Täna hommikul tundsin end jälle tööle minnes halvasti.... Nimelt pidin kuidagi sellesse päeva ära mahtuma matus. Ma juba laupäeval küsisin töölt luba minna, sest tegu oli meie töökaaslasega ja mulle väga lähedal seisva inimesega.
Richard nimelt oli nädal aega tagasi teel peolt koju. Minna oli 900 meetrit ja kuna ta oli paar õllet endale lubanud, siis auto otsustas ta peopaika maha jätta ning need mõned meetrid jala visata. Koju ta aga enam kunagi ei jõudnudki, sest sai möödaminevalt autolt löögi, ning sinna teeserva ta jäigi... auto nimelt põgenes sündmuskohalt.
Kui ma sellest esmaspäeva hommikul kuulsin, siis ma ei suutnud seda uskuda. Endiselt ei usu.
99 juhul sajast ma meie töö juures .... seisatuksin, kui kuuleks keelegi õnnetusest, ent tagasi ei vaataks. Ent see mees oli rohkem kui tavaline hall mass. Matusele kogunenud sajad inimesed rääkisid iseenda eest, kui armastatud inimene ta oli,
Meie töö juures paistis ta silma eeskätt arukusega ning oskas inimesi kuulata. Lisaks sellele oli ta ka pidevalt heas tujus ning äärmiselt abivalmis kaaslane. Kui mul polnud just kõige parem päev, siis ta alati kuulas mu ära ning tavaliselt suutis ka mu tuju heaks mõtelda ning päeva ilusaks teha. Ma mäletan aegu, mil Stuart mind kiusas, siis Richard oli alati see mees, kes mind maha rahustas ning turvatunnet pakkus. Aga ta ka alati hoiatas, kui Stuart mulle selja taga nuga selga lüüa katsetas ning andis mulle tormihoiatuse. Meie närvilise omanikuga oli tal aga hoopis omamoodi suhe.... koos poisikestena üleskasvanult oli neil hoopis teine dimensioon teineteisega suhtlemiseks ning Richard ei jätnud mitte iialgi omanikule tõde näkku ütlemast. Mulle meenub just tema lause, millega ta meie omanikku kostitas: (meie ettevõtte omanik) Michaeli kõige suurem vaenlane on ta ise..... Ja see muide ongi jumalast õige!
Ja muidugi me alati arutasime elu ja päevasündmuste üle ning ei jõudnud endid ära kiita, kui tublid ja töökad meie kahekesi oleme (me olime alati esimestena varakult tööl ja juba toimetasime, kui teised alles ringutades kohale venisid)
Kahju. Nii kahju.
Ent kui ma peale matuseid tööle tagasi tulin, siis jooksin kokku oma kvaliteeditiimi tibiga, kes oli just olnud neli nädalat puhkusel. Mina asendasin sel ajal teda. Ja midagi oli temaga imelikku, sest midagi stooris tema puhkusest ei klappinud. Niisiis.... astun mina riietusruumi sisse, must kleit seljas, tema astub pakketsehhist riietusruumi. vaatab mind kurvalt ja küsib, et kas tulin matustelt. Mina vastasin siis et jah.... ja tunnen end sandisti. Ja siis teatas tema, et ta oleks ka tahtnud tulla Richardile viimast austust avaldama, ent kahe nädala jooksul kaks matust oleks talle liiga palju olnud..... Minul lõi siis tuluke peas põlema ning minu küsimuse peale.... kumb siis, ema või abikaasa?.... vastas Sue: abikaasa.... Ja siis kuulsin ma kohutava loo, kuidas ta ühel päeval koju tulles leidis abikaasa, kes oli otsustanud oma yle kahe aasta kestnud multiartriiidist tingitud 24/7 valu ja piina lõpetada püstolilasuga suhu....
Te võite uskuda, kui pahasti ma end täna õhtul tunnen. Asja ei tee sugugu kergemaks seik, et kuu tagasi läks mu parim sõber tagasi Indoneesiasse, sest tema 8 aastane poeg suri verevähki.... Ja see tähendab, et enam Austraaliasse tagasi ta tulla ei saa, sest sel ajal, kui tema ema poja eest hoolt kandis ja laps oma lõpmatuid keemiaravisid sai, siis Joe, mu sõber teenis sel ajal Austraalias raha, et poja raviarveid kinni maksta ning tema viisa oli selle aja sees aegunud. Nädal enne poisi surma oli Joe nii rõõmus, teatades et vähk on seljatatud ning poeg terveks tunnistatud. Seda võitu jätkus vaid nädalaks....
Ma arvan, et ega hetkel ei aitagi mind muu, kui sügav uni oma kalli kaasa kaisus. Homme tuleb parem päev.... Richard ei lubaks ealeski jääda vinduma ja nukralt nurka konutama, vaid .... kõik saab korda!
Richard nimelt oli nädal aega tagasi teel peolt koju. Minna oli 900 meetrit ja kuna ta oli paar õllet endale lubanud, siis auto otsustas ta peopaika maha jätta ning need mõned meetrid jala visata. Koju ta aga enam kunagi ei jõudnudki, sest sai möödaminevalt autolt löögi, ning sinna teeserva ta jäigi... auto nimelt põgenes sündmuskohalt.
Kui ma sellest esmaspäeva hommikul kuulsin, siis ma ei suutnud seda uskuda. Endiselt ei usu.
99 juhul sajast ma meie töö juures .... seisatuksin, kui kuuleks keelegi õnnetusest, ent tagasi ei vaataks. Ent see mees oli rohkem kui tavaline hall mass. Matusele kogunenud sajad inimesed rääkisid iseenda eest, kui armastatud inimene ta oli,
Meie töö juures paistis ta silma eeskätt arukusega ning oskas inimesi kuulata. Lisaks sellele oli ta ka pidevalt heas tujus ning äärmiselt abivalmis kaaslane. Kui mul polnud just kõige parem päev, siis ta alati kuulas mu ära ning tavaliselt suutis ka mu tuju heaks mõtelda ning päeva ilusaks teha. Ma mäletan aegu, mil Stuart mind kiusas, siis Richard oli alati see mees, kes mind maha rahustas ning turvatunnet pakkus. Aga ta ka alati hoiatas, kui Stuart mulle selja taga nuga selga lüüa katsetas ning andis mulle tormihoiatuse. Meie närvilise omanikuga oli tal aga hoopis omamoodi suhe.... koos poisikestena üleskasvanult oli neil hoopis teine dimensioon teineteisega suhtlemiseks ning Richard ei jätnud mitte iialgi omanikule tõde näkku ütlemast. Mulle meenub just tema lause, millega ta meie omanikku kostitas: (meie ettevõtte omanik) Michaeli kõige suurem vaenlane on ta ise..... Ja see muide ongi jumalast õige!
Ja muidugi me alati arutasime elu ja päevasündmuste üle ning ei jõudnud endid ära kiita, kui tublid ja töökad meie kahekesi oleme (me olime alati esimestena varakult tööl ja juba toimetasime, kui teised alles ringutades kohale venisid)
Kahju. Nii kahju.
Ent kui ma peale matuseid tööle tagasi tulin, siis jooksin kokku oma kvaliteeditiimi tibiga, kes oli just olnud neli nädalat puhkusel. Mina asendasin sel ajal teda. Ja midagi oli temaga imelikku, sest midagi stooris tema puhkusest ei klappinud. Niisiis.... astun mina riietusruumi sisse, must kleit seljas, tema astub pakketsehhist riietusruumi. vaatab mind kurvalt ja küsib, et kas tulin matustelt. Mina vastasin siis et jah.... ja tunnen end sandisti. Ja siis teatas tema, et ta oleks ka tahtnud tulla Richardile viimast austust avaldama, ent kahe nädala jooksul kaks matust oleks talle liiga palju olnud..... Minul lõi siis tuluke peas põlema ning minu küsimuse peale.... kumb siis, ema või abikaasa?.... vastas Sue: abikaasa.... Ja siis kuulsin ma kohutava loo, kuidas ta ühel päeval koju tulles leidis abikaasa, kes oli otsustanud oma yle kahe aasta kestnud multiartriiidist tingitud 24/7 valu ja piina lõpetada püstolilasuga suhu....
Te võite uskuda, kui pahasti ma end täna õhtul tunnen. Asja ei tee sugugu kergemaks seik, et kuu tagasi läks mu parim sõber tagasi Indoneesiasse, sest tema 8 aastane poeg suri verevähki.... Ja see tähendab, et enam Austraaliasse tagasi ta tulla ei saa, sest sel ajal, kui tema ema poja eest hoolt kandis ja laps oma lõpmatuid keemiaravisid sai, siis Joe, mu sõber teenis sel ajal Austraalias raha, et poja raviarveid kinni maksta ning tema viisa oli selle aja sees aegunud. Nädal enne poisi surma oli Joe nii rõõmus, teatades et vähk on seljatatud ning poeg terveks tunnistatud. Seda võitu jätkus vaid nädalaks....
Ma arvan, et ega hetkel ei aitagi mind muu, kui sügav uni oma kalli kaasa kaisus. Homme tuleb parem päev.... Richard ei lubaks ealeski jääda vinduma ja nukralt nurka konutama, vaid .... kõik saab korda!
Kommentaarid
Postita kommentaar