Täna hommikul ei olnud mul just valikut: et pidin korraks poodi minema. Kuna ees on ootamas kaks nädalat hullumaja töö juures, siis on täna ainuke päev enne jõule midagi korda ajada.
Poodi ajas mind aga hoopis kummaline põhjus: hapukapsas.
Nii ma otsustasingi, et olen täna krapsakas ja tõttan kohe hommiku vara kohalikku kaubanduskeskusesse, siis saab kaelast ära, enne kui kõik teised, s.t. laisad, poodlema tormavad.
Well done, girl.
Selleks ajaks, kui mina oma Mitshubishiga parklasse jõudsin, oli parkla TÄIS. Punaste vestide ja sauadega parkimise reguleerijad iga nurga peal. Minu kahjuks õnnestus mul leida omale parkimiskoht kuskil kaugel nurga taga. Mitte et ma seda 100 m peauksest kaugeks peaksin, vaid hiljem selgus, et parem kui üldse poleks kohta leidnud ja koju tagasi läinud.
Leides ennast siis kaubanduskeskuses, lülitus mus sisse ratsionaalne mõtlemine: kui juba siin olla, siis äkki peaks minema sinna ja tänna ka, et leida miskit Karinale ja Antoniole.....
Tund hiljem lihuniku leti ees poolsurnuna ja näost kriitvalgena seapekki küsides, neiu leti taga oli mures... kas sa oled ok?????
Minu aus vastus: ei ole!
Kui ma ennast siis hapukapsa ja hapukurgi pütikeste, soolapeki ning läbikasvanud sealihaga end parklaautomaadi taha järjekorda seadsin, et parkimise eest maksta, siis selgus, et kõik need umbes 30 inimest ootasid asjatult, kuna makseterminaalid olid rivist väljas.... Kaks tegelast rahustasid rahvast maha. Minu kõrvad nende kõnest osa ei saanud, sest mu süda peksles kurgus ja kõrvades, jalad ja käed sõna ei kuulanud ning higi jooksis ojadega mööda kere alla. Sellest, et masinad vist jälle töökorras on, sain aimu, kui üks vanem daam mind automaadi ette lükkas väljaspool järjekorda, kõva häälega teatades, et see noor daam siin ei tunne end kuigi hästi ja laseme tal esimesena minna.... see sama ettevõtlik daam võttis isegi mu värisevast käest parklapileti ja lükkas selle masinasse, nagu ka higise mündi mu peost ning enne, kui ma areenilt oma kohmaka lahkumise tegin, küsis ta.... oled sa kindel, et sa oled võimeline sellisena koju sõitma. Usun, et minu vastus ei veennud kedagi selles järjekorras....
Ent autoni ma jõudsin. Autoga parklast välja ka, mis oli tegelikult parklakorraldaja teene, kes mu auto kõige otsemasse väravasse suunas....
Ja nüüd olen turvaliselt kodus, kass kaisus.
Kas kogu see hapukapsa jaht oli seda väärt?
Nädala pärast näeme, sest siis panen paja tulele ning siis ka selgub tõsiasi, kas kapsas oli ikka õige kapsas ning kas see läbikasvanud sealiha ennast ka õigustab.
Muide selle sealihaga oligi tükk tegemist, sest noorepoolsele neiule leti taga oli see kui ulme, et keegi küsib rasvast sealiha...Meie mõlema kergenduseks lihunikule endale ei tulnud see aga mingi uudisena ning tema väitis, et teab täpselt milline liha kapsale kõlbab..... 2 dollarit 10 senti paluks!
Selleks aastaks sain oma shoppamistega ühele poole. Maailma lõpp, jõulud, aastavahetus ning 14 tunnised päevad tööl võivad minu poolest tulla! Aamen.
Poodi ajas mind aga hoopis kummaline põhjus: hapukapsas.
Nii ma otsustasingi, et olen täna krapsakas ja tõttan kohe hommiku vara kohalikku kaubanduskeskusesse, siis saab kaelast ära, enne kui kõik teised, s.t. laisad, poodlema tormavad.
Well done, girl.
Selleks ajaks, kui mina oma Mitshubishiga parklasse jõudsin, oli parkla TÄIS. Punaste vestide ja sauadega parkimise reguleerijad iga nurga peal. Minu kahjuks õnnestus mul leida omale parkimiskoht kuskil kaugel nurga taga. Mitte et ma seda 100 m peauksest kaugeks peaksin, vaid hiljem selgus, et parem kui üldse poleks kohta leidnud ja koju tagasi läinud.
Leides ennast siis kaubanduskeskuses, lülitus mus sisse ratsionaalne mõtlemine: kui juba siin olla, siis äkki peaks minema sinna ja tänna ka, et leida miskit Karinale ja Antoniole.....
Tund hiljem lihuniku leti ees poolsurnuna ja näost kriitvalgena seapekki küsides, neiu leti taga oli mures... kas sa oled ok?????
Minu aus vastus: ei ole!
Kui ma ennast siis hapukapsa ja hapukurgi pütikeste, soolapeki ning läbikasvanud sealihaga end parklaautomaadi taha järjekorda seadsin, et parkimise eest maksta, siis selgus, et kõik need umbes 30 inimest ootasid asjatult, kuna makseterminaalid olid rivist väljas.... Kaks tegelast rahustasid rahvast maha. Minu kõrvad nende kõnest osa ei saanud, sest mu süda peksles kurgus ja kõrvades, jalad ja käed sõna ei kuulanud ning higi jooksis ojadega mööda kere alla. Sellest, et masinad vist jälle töökorras on, sain aimu, kui üks vanem daam mind automaadi ette lükkas väljaspool järjekorda, kõva häälega teatades, et see noor daam siin ei tunne end kuigi hästi ja laseme tal esimesena minna.... see sama ettevõtlik daam võttis isegi mu värisevast käest parklapileti ja lükkas selle masinasse, nagu ka higise mündi mu peost ning enne, kui ma areenilt oma kohmaka lahkumise tegin, küsis ta.... oled sa kindel, et sa oled võimeline sellisena koju sõitma. Usun, et minu vastus ei veennud kedagi selles järjekorras....
Ent autoni ma jõudsin. Autoga parklast välja ka, mis oli tegelikult parklakorraldaja teene, kes mu auto kõige otsemasse väravasse suunas....
Ja nüüd olen turvaliselt kodus, kass kaisus.
Kas kogu see hapukapsa jaht oli seda väärt?
Nädala pärast näeme, sest siis panen paja tulele ning siis ka selgub tõsiasi, kas kapsas oli ikka õige kapsas ning kas see läbikasvanud sealiha ennast ka õigustab.
Muide selle sealihaga oligi tükk tegemist, sest noorepoolsele neiule leti taga oli see kui ulme, et keegi küsib rasvast sealiha...Meie mõlema kergenduseks lihunikule endale ei tulnud see aga mingi uudisena ning tema väitis, et teab täpselt milline liha kapsale kõlbab..... 2 dollarit 10 senti paluks!
Selleks aastaks sain oma shoppamistega ühele poole. Maailma lõpp, jõulud, aastavahetus ning 14 tunnised päevad tööl võivad minu poolest tulla! Aamen.
Kommentaarid
Postita kommentaar