Ood pühapäevahommikule

Õnneks selleks korraks sai Melbourne rekordeid löönud kuumalaine üle elatud. Ma ei oskagi muud moodi seda kirjeldada, et kõik inimesed ohkisid, kui jube see on, kõigil oli magamata ööd ja mina olin esimest korda oma elus õnnelik võimaluse üle töötada külmkapis! Antonio nii õnnelik ei olnud, tema töötas lauspäikeses või siis umbsetes majades, saades päevas rohkem kui ühe päikesepiste. Kahjuks ei aita konditsioneerid ka ning neid isegi ei soovitata kasutada, suur temperatuuride kõikumine teeb paljud inimesed haigeks. Meie perest olin mina ainuke, kel kurk haige polnud ja hääl ära! (Ega see oli ka ainult sellepärast, et 2,5 aastat treenimist meie ettevõttes, iga päev tundide viisi kaks-sammu-sisse-kaks-välja külmkapis ja külmkapist väljas....)

Igal juhul on meil nüüd olnud paar jahedamat ööd ja oleme maganud nagu karud talveund, hommikuks värsked ja puhanud. Isegi nii hästi magasin näiteks täna öösel, et ärkasin 7.30 (mis on pühapäevahommikuid arvestades ja eriti peale eilset 14 tunnist tööpäeva uskumatult vara!), tegin kohvi, pesin eile õhtu jooksul kogunenud klaasid, tassid ja paar taldrikut ning kassi kopsikud, küürisin köögi läikima, söötsin kassi, pesin kassi klaasi (meenutuseks: meie kass joob ainult klaasist, mis PEAB olema öökapil!) ja täitsin selle FILTREERITUD veega (meie kass joob ainult filtreeritud vett......), tühjendasin pesumasina, panin järjekordse masinatäie pesusse, sättisin telekapuldid kenasti ritta, viisin taga-aias läbi koerteloenduse ja premeerisin neid kuivatatud seakärssadega, uitasin ajalehte tuues hommikumantlis maja ees oma kenasti sassis juustega, leidsin jalamatilt paari linnuvarbaid ja tiivanuki.....


Kogu pere endiselt magab. Maja on surmvaikne!

Ent nüüd lähen teen omale uue kohvi ja vupsan peale seda tagasi teki alla ajalehte nautima, kassi ja abikaasa kaisus!
Elu on ilus!

Kommentaarid