Sel jaanuarikuu 26.ndal päeval, kui seisan silmitsi tõsiasjaga,

.... et see mina kes hommikul peeglist vastu vaatas, on äkitselt 45 aastane keskealine naine, kes vajab lugemiseks prille.

Oot oot, ärge nüüd saage midagi valesti aru:

endiselt suudan ma hüpata üle lompide. Õigemini mitte hüpata, vaid ikka kohe tegutseda ning läbi sumada .... ning siis alles mõelda, et äkki kurat oli liiga sügav.... või igavalt madal.....

endiselt pole mul kleit kirstu jaoks välja valitud

eile proovisin järele, kas endiselt suudan täita Austraalia Politsei kehalised katsed, jap, suudan!

endiselt sulab või suus (hommikul proovisin....)

endiselt ei kuula ma Michael Bubleeeeeeeeeeed vms

endiselt nutan end lahinaga stressi, kui hobune või koer filmilinal viga saavad või nagu tänahommikune dokumentaal telekast... puuris peetavad karud.... ja mina nutan nagu titt......

endiselt vajan lehte ja raamatut PABERKANDJAL

endiselt ei kuulu ühtegi teadaolevasse memmede tantsutruppi (kuigi kutse osaleda sain juba 5 aastat tagasi!)

endiselt ei oska suud õigel ajal kinni pidada

endiselt ei suuda ohjata oma eestimaiselt keevat temperamenti

endiselt vajan aegajalt artsiabi, et ohjeldada pritsivat sappi....

endiselt ajab elu ise mind naerma, enamusel ajal vales kohas ja spetsiaalselt valel ajal

endiselt elan lalaamaal unistades reisida üksi läbi Afganistani

endiselt valutan südant Palestiina põgenikelaagri laste pärast

endiselt usun omaenese ettevõtmisse ja käterammu, ent mitte kõigevägevamasse

endiselt usun naiivsena maailmarahusse

endiselt kujutan ette, et olen valmis karmide aegade tulles siili sööma, nii nagu Aleksei Maresjevi vanelase tagalasse haavatuna maapeale kukkunud lendur seda tegi raamatus "jutustus tõelisest inimesest"

endiselt....

endiselt....

endiselt....

Kogu selle asja kokkuvõte on, et eelmise 45 aastaga pole mingit edasiminekut! Täielik tühikargaja!