... sättisid end täna hommikul taas teele. Luureaktsioonil kaks nädalat tagasi tegi affipere geograafilise eeltöö ära, isa-aff hankis ratastele veepudelite hoidjad ja sellega oli põhjalik ettevalmistustöö lõppenud.
Et täna hommikul ärkas meil aasta võrra vanem laps, siis pühendasime selle rattareisi talle!
Laps muuseas oli eelmised kaks päeva täiesti masenduses, sest isa Antonio tegi talle juba nädal aega julma nalja, et poes pole midagi sobilikku talle sünnipäevaks saadaval ja vanaema vist ka unustas sünnipäeva ära, sest mingit pakki-kaart-ümbrikku temalt laekunud pole.
Laps aga langes sellest huumorsit täielikku masendusse. Me siis eile õhtul otsustasime, et ok, lõpetame selle depressiooni ära ja ülendasime lapse peale püha õhtusöömaaega diplomeeritud loodusfotograafiks, kui me talle sünnipäevaks Nikoni kaamera üle andsime ning ka vanaema poolt saadetud rahalaeva ning kommipaki lauale poetasime....
Uskumatu, millist imet teeb kink ja rahaümbrik.... Meie laps sündis elule tagasi sekundiga!
Nooraff elule tagasi ostetud, olime siis valmis täna loodusega rinda pistma!
Võtsime ette esmalt rongisõidu, mis meid peale paarikümmet minutit keset mittemidagimaad maha poetas.
Jesssssss!
Ilus hommik, sinisini taevas, kerge tuulebriis, põldmarjad otse põõsast kergeks hommikueineks, kohatine kuumaastik, tuhanded kärbsed, sügavad roopad, puujuured, liiv või kiviklibu, ühes läbimatus kohas pidime mööda raudteed edasi tallama (ärge parem küsige, kuidas see raputas..... kogelema võttis!). Aga üks oli selge, et kergema vastupanu teed me ei lähe, vaid ragistame läbi padriku ikka otse!
Ainukese peatuse tegime kohalikul pühapäevaturul, mis meile kogemata ette sattus. Sel ajal, kui Antonio seisis kohvi ja pannkookide sabas, vaatasin mina ringi, näppisin ürte ja istikuid ning unistasin oma tuleviku puuvilja aiast. Loodusfotograaf istus puu all varjus, keel vestil ning suremas....Pannkoogid tõid lapse mingil määral elule tagasi ja andsime aga hagu edasi!
Mingis kohas pistis titt pillima, et tema tahab nüüd koju..... Antonio pidas maha aasta kõne teemal, vaata ringi, kus me oleme! Kodu pole silmapiirilgi, isegi rongipeatust pole. Ainuke tee koju, on siit edasi minna ja jõuda Stony Pointi, kus kell 12.07 väljub rong tagasi inimkonda. Aga selle rongini on veel ... 45 minutit ja 7 km minna, nii et nutmine siin selles võsas sind ei aita. Sind aitab ainult positiivne mõtlemine, ratas ja jalad, mis selle ratta pedaale tallavad ning kui tallata ei viitsi, siis käed, mis seda ratast edasi lohistavad.... Alla andmiseks võimalust pole, sest kõik on sinu enda teha....
Mina seda loengut pikalt ei kuulanud, vaid tallasin edasi. Sest ees ootas parim, s.t. raskeim osa meie matkast! Kes oleks uskunud, et minust saab 45 aastasena seiklussportlane, kes ei pea ühtegi roobast liiga sügavaks, liiva liiga sõredaks või puujuurt liiga äkiliseks..... Kuiva suve tulemusena kahjuks ei jäänud meie teele kuigipalju mudaseid roopaid. Sellesse ainukesse, mis ette jäi, sumasin ma sisse ning ratas jäi kenasti kinni..... Mulle kohe meeldis seda muda sealt välja virrata.... aga hetkel mulle ei meeldi mõelda, kuidas oma parema jala toss sellest mudast puhtaks saada.... lol
Igaljuhul,peale 17 km ratastel oma sihtkohta me kohale jõudsime.
Koju ka.
Ja nüüd peame plaani minna French Islandile telkima. Meie Antonioga oleme seda juba ratastega avastamas käinud (kuskil eelpool blogis....), ent nüüd peab taas enne luurele minema ja saarel oleva telkimiskoha üle vaatama, lapse vaimselt ette valmistama ( et muudub soe vesi, WC, KFC ja jäätis...) ja siis lihtsalt plaan teoks teha!
Elu kui lill!
Et täna hommikul ärkas meil aasta võrra vanem laps, siis pühendasime selle rattareisi talle!
Laps muuseas oli eelmised kaks päeva täiesti masenduses, sest isa Antonio tegi talle juba nädal aega julma nalja, et poes pole midagi sobilikku talle sünnipäevaks saadaval ja vanaema vist ka unustas sünnipäeva ära, sest mingit pakki-kaart-ümbrikku temalt laekunud pole.
Laps aga langes sellest huumorsit täielikku masendusse. Me siis eile õhtul otsustasime, et ok, lõpetame selle depressiooni ära ja ülendasime lapse peale püha õhtusöömaaega diplomeeritud loodusfotograafiks, kui me talle sünnipäevaks Nikoni kaamera üle andsime ning ka vanaema poolt saadetud rahalaeva ning kommipaki lauale poetasime....
Uskumatu, millist imet teeb kink ja rahaümbrik.... Meie laps sündis elule tagasi sekundiga!
Nooraff elule tagasi ostetud, olime siis valmis täna loodusega rinda pistma!
Võtsime ette esmalt rongisõidu, mis meid peale paarikümmet minutit keset mittemidagimaad maha poetas.
Jesssssss!
Ilus hommik, sinisini taevas, kerge tuulebriis, põldmarjad otse põõsast kergeks hommikueineks, kohatine kuumaastik, tuhanded kärbsed, sügavad roopad, puujuured, liiv või kiviklibu, ühes läbimatus kohas pidime mööda raudteed edasi tallama (ärge parem küsige, kuidas see raputas..... kogelema võttis!). Aga üks oli selge, et kergema vastupanu teed me ei lähe, vaid ragistame läbi padriku ikka otse!
Ainukese peatuse tegime kohalikul pühapäevaturul, mis meile kogemata ette sattus. Sel ajal, kui Antonio seisis kohvi ja pannkookide sabas, vaatasin mina ringi, näppisin ürte ja istikuid ning unistasin oma tuleviku puuvilja aiast. Loodusfotograaf istus puu all varjus, keel vestil ning suremas....Pannkoogid tõid lapse mingil määral elule tagasi ja andsime aga hagu edasi!
Mingis kohas pistis titt pillima, et tema tahab nüüd koju..... Antonio pidas maha aasta kõne teemal, vaata ringi, kus me oleme! Kodu pole silmapiirilgi, isegi rongipeatust pole. Ainuke tee koju, on siit edasi minna ja jõuda Stony Pointi, kus kell 12.07 väljub rong tagasi inimkonda. Aga selle rongini on veel ... 45 minutit ja 7 km minna, nii et nutmine siin selles võsas sind ei aita. Sind aitab ainult positiivne mõtlemine, ratas ja jalad, mis selle ratta pedaale tallavad ning kui tallata ei viitsi, siis käed, mis seda ratast edasi lohistavad.... Alla andmiseks võimalust pole, sest kõik on sinu enda teha....
Mina seda loengut pikalt ei kuulanud, vaid tallasin edasi. Sest ees ootas parim, s.t. raskeim osa meie matkast! Kes oleks uskunud, et minust saab 45 aastasena seiklussportlane, kes ei pea ühtegi roobast liiga sügavaks, liiva liiga sõredaks või puujuurt liiga äkiliseks..... Kuiva suve tulemusena kahjuks ei jäänud meie teele kuigipalju mudaseid roopaid. Sellesse ainukesse, mis ette jäi, sumasin ma sisse ning ratas jäi kenasti kinni..... Mulle kohe meeldis seda muda sealt välja virrata.... aga hetkel mulle ei meeldi mõelda, kuidas oma parema jala toss sellest mudast puhtaks saada.... lol
Igaljuhul,peale 17 km ratastel oma sihtkohta me kohale jõudsime.
Koju ka.
Ja nüüd peame plaani minna French Islandile telkima. Meie Antonioga oleme seda juba ratastega avastamas käinud (kuskil eelpool blogis....), ent nüüd peab taas enne luurele minema ja saarel oleva telkimiskoha üle vaatama, lapse vaimselt ette valmistama ( et muudub soe vesi, WC, KFC ja jäätis...) ja siis lihtsalt plaan teoks teha!
Elu kui lill!
 |
| Julgete huntide rinnad on sellel pildil veel.... kummis |
 | ||
| Eestlane ürgse korilasena ei saa mitte kunagi metsamammudest küllalt! |
 |
| Kahjuks ainuke mudane roobas.... |
 |
| Selline vaade avanes, kui me metsast lõpuks välja saime..... |
 |
| Tagasi inimkonda |
Kommentaarid
Postita kommentaar