....saabusid just äsja pühapäevaselt rattareisilt tagasi Maale.
Isa-afi utsitusel sättisid end pealelõunat sadulasse ka ema- ja lapsaff ja et asi ikka kindel oleks ning keegi meid valesti ei mõistaks, surusime me omale kiivrid pähe, et ikka tõeliselt affi mõõdu välja annaksime.
Suunda teadis ainult isa-aff, kaks ülejäänud lükkasid siis sabad rulli ja järgnesid talle truult. Ettevõtmise raskeim osa oli läbi tungida liiklusest, ikka isa-aff ees, lapsaff keskel ja ema-aff oma laia ahtriga peret tagant turvamas.
Kolme kilomeetrit ponnistust ning suutsime end viimaks leida jalgratta tee alguses. Arvestades minu hetke vormi ja endiselt roostes põlvi, oli edasine vaikselt ülesmäge rühkimine suht hambad ristis ja tatt ninast väljas rebestamine. Isa-aff ootas meid iga tõusu taga ja ootas oma lontissabalisi naisi järele..... Mingil hetkel teatas ema-aff, et elevaator toob ta hommikuse juustuleiva kohe kohe maa peale tagasi. Peale kolme sekundit sisikonnaga aru pidades, otsustas võileib pakkumist elevaatoriteisile mitte vastu võtta ning pere otsustas ikka edasi ning mitte mingil juhul tagasi rühkida.
Sellest hetkest hakkas kõik ülemäge minema: jalgratta tee hakkas iseendast allapoole kulgema, kuskilt ilmus ka tuulepoiss ning äkitselt olid kõigil kolmel afil energiat kui palju. Nii me siis jugasime huilates linnadzunglis, lehvides tuules oma ratastega, kuni....
... jalgratta tee lõppes ära!
Valikuid oli kaks: tagasi pöörduda inimkonda ja tuldud teed tagasi minna..... või minna metsavaheteele, mis kulges raudtee kõrval.
Ema-aff kujutles end selleks hetkeks juba profiratturiks ja võttis suuna metsavaheteele. Ja see oli täänase päeva parim otsus!!!!!!!
Ütleme nii, et see metsavahe tee polnud just tasane kasetohust tuhvlikestega sissetallatud rada. See oli selline sinkavonka neliveoga kelmikalt sissesõidetud üles alla poriurgas, mida roobastele vahelduseks ilmestasid peopesa suurused kivid.....
See oli ikka MEGA!!!!!!! Ma kahetseksin seda oma elupäevade lõpuni, kui me poleks seda rada valinud!!!!!!! Me kihutasime tempot alandamata nagu kolm totrat oma ratastel, teadmata, mis ootab meid järgmise käänu taga. Mis siis, et põlved lõid tuld, kannikad on ilmselt praeguseks sinikaid täis (pole veel peeglisse pilku visanud!), see kõik oli.... die for!
Ja kui siis lõpuks keset mittemidagi maad ilmus vaatevälja nukker rongipeatus, siis selleks korraks otsustasime me valida inimkonda tagasiminekuks lihtsama tee (olime kodust ca 15 km kaugusel): rongi! Vallutasime jõuguga rongipeatuse, higised, mudased, janusse suremas ent kuradima õnnelikud.
Nüüd on siis järgmiseks plaaniks minna lähiajal sellest nukrast teivasjaamast edasi, ikka raudtee äärt kulgevat metsavaheteed pidi.
Julgete affide rinnad on rasvased!
Isa-afi utsitusel sättisid end pealelõunat sadulasse ka ema- ja lapsaff ja et asi ikka kindel oleks ning keegi meid valesti ei mõistaks, surusime me omale kiivrid pähe, et ikka tõeliselt affi mõõdu välja annaksime.
Suunda teadis ainult isa-aff, kaks ülejäänud lükkasid siis sabad rulli ja järgnesid talle truult. Ettevõtmise raskeim osa oli läbi tungida liiklusest, ikka isa-aff ees, lapsaff keskel ja ema-aff oma laia ahtriga peret tagant turvamas.
Kolme kilomeetrit ponnistust ning suutsime end viimaks leida jalgratta tee alguses. Arvestades minu hetke vormi ja endiselt roostes põlvi, oli edasine vaikselt ülesmäge rühkimine suht hambad ristis ja tatt ninast väljas rebestamine. Isa-aff ootas meid iga tõusu taga ja ootas oma lontissabalisi naisi järele..... Mingil hetkel teatas ema-aff, et elevaator toob ta hommikuse juustuleiva kohe kohe maa peale tagasi. Peale kolme sekundit sisikonnaga aru pidades, otsustas võileib pakkumist elevaatoriteisile mitte vastu võtta ning pere otsustas ikka edasi ning mitte mingil juhul tagasi rühkida.
Sellest hetkest hakkas kõik ülemäge minema: jalgratta tee hakkas iseendast allapoole kulgema, kuskilt ilmus ka tuulepoiss ning äkitselt olid kõigil kolmel afil energiat kui palju. Nii me siis jugasime huilates linnadzunglis, lehvides tuules oma ratastega, kuni....
... jalgratta tee lõppes ära!
Valikuid oli kaks: tagasi pöörduda inimkonda ja tuldud teed tagasi minna..... või minna metsavaheteele, mis kulges raudtee kõrval.
Ema-aff kujutles end selleks hetkeks juba profiratturiks ja võttis suuna metsavaheteele. Ja see oli täänase päeva parim otsus!!!!!!!
Ütleme nii, et see metsavahe tee polnud just tasane kasetohust tuhvlikestega sissetallatud rada. See oli selline sinkavonka neliveoga kelmikalt sissesõidetud üles alla poriurgas, mida roobastele vahelduseks ilmestasid peopesa suurused kivid.....
See oli ikka MEGA!!!!!!! Ma kahetseksin seda oma elupäevade lõpuni, kui me poleks seda rada valinud!!!!!!! Me kihutasime tempot alandamata nagu kolm totrat oma ratastel, teadmata, mis ootab meid järgmise käänu taga. Mis siis, et põlved lõid tuld, kannikad on ilmselt praeguseks sinikaid täis (pole veel peeglisse pilku visanud!), see kõik oli.... die for!
Ja kui siis lõpuks keset mittemidagi maad ilmus vaatevälja nukker rongipeatus, siis selleks korraks otsustasime me valida inimkonda tagasiminekuks lihtsama tee (olime kodust ca 15 km kaugusel): rongi! Vallutasime jõuguga rongipeatuse, higised, mudased, janusse suremas ent kuradima õnnelikud.
Nüüd on siis järgmiseks plaaniks minna lähiajal sellest nukrast teivasjaamast edasi, ikka raudtee äärt kulgevat metsavaheteed pidi.
Julgete affide rinnad on rasvased!
Väga lahe, nüüd on sõrm antud ja edasine liigub vääramatult selle suunas...http://www.crocodile-trophy.com/ :D
VastaKustuta"Sellest hetkest hakkas kõik ülemäge minema: jalgratta tee hakkas iseendast allapoole kulgema..." :D :D :D
VastaKustutaHehee. Sind ma rattamatkale kaasa ei kutsuks. Mitte enne, kui raporteerid, et said päevaga 100 km sõidetud. Mägi on muidugi argument. :)