Ilmselt ma peaksin kaaluma võimalust pakkuda minu töökoht välja mingile auhinnale.... Darwini auhind oleks vast liiga ränk, ent miski lahjem versioon läheks läbi küll.
Ega ma võin siin ju lugulaulu heietada, ent keegi enne ju ei usu, mis selles majapidamises toimub, kui pole seda ise läbi elanud. Ma olen nüüd kaks eestlast järjestikku sellesse sogasesse vette visanud ning nad mõlemad on sellest välja ujunud, kaldale tagasi roninud ja jalgadele tuld andnud ilma tagasivaatamata!
Neid võis tappa füüsiline ja üksluine liinitöö, ent mina seisan iga päev silmitsi psühhoterroriga. Ma ei tea, kuidas ma ikka endiselt vastu pean, ent ... hei hei, ..... alla anda on ju kõige lihtsam? Mina pole elus kergemat teed valinud. Kahjuks.
Mul on olnud kaks suht kainestavat seisu viimase kolme kuu jooksul.
Üks meie kolmest kvaliteediassistendist otsustas puhkust võtta. Puhkuseasendajaks määrati loomulikult mind. Ma miskipärast kohe üldse ei tahtnud seda tööd tegema hakata. Sisetunne aimas halba.
Nädal enne vana lahinguveterani puhkusele siirdumist asusin noorsõdurina tema varjuks. Esimene päeva lõpuks oli noorsõdur tapetud..... esiteks sundis veteran sõduri hommikul ronima üles pakkeliinide otsa lae alla, kontrollimaks puhtust. Ma tegelikult mainisn päris ausalt, et ma ei tahaks sinna üles minna, sest kardan kõrgust ning mul on probleeme sealt alla tulemisega. Veterani kõrvad jäid kurdiks. Üles ma sain ja alla ka kuidagi. See aga tähendas seda, et mul süda alla saades tagus sees, külm higi voolas jõena mööda kere alla, pea käis ringi, käed-jalad nagu nuudlid, vedelad ja võdisevad...... ja nii see jätkus terve päeva. Toimetasin midagi oma mullis, aru ei saanud, mida tegin või mida mult üldse taheti. Masinate müra oli ka nii kurdistav ning veteran edastas oma käsklusi sosinal. Päeva lõpuks ei teadnud ma oma nime ega sünniaastat, autot juhtisin autopiloodil ning koduõue tagurdades muidugi sõitsin prügikastile otsa. Antonio ahmis õhku, kui nägi oma kaasa asemel zombiet sisse astumas.....
Järgmiseks hommikuks oli eestlane minu sees zombie tapnud ning alla andmisest polnud juttugi. Kinnitasin iseendale, et ju oli siis meil mõlemal eile paha päev ja anname omale uue võimaluse uuel päeval.
Peale kaht tundi oli mul selge, et eilne polnud mitte minu kõikidepahadeasjaoludekokkusattumise päev, vaid et tegi oligi tõelise noorsõduri drilliga: miks sa teed kükke ruudulise seelikuga, kui mina tahtsin rullis sabaga???????? Ok, saba rulli siis. Selle asemel et saba rullis, tee hoopis mummulisi käpikuid. Ok, käpikud, käpikud, käpikud....... Eiiiiiiiii, kõrvad lontiiiiiiiiiiiiiii! jne jne Mingil hetkel pakkisin oma seelikud ja käpikud kotti ning ajasin kõrvad kikki, kogusin oma eneseuhkuse raasud taskupõhja ning jalutasin kontorisse. Teatasin oma ülemusele, et mina seda alandust enam rohkem ei talu, selle lahingukangelase tööd tegema ei hakka ning kui keegi sunnib, siis ma lihtsalt lähen koju ära ja enam tagasi ei tule.
Ehitasime siis ülemusega kiriku keset küla. Ta tegelikult aimas, et veteran võib sellise etenduse anda. Seega, mina sain jätkata oma tavatööga ja kokkulepe oli, et sellest päevast, kui veteran siirdub puhkusele, siis hakkan teda asendama. Ma olin täiesti kindel, et ma saan üksi hakkama. Pole ju tegu mingi tuumafüüsikaga, vaid me räägime kõigest salatirohelisest!
Selle töö peale jäin ma plaanitud kahe nädala asemel viieks nädalaks.
Ma arvan, et me mõlemad veteraniga saime oma õppetunni.
Veteran sai aru, et isegi tema raudrüüsse võivad tulla mõrad ja isegi temal tuleb aegajalt võtta aeg maha ning on tore, kui on keegi, kes suudab asendada ka asendamatut: veterani abikaasa sooritas nädal hiljem enesetapu ning veteran vajas lisaaega....
Õnneks oli noorsõdurist jobukakk võtta.
Jobukakk aga sai võimaluse panna kokku pilt kogu tootmisest ja tegelikult võib hetkel ainsana ettevõttes väita, et teab iga lüli pikas tootmisahelas.
Lisaks osutus kohusetundlik jobukakk kullakaevuriks, sest kaevas välja kõik mittevastavused veterani töös.
Ma tegin tööd täpselt ja hoolega ning mingil hetkel hakkasis välja joonistuma veidrad üksikasjad, millele ma ka tähelepanu osutasin. Muuseas, minu lähenemine polnud üldse a la hambad ristis hakkan nüüd vigu otsima ja veteranile hauda kaevama... vaid oma naiivses kohusetundlikuses tõestas minu paberitöö ja esilekerkinud küsimused, et keegi polnud tegelikult oma nina veteranlõvi koopasse pistnud ja tegelikult keegi ei teadnudki, mida emalõvi töö tegelikult endast kujutas ning kellelgi polnud ka mingit kontrolli tema tegevuse üle.
Ma arvan, et sellepärast lõvi-veteran lahingu andiski, et ei tahtnud kutsikakuradit oma koopasse lasta!
Haavad just lakutud, kutsik sai kaks kuud hiljem järgmise õpptunni!
Järgmine tibi kvaliteeditiimist, kes teeb ka ühtlasi teamleaderi tööd. Ta oli juba mõned päeva väga puhevil ning tige olnud. Mulle hakkas koitma, et midagi on valesti, kui see tshikk hakkas mind vältima ja rääkima minuga kolmandas isikus. Mingil hetkel võtsin siis ette ristiretke ja küsisin siis madamilt, mis teda vaevab.
Ossa nuga..... see lajatati ikka kohe keset rinda. Nimelt tahtvat mina tema tööd üle võtta!!!!?????????????????!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
Oot, mis tööd?????
Teamleaderi tööd muidugi.
..........................................
Panin siis pildi kokku. Aktiivne ja kiire nagu ma olen... ning teadagi sõnakas ka..... ja vahel ka ninatark ning resoluutne..... suheldes tootmise mõlema poolega (välislõikus versus pakketsehh) on mul olemas ka info, mis annab mulle võimaluse make things done . Ilmselt on see olnud liiga palju sellele daamile.... Paraku on nii, et sel ajal kui tema mööda pakketsehhi ringi vedrutab ning külajuttu ajab või kohvitab, siis mina seisan nagu sammas oma tööpostil ja olen alati kättesaadav ülemustele/ välislõikuse inimestele ning see on põhjus, miks info jõudis paraku alati minuni, ent mitte temani. Ma küll edastasin selle talle, ent nagu ma nüüd, nuga rinnas aru sain, ilmselt tundis ta end kõrvalejäetuna????? Tema käreda loomuse tõttu inimesed isegi suht vältisid teda.
Minu Markovilu moodi ülemus on alati olnud mu kaljukindlus. Tema on järgmine mees minu elus peale Antonio, kellega ma olen jäägitult mina ise: aus ja otsekohene ning ei keeruta mingit tolmu üles.
Ta kuulas mu järjekordselt ära....
....ning pani mu algosadest kokku tagasi ning isegi rullis vaiba mu jalge all lahti tagasi.
Tänaseks päevaks on mul ka pilt ees sellest mis juhtus: käre daam kasutas ära mind, tehes palju kära ei millestki ja pannes mind tulejoonele, saavutamaks karjääritõus.
Karjääritõus temale on lubatud, ent mina olen selle juba saavutanud.
Nädal hiljem teatas minu ülemus, et peale kõiki sündmusi, saab minust QA Superviser, mis tähendab, et hakkan koolitama vähemalt kahte tulevast kvaliteediassistenti, koordineerima ja juhtima meie (tulevikus) 5 liikmelist tiimi ning osalema auditites.
Nüüd olen ma dilemma ees:
hetkel on mul kaks reaalset võimalust minna mujale... ja mis ma siis teen?
Mõlemad tööd on kahjuks casual.... (maakeeli midagi turuvarblase sarnast, tööandja ei seo end mingi lepinguga, nagu ka tööline, iga hetk võid ise minema jalutada, ent ka tööandja ei pruugi sinu teenuseid enam homme vajada.... samuti pole ka makstud puhkust ega haiguspäevi.....) ning hooajalised.
Hetkel on minu töö täiskohaga, saada oleks kuus nädalat palgalist puhkust ning oma haiguspäevi ma ka ära kasutanud ei ole......
Eks näis...
Ent kuidas karastus teras????? Täpselt nii, tules ja lõõmas.
Võimalik, et see teras on isegi liiga karge.
Ent veteransõdur ja käre daam on kantud samasse nimekirja Stuartiga, kusjuures listi nimi on Ära s... puutu, hakkab haisema ning sina saad haiget! Seega hoian diskreetset ja külmviisakat distantsi kõigist neist kolmest!
PS! Muuseas, ajalugu tõestas, et veterani käsk ronida lae alla oli täiesti alusetu, sest mitte keegi enne ega pärast pole roomanud lae ja masina vahel.....
Ega ma võin siin ju lugulaulu heietada, ent keegi enne ju ei usu, mis selles majapidamises toimub, kui pole seda ise läbi elanud. Ma olen nüüd kaks eestlast järjestikku sellesse sogasesse vette visanud ning nad mõlemad on sellest välja ujunud, kaldale tagasi roninud ja jalgadele tuld andnud ilma tagasivaatamata!
Neid võis tappa füüsiline ja üksluine liinitöö, ent mina seisan iga päev silmitsi psühhoterroriga. Ma ei tea, kuidas ma ikka endiselt vastu pean, ent ... hei hei, ..... alla anda on ju kõige lihtsam? Mina pole elus kergemat teed valinud. Kahjuks.
Mul on olnud kaks suht kainestavat seisu viimase kolme kuu jooksul.
Üks meie kolmest kvaliteediassistendist otsustas puhkust võtta. Puhkuseasendajaks määrati loomulikult mind. Ma miskipärast kohe üldse ei tahtnud seda tööd tegema hakata. Sisetunne aimas halba.
Nädal enne vana lahinguveterani puhkusele siirdumist asusin noorsõdurina tema varjuks. Esimene päeva lõpuks oli noorsõdur tapetud..... esiteks sundis veteran sõduri hommikul ronima üles pakkeliinide otsa lae alla, kontrollimaks puhtust. Ma tegelikult mainisn päris ausalt, et ma ei tahaks sinna üles minna, sest kardan kõrgust ning mul on probleeme sealt alla tulemisega. Veterani kõrvad jäid kurdiks. Üles ma sain ja alla ka kuidagi. See aga tähendas seda, et mul süda alla saades tagus sees, külm higi voolas jõena mööda kere alla, pea käis ringi, käed-jalad nagu nuudlid, vedelad ja võdisevad...... ja nii see jätkus terve päeva. Toimetasin midagi oma mullis, aru ei saanud, mida tegin või mida mult üldse taheti. Masinate müra oli ka nii kurdistav ning veteran edastas oma käsklusi sosinal. Päeva lõpuks ei teadnud ma oma nime ega sünniaastat, autot juhtisin autopiloodil ning koduõue tagurdades muidugi sõitsin prügikastile otsa. Antonio ahmis õhku, kui nägi oma kaasa asemel zombiet sisse astumas.....
Järgmiseks hommikuks oli eestlane minu sees zombie tapnud ning alla andmisest polnud juttugi. Kinnitasin iseendale, et ju oli siis meil mõlemal eile paha päev ja anname omale uue võimaluse uuel päeval.
Peale kaht tundi oli mul selge, et eilne polnud mitte minu kõikidepahadeasjaoludekokkusattumise päev, vaid et tegi oligi tõelise noorsõduri drilliga: miks sa teed kükke ruudulise seelikuga, kui mina tahtsin rullis sabaga???????? Ok, saba rulli siis. Selle asemel et saba rullis, tee hoopis mummulisi käpikuid. Ok, käpikud, käpikud, käpikud....... Eiiiiiiiii, kõrvad lontiiiiiiiiiiiiiii! jne jne Mingil hetkel pakkisin oma seelikud ja käpikud kotti ning ajasin kõrvad kikki, kogusin oma eneseuhkuse raasud taskupõhja ning jalutasin kontorisse. Teatasin oma ülemusele, et mina seda alandust enam rohkem ei talu, selle lahingukangelase tööd tegema ei hakka ning kui keegi sunnib, siis ma lihtsalt lähen koju ära ja enam tagasi ei tule.
Ehitasime siis ülemusega kiriku keset küla. Ta tegelikult aimas, et veteran võib sellise etenduse anda. Seega, mina sain jätkata oma tavatööga ja kokkulepe oli, et sellest päevast, kui veteran siirdub puhkusele, siis hakkan teda asendama. Ma olin täiesti kindel, et ma saan üksi hakkama. Pole ju tegu mingi tuumafüüsikaga, vaid me räägime kõigest salatirohelisest!
Selle töö peale jäin ma plaanitud kahe nädala asemel viieks nädalaks.
Ma arvan, et me mõlemad veteraniga saime oma õppetunni.
Veteran sai aru, et isegi tema raudrüüsse võivad tulla mõrad ja isegi temal tuleb aegajalt võtta aeg maha ning on tore, kui on keegi, kes suudab asendada ka asendamatut: veterani abikaasa sooritas nädal hiljem enesetapu ning veteran vajas lisaaega....
Õnneks oli noorsõdurist jobukakk võtta.
Jobukakk aga sai võimaluse panna kokku pilt kogu tootmisest ja tegelikult võib hetkel ainsana ettevõttes väita, et teab iga lüli pikas tootmisahelas.
Lisaks osutus kohusetundlik jobukakk kullakaevuriks, sest kaevas välja kõik mittevastavused veterani töös.
Ma tegin tööd täpselt ja hoolega ning mingil hetkel hakkasis välja joonistuma veidrad üksikasjad, millele ma ka tähelepanu osutasin. Muuseas, minu lähenemine polnud üldse a la hambad ristis hakkan nüüd vigu otsima ja veteranile hauda kaevama... vaid oma naiivses kohusetundlikuses tõestas minu paberitöö ja esilekerkinud küsimused, et keegi polnud tegelikult oma nina veteranlõvi koopasse pistnud ja tegelikult keegi ei teadnudki, mida emalõvi töö tegelikult endast kujutas ning kellelgi polnud ka mingit kontrolli tema tegevuse üle.
Ma arvan, et sellepärast lõvi-veteran lahingu andiski, et ei tahtnud kutsikakuradit oma koopasse lasta!
Haavad just lakutud, kutsik sai kaks kuud hiljem järgmise õpptunni!
Järgmine tibi kvaliteeditiimist, kes teeb ka ühtlasi teamleaderi tööd. Ta oli juba mõned päeva väga puhevil ning tige olnud. Mulle hakkas koitma, et midagi on valesti, kui see tshikk hakkas mind vältima ja rääkima minuga kolmandas isikus. Mingil hetkel võtsin siis ette ristiretke ja küsisin siis madamilt, mis teda vaevab.
Ossa nuga..... see lajatati ikka kohe keset rinda. Nimelt tahtvat mina tema tööd üle võtta!!!!?????????????????!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
Oot, mis tööd?????
Teamleaderi tööd muidugi.
..........................................
Panin siis pildi kokku. Aktiivne ja kiire nagu ma olen... ning teadagi sõnakas ka..... ja vahel ka ninatark ning resoluutne..... suheldes tootmise mõlema poolega (välislõikus versus pakketsehh) on mul olemas ka info, mis annab mulle võimaluse make things done . Ilmselt on see olnud liiga palju sellele daamile.... Paraku on nii, et sel ajal kui tema mööda pakketsehhi ringi vedrutab ning külajuttu ajab või kohvitab, siis mina seisan nagu sammas oma tööpostil ja olen alati kättesaadav ülemustele/ välislõikuse inimestele ning see on põhjus, miks info jõudis paraku alati minuni, ent mitte temani. Ma küll edastasin selle talle, ent nagu ma nüüd, nuga rinnas aru sain, ilmselt tundis ta end kõrvalejäetuna????? Tema käreda loomuse tõttu inimesed isegi suht vältisid teda.
Minu Markovilu moodi ülemus on alati olnud mu kaljukindlus. Tema on järgmine mees minu elus peale Antonio, kellega ma olen jäägitult mina ise: aus ja otsekohene ning ei keeruta mingit tolmu üles.
Ta kuulas mu järjekordselt ära....
....ning pani mu algosadest kokku tagasi ning isegi rullis vaiba mu jalge all lahti tagasi.
Tänaseks päevaks on mul ka pilt ees sellest mis juhtus: käre daam kasutas ära mind, tehes palju kära ei millestki ja pannes mind tulejoonele, saavutamaks karjääritõus.
Karjääritõus temale on lubatud, ent mina olen selle juba saavutanud.
Nädal hiljem teatas minu ülemus, et peale kõiki sündmusi, saab minust QA Superviser, mis tähendab, et hakkan koolitama vähemalt kahte tulevast kvaliteediassistenti, koordineerima ja juhtima meie (tulevikus) 5 liikmelist tiimi ning osalema auditites.
Nüüd olen ma dilemma ees:
hetkel on mul kaks reaalset võimalust minna mujale... ja mis ma siis teen?
Mõlemad tööd on kahjuks casual.... (maakeeli midagi turuvarblase sarnast, tööandja ei seo end mingi lepinguga, nagu ka tööline, iga hetk võid ise minema jalutada, ent ka tööandja ei pruugi sinu teenuseid enam homme vajada.... samuti pole ka makstud puhkust ega haiguspäevi.....) ning hooajalised.
Hetkel on minu töö täiskohaga, saada oleks kuus nädalat palgalist puhkust ning oma haiguspäevi ma ka ära kasutanud ei ole......
Eks näis...
Ent kuidas karastus teras????? Täpselt nii, tules ja lõõmas.
Võimalik, et see teras on isegi liiga karge.
Ent veteransõdur ja käre daam on kantud samasse nimekirja Stuartiga, kusjuures listi nimi on Ära s... puutu, hakkab haisema ning sina saad haiget! Seega hoian diskreetset ja külmviisakat distantsi kõigist neist kolmest!
PS! Muuseas, ajalugu tõestas, et veterani käsk ronida lae alla oli täiesti alusetu, sest mitte keegi enne ega pärast pole roomanud lae ja masina vahel.....
Kommentaarid
Postita kommentaar