminal Minds´ist välja astunud esmaklassiline pervert), kes kinnitas oma külma pilgu minu näkku ning pistis oma näo peaaegu minu ninna, käratades: KUST SINA TULID???????

Mina alla ei andnud, vaid teatasin (võlts)rõõmsana: PAKKETSEHHIST..... NING TULIN SU REKKAT KONTROLLIMA!!!!!

Raudrüü all tormas samal ajal keeristorm.

Selle peale pistis mees oma vuntsid mulle veelgi lähemale ja jätkas pärimist: MIKS MA SIND ENNEM EI OLE NÄINUD??????

Raudrüütel teatas vaibumatu (võlts)rõõmuga: SEST MUL ON OLNUD MUUD TEGEMISED PAKKETSEHHIS!

Vunts minu näos kobises edasi: KUI KAUA SA SIIN OLED OLNUD?????

Raudrüüst kostis vastus: SINUGA SIIN MINUTI, AGA COOLIBAHS 2 JA POOL AASTAT! .... MUUSEAS, MILLISESSE HAAGISESSE SA ALUSED LAED JA KAS MA VÕIN SEDA HAAGIST NÄHA???? 

See asjatundlik küsimus andis mulle põhjuse liikuma hakata, et vuntsilise bioväljast eemale saada ning kord taas hingata. 

Edasi ma tegin oma töö kiirelt ja täpselt, juhatasin rekka laadimisplatvormile, teavitasin asjast huvitatud inimestele, et luba laadida on olemas ja tegin vehkat. Tegelikult ma läksin nurga taha õhku ahmima ning end maha rahustama , sest olin sellisest minu privaatvälja tungimisest sõnatu! Sellegipoolest ei maininud ma juhtunust mitte kellelegi.

Paar nädalat hiljem ronis rekkast sama mees välja. Uhhhhhhhhhhhh. Mu raudrüü oli sel korral juba väga praguline ning mehe külm pilk, vunts ja nina veelgi lähemal mul suule. Ma ei tea, kuidas on võimalik hirmust halvatuna ning ilma hapnikuta toimetada paar minutit, aga hakkama ma sellega sain. Ma ei mäletagi, mida ta küsis, ammugi ei mäleta ma omi vastuseid, minu sees vasardas teadmine, et GET OUT FROM HERE NOWWWWWWWWW......   Sitamaitse püsis suus päeva lõpuni.

Kohe nii, et läksin koju ja tegin oma kalendermärkmikusse sellele päevale suure ja lennuka sissekande .....FIRMA REKKAJUHT!!!!!! ja kindluse mõttes lennutasin veel ringi ka ümber märkme! ... ning siis viisin oma kirjatöö Antoniole näidata, et juhul kui ma ühel päeval koju ei tule, siis ta teaks, kust hakata jälgi ajama!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Vat nii suur oli hirm mu sees. Senini olen end ikka vapraks tütarlapseks lugenud, ei karda ööd ega hiirt, koera ega inimest, plaanisin üksi Afganistanigi reisima minna..... ent piisas mu energiavälja rikkumisest ja seal ma olin, maas ja löödud.......

Antonio oli suht murelik, kuna selline käitumine ja hirm pole kohe üldse mitte tema naise moodi. Ta soovitas mul minna minu ülemuse juurde ja teatada, mis juhtus. Mina aga arvasin, et see kõlab justkui printsess herneteral.....

Minu õnneks seda libedat selli enam näha polnud, kuni selle teisipäevani! Mu kullipilk nägi ära, kes oli roolis.... Selle aja sees, kui vunts end vormi seadis ja rekkast alla sättis, viisin ma läbi oma elu kiirema teatejooksu: kiire spurt üle õue haagiseni (õnneks oli sel korral ainult üks haagis, nii et üleliigseid küsimusi polnud.....), kontrollisin temperatuuri külmikus checkpoint one done.... seejärel sprint laadimisplatvormile, teavitades laadijat .... checkpoint three done.... ja siis kiireim hüpe mu elus maandas mu meie lattu, kus kümned alused mulle piisavalt turvalist peidupaika andsid..... Ja seni kuni mu süda rinnus rahunes, sain aru et checkpoint two was skipped....  ent who cares, kui sealt rekkast rotikari või elevandiparved ning termiitide kolooniad välja marsivad......

Kolmapäeval aga saabus sama firma rekka uuesti. Minu õnneks oli roolis mees, kes tavaliselt seda tööd tegi. Ajasin oma asja, tema rääkis oma puhkusest, mille ta lastega bush´is veetis ja siis päris kuidas mul läinud on..... Ja siis ma avasin oma suu: kuule, mul on üks teema..... ja siis rääkisin talle oma perverdiloo ära.

Me mõlemad naersime omale tilgad püksi, kui me lõpetanud olime!

Tuli välja, et pervert on oma tavaelus vägagi vaikne ja tagasihoidlik inimene, hinnatud töömees ja mis kõik!

Ent.... ta on kurt! Ja see on põhjus, miks ta oma silmad sulle tungivalt lähedale kinnitab, kuna ta loeb huultelt..................

Oh püha püss!!!!!!!!

Ja ta olevat ennegi inimesi ära hirmutanud sellisel moel, ma polevat sugugi mitte esimene, kes sellise looga lagedale tuleb. Ja nagu see mees mainis, ega tema peadligi siledaks kammitud hõre juus ja vunts ümber suu ei tee asja ilusamaks.... nii et üks pluss üks pluss hirm teevadki oma töö!!!!!!!

Igal juhul meenutust väärt lugu ja õpetlik ka!