Aasta 2013, ent mitte midagi uut päikese all, endiselt samamoodi nagu Tammsaare Tões ja Õiguses, ..... Tammsaare ei tabanud ära mitte ainult eestlase olemuse, vaid see kõik käib ka austraallase kohta. Või mis on austraallane või kes on eestlane.... jääb suht häguseks!
Niisiis, töö, töö, töö......
Ma olen endaga läbirääkimisi pidanud ning otsusele jõudnud, et võtan oma töökohta kui teatrilava. Teen oma rolli hästi ja usutavalt, ent kuidas teistel kaasnäitlejatel lavamäng õnnestub, pole minu asi! Vaatlen neid kõrvalt ning pugistan naerda, ent naer on ju tervislik????? Oleks muidugi parem, kui saaks valju häälega lagistada, aga meie lugupeetud teatri- ja kunstiäris pole manuskriptis näitlejatele naeru lagistamist ette nähtud....
Eile tormas mulle pealelõunat selga möirapull: mis tähendab, et 10 kasti beebijuveele (maakeeli tõlge ühe produkti nimest babygems....), kui hommikul ütlesid, et 3???????????!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! Pullipruks oli ikka täiesti marus ning kõrge testosteroonitase muutis pulli undamise päris möirge sarnaseks.....
Kuna eelnevad 8 tundi olin ma juba pendeldanud igasuguste nõudmiste ja muutuste tuules, enamus aega aru saamata, kuhu me kulgeme ja milleks.... siis minu osatäitjal sai talle ettekirjutatud mahedast, sõbralikust ja hoolivast rollist kõrini ning julges skrpti muuta, möiratades pullile veelgi mehisema häälega vastu:
Kas ma tõesti näen välja nagu lipp tuules???????? Mitte mina ei muuda siin asju 4 korda tunnis, vaid inimesed kontoris ja sina välislõikusel, teie olete need kes iga 10 minuti taga tulete välja muutuste ja uuendustega, leiutavad lambist uusi tooteid või upppppssss........ unustavad asju nii et tööpäeva lõpus ei saa keegi enam aru, kes-kus-mis-mida-kui palju-kellele-kust!!!! Mina seisan siin sama kohal 12 tundi päevas ja üritan olla sõnumitooja kahe poole vahel ning anda oma parima, aga see ei tähenda seda, et sa võid mulle selga lennata, sest mina ei ole KELLEGI tuulelipp!!!!!!!!
Peale nii mehist etteastet sai pull aru, et vist jah.... vale härjavõitleja jäi ette..... Tõmbas tooni tagasi ja edasine vestlus kulges nagu normaalsetel inimestel kunagi.
Ega enda eest ei seisa ju niikuinii mitte keegi teine, kui ikka ise!
Paar päeva tagasi oli meil tavaliselt suurem segadus ühe eliittellimusega, kusjuures mingil hetkel ei saanud enam keegi aru, kui paju ja mida ikkagi pakkida vaja oli. Kuna info oli nii vastuoluline, siis teamleader otsustas ette võtta käigu kontorisse ja küsida seda otseallikast, eliittellimust koostavalt tootmisjuhilt.
Teamleader võttis keset kontoris harkseisu ja viskas käed vangu ning päris asjalikult: mis toimub??????
Tootmisjuht vaatas teda pikalt üle prillide ning munes Aasta Muna 2013: küsi kellegi käest, kes hoolib!
Selle vastuse peale kõlas terves kontoris Beethoveni pikkkkkkkkkkkkkk paus..... piinlikult pikk.......
Kuuldes seda lugu, ei suuda ma senini naeru pidada. No jumala eest, tuleks ikka kaamerad üles panna ning hakkama meie etendust müüma internetis, reaalajas. Võibolla oleks see isegi kasulik õppematerjal kellelegi kuskil, kus õpetatakse majandust.....
Mina aga teen edasi oma Käberlinskyt, oops, Käberlinskajat, ....andes oma parima, ent kellelgi teisel pole sellest rollist sooja ega külma. Tegelikult ma peaksin hoopis õppima, kuidas näidelda hoolimist, ent tegelikult mitte hoolida. Aga fakt on, et hetkel ma veel siiski veel hoolin, mida ma teen.
Aga muidu on meie ettevõttes kõik korras: endiselt toimib nagu kosjakontor ja klatshiklubi!
Elu kui lill!
Niisiis, töö, töö, töö......
Ma olen endaga läbirääkimisi pidanud ning otsusele jõudnud, et võtan oma töökohta kui teatrilava. Teen oma rolli hästi ja usutavalt, ent kuidas teistel kaasnäitlejatel lavamäng õnnestub, pole minu asi! Vaatlen neid kõrvalt ning pugistan naerda, ent naer on ju tervislik????? Oleks muidugi parem, kui saaks valju häälega lagistada, aga meie lugupeetud teatri- ja kunstiäris pole manuskriptis näitlejatele naeru lagistamist ette nähtud....
Eile tormas mulle pealelõunat selga möirapull: mis tähendab, et 10 kasti beebijuveele (maakeeli tõlge ühe produkti nimest babygems....), kui hommikul ütlesid, et 3???????????!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! Pullipruks oli ikka täiesti marus ning kõrge testosteroonitase muutis pulli undamise päris möirge sarnaseks.....
Kuna eelnevad 8 tundi olin ma juba pendeldanud igasuguste nõudmiste ja muutuste tuules, enamus aega aru saamata, kuhu me kulgeme ja milleks.... siis minu osatäitjal sai talle ettekirjutatud mahedast, sõbralikust ja hoolivast rollist kõrini ning julges skrpti muuta, möiratades pullile veelgi mehisema häälega vastu:
Kas ma tõesti näen välja nagu lipp tuules???????? Mitte mina ei muuda siin asju 4 korda tunnis, vaid inimesed kontoris ja sina välislõikusel, teie olete need kes iga 10 minuti taga tulete välja muutuste ja uuendustega, leiutavad lambist uusi tooteid või upppppssss........ unustavad asju nii et tööpäeva lõpus ei saa keegi enam aru, kes-kus-mis-mida-kui palju-kellele-kust!!!! Mina seisan siin sama kohal 12 tundi päevas ja üritan olla sõnumitooja kahe poole vahel ning anda oma parima, aga see ei tähenda seda, et sa võid mulle selga lennata, sest mina ei ole KELLEGI tuulelipp!!!!!!!!
Peale nii mehist etteastet sai pull aru, et vist jah.... vale härjavõitleja jäi ette..... Tõmbas tooni tagasi ja edasine vestlus kulges nagu normaalsetel inimestel kunagi.
Ega enda eest ei seisa ju niikuinii mitte keegi teine, kui ikka ise!
Paar päeva tagasi oli meil tavaliselt suurem segadus ühe eliittellimusega, kusjuures mingil hetkel ei saanud enam keegi aru, kui paju ja mida ikkagi pakkida vaja oli. Kuna info oli nii vastuoluline, siis teamleader otsustas ette võtta käigu kontorisse ja küsida seda otseallikast, eliittellimust koostavalt tootmisjuhilt.
Teamleader võttis keset kontoris harkseisu ja viskas käed vangu ning päris asjalikult: mis toimub??????
Tootmisjuht vaatas teda pikalt üle prillide ning munes Aasta Muna 2013: küsi kellegi käest, kes hoolib!
Selle vastuse peale kõlas terves kontoris Beethoveni pikkkkkkkkkkkkkk paus..... piinlikult pikk.......
Kuuldes seda lugu, ei suuda ma senini naeru pidada. No jumala eest, tuleks ikka kaamerad üles panna ning hakkama meie etendust müüma internetis, reaalajas. Võibolla oleks see isegi kasulik õppematerjal kellelegi kuskil, kus õpetatakse majandust.....
Mina aga teen edasi oma Käberlinskyt, oops, Käberlinskajat, ....andes oma parima, ent kellelgi teisel pole sellest rollist sooja ega külma. Tegelikult ma peaksin hoopis õppima, kuidas näidelda hoolimist, ent tegelikult mitte hoolida. Aga fakt on, et hetkel ma veel siiski veel hoolin, mida ma teen.
Aga muidu on meie ettevõttes kõik korras: endiselt toimib nagu kosjakontor ja klatshiklubi!
Elu kui lill!
Kommentaarid
Postita kommentaar