Imelikul kombel pole veel pea pöörlema hakanudki igavest trassi töö - kodu vahet kruiisides. Ega muud päevade sisse palju mahugi, seda enam, et kuni eelmisel nädalalavehtusel keeratud kellani toimus kruiis pimedas tööle ja pimedas koju... ning siis miski iva hamba alla ning kobidki villased sokid jalas koti peale. Minu pere austraallaste leer ei saa siiamaani aru, mis kuradi suhe nendel eestlastel nende villaste sokkidega on ja mida ikkagi tähendab piimasupp...... Kui keegi suudaks selle neile arusaadavaks teha! parem mitte, muidu kulutavad allesjäänud sokid ribadeks ja söövad supist kõik klimbid ära.....
Imedepõld meie töö juures aga ei saagi otsa. Ükspäev arutasime just, et kõik, kes on selles ettevõttes töötanud rohkem kui aasta, peaksid omale saama erivajadustega inimeste parklakoha..... sest midagi sul peab ju peas absoluutselt lahti olema, kui nii pikalt vastu oled pidanud! Mina oma kahe aasta ja kahe kuuga kuulun juba väheste ellujäänud seenioride perre, kes saab nämmutada kaasa et oh, olid ajad, olid inimesed..... oot, kui palju neid on olnudki.... kessse enam mäletab.... ja kus me ikka lükkasime salatit läbi liini.....
Ma kunagi lugesin ühte väga head raamatut, mis kirjeldas ühe juudinoormehe üleelamisi Teise Maailmasõja ajal koonduslaagris ning asja point oli, kuidas ta süsteemi ja ajupesuga nii ära harjus, et lõpuks ei saanudki aru, et miski on valesti... See sündroom hakkab mul ka juba tekkima!!!! (mis muide on muret tekitav tendents!)
Aga ikkagi on igas päevas oma Oh jumal! (mis omakorda rõõmustab, et kõik inimlik ei ole minus kaduma läinud!) hetk.
Küll keegi näpib mu sööki külmkapis.... võibolla pistab ka näpu sisse, et kuis maitseb.....
Küll keegi kuivatab toidusoojendajas kuhu ma tahaks oma supi panna, omi räpaseid töökindaid.
Niisiis seisan ma väheste valikute ees: 1. kas kõike seda taluda ning vapralt oma sööki edasi hoida külmkapis/ soojendajas..... 2. kasutada kohalikku take away kohviku teenuseid, aga seal on kõik söögid kas rasvased friikartulid koos rasvast nõrguva kanaga või kõik ebatervislik uputatud majoneesi ja pandud paksude valgete saiaviilude vahele..... (endiselt ma valget leiba ei söööööööö....) 3. loobuda söömisest töö juures
Ah vaatame, kuidas välja kujuneb....
Ega selle söömine töö juures ongi probleemne. Kõik vahivad silmad punnis, mida sa sööd ja igaüks kommenteerib. Enamus arvab, et ma olen friik, kuna keegi pole näinud mu taldrikul liha (kuigi kala ja kana ma ju täiesti tabin ning hei, hei..... söön seda peenutsevalt NOA JA KAHVLIGA!). Enamus asiaate ei arva ka ju jogurtist midagi ning näiteks vaarikad, mustikad on midagi sellist, mida ainult imelikud tarbivad. Kui mina nende moodi kolm korda päevas suurtes kogustes riisi sisse ei aja ning imelikke lihakeeduseid alla ei lurista, sii olengi kohe imelik. Ja nende väheste nn. valgete inimeste moodi iga päev pitsat, friikaid ja valget saia ka ei tarbi, jällegi imelik. Egle on sattunud ka samasse olukorda, kus igaüks vahib, mida ta sööb..... Jumala nõme!
Lisaks on Egle sattunud ahistaja küüsi. Mina nimetan seda meest ta boyfriendiks, sest ta nime ma kahjuks ei tea. Vahel ma olen vaadanud neid inimesi enda ümber ja mõelnud, et kust metsast sellised on eile välja saanud ja jumala pärast, mis valemiga on sellised Austraaliasse välja jõudnud?????? See boyfriend on üks sellistest. Väljapaistva meesisendina pressib ta iga lõuna end läbi rahvamassi ja istutab end Egle vastu üle laua. Ja siis võtab kaenla alt välja näguripäevi näinud nätsutatud poekoti ning siis Eglele silma vaadates hakkab seda kotti lahti harutama..... Oh õudu.... ja siis seda jama suust sisse ajama. Kogu selle söömise aja ta proovib Eglega suhelda, midagi täiesti arusaamatus inglise keeles. Keelest arusaamist ei tee lihtsamaks tõsiasi, et samal ajal ta sööb oma sodi, kogu menüü on raasudena haakunud tema hõreda harjasvuntsi külge ning kõik mis suus pöörleb, on ka kenasti displayl nähtaval. .... sest rääkides pead sa ju suu avama..... Ja et asi veelgi koledam oleks, siis ta surub kamaluga saia oma suuavast sisse.... kust see siis kenasti suhtlemisehoo ajal süje/saia seguna välja pritsib..... Ma kohe üldse ei imestagi, et ka Egle ei tahagi enam süüa... Muuseas, sellesama boyfriendiga juhtus paar päeva tagasi ilus lugu, et seal kus tema töötas, avastati põrandal rikkalik vererida. Vererida pidi jälgi ajades jõuti selle meheni ja selgus, et tema kummik AJAS VERD ÜLE ÄÄRE..... ent vaene mees ei pannud seda tööõhinas tähele ja oli ka ise suht hämmeldunud..... Mees toimetati siis ruttu arsti juurde, .... kus selgus, et tegu oli mingi vana haavaga, ja see, et mees sellest midagi ei teadnud, see polnud võimalik.
Meie ettevõttes on kõik võimatu kahjuks võimalik!
Ja igasugused muud pisiasjad muidugi veel, mis panevad näiteks mind avama uksi kyynarnukiga (sest ma ei taha katsuda seal midagi, mis on YHINE!).... Tööpäeva lõpus tahad enne kojuminekut pesta käed puhtaks, ent ei saa, .... sest kaks olemasolevat kraani on hõivatud püha jalgadepesuga.......
Ja ma ei tea siiani, peale kahte aastat, miks inimesed ei kanna sokke kummikute sees, vaid panevad kihi kuivatuspaberit kummikusse, siis asetavad kilekoti või kilesussi palja jala ümber ning jalg kummikusse! Tööpäeva lõpus siis vedelevad need paberid ja kilesussid igalpool üle riieteruumi ja vastikustunne ajab mind bahel suisa marru..... Ent siis pean lõuad, sest ega ma ei suuda omal jõul maailma uueks luua.....
Seniks aga teen Käberlinskyt edasi! (Mäletate seda Jüri Järveti tegelaskuju vanast näitlejast, kelle teenuseid enam tegelikult ei vajatud, ent kellelgi polnud südant vanale mehele ära ka öelda ja nii ta siis kuuldemängu lindistamisel mängis hüaani osa, teadmata, et tema mikker polnudki ühendatud.....)
Nii jätkan ka mina, tehes oma tööd täpselt ja püüdlikult, sibades päevad otsa kõhualune jalgu täis, ent kas selles tegevuses ka mingit tulemust on, kes kurat seda teab!
Vähemalt ma tean, et kodus ootab mind pere, kes mind armastab jäägitult ning keda mina armastan jäägitult. Kodus me Käberlinskyt ei tee!
Imedepõld meie töö juures aga ei saagi otsa. Ükspäev arutasime just, et kõik, kes on selles ettevõttes töötanud rohkem kui aasta, peaksid omale saama erivajadustega inimeste parklakoha..... sest midagi sul peab ju peas absoluutselt lahti olema, kui nii pikalt vastu oled pidanud! Mina oma kahe aasta ja kahe kuuga kuulun juba väheste ellujäänud seenioride perre, kes saab nämmutada kaasa et oh, olid ajad, olid inimesed..... oot, kui palju neid on olnudki.... kessse enam mäletab.... ja kus me ikka lükkasime salatit läbi liini.....
Ma kunagi lugesin ühte väga head raamatut, mis kirjeldas ühe juudinoormehe üleelamisi Teise Maailmasõja ajal koonduslaagris ning asja point oli, kuidas ta süsteemi ja ajupesuga nii ära harjus, et lõpuks ei saanudki aru, et miski on valesti... See sündroom hakkab mul ka juba tekkima!!!! (mis muide on muret tekitav tendents!)
Aga ikkagi on igas päevas oma Oh jumal! (mis omakorda rõõmustab, et kõik inimlik ei ole minus kaduma läinud!) hetk.
Küll keegi näpib mu sööki külmkapis.... võibolla pistab ka näpu sisse, et kuis maitseb.....
Küll keegi kuivatab toidusoojendajas kuhu ma tahaks oma supi panna, omi räpaseid töökindaid.
Niisiis seisan ma väheste valikute ees: 1. kas kõike seda taluda ning vapralt oma sööki edasi hoida külmkapis/ soojendajas..... 2. kasutada kohalikku take away kohviku teenuseid, aga seal on kõik söögid kas rasvased friikartulid koos rasvast nõrguva kanaga või kõik ebatervislik uputatud majoneesi ja pandud paksude valgete saiaviilude vahele..... (endiselt ma valget leiba ei söööööööö....) 3. loobuda söömisest töö juures
Ah vaatame, kuidas välja kujuneb....
Ega selle söömine töö juures ongi probleemne. Kõik vahivad silmad punnis, mida sa sööd ja igaüks kommenteerib. Enamus arvab, et ma olen friik, kuna keegi pole näinud mu taldrikul liha (kuigi kala ja kana ma ju täiesti tabin ning hei, hei..... söön seda peenutsevalt NOA JA KAHVLIGA!). Enamus asiaate ei arva ka ju jogurtist midagi ning näiteks vaarikad, mustikad on midagi sellist, mida ainult imelikud tarbivad. Kui mina nende moodi kolm korda päevas suurtes kogustes riisi sisse ei aja ning imelikke lihakeeduseid alla ei lurista, sii olengi kohe imelik. Ja nende väheste nn. valgete inimeste moodi iga päev pitsat, friikaid ja valget saia ka ei tarbi, jällegi imelik. Egle on sattunud ka samasse olukorda, kus igaüks vahib, mida ta sööb..... Jumala nõme!
Lisaks on Egle sattunud ahistaja küüsi. Mina nimetan seda meest ta boyfriendiks, sest ta nime ma kahjuks ei tea. Vahel ma olen vaadanud neid inimesi enda ümber ja mõelnud, et kust metsast sellised on eile välja saanud ja jumala pärast, mis valemiga on sellised Austraaliasse välja jõudnud?????? See boyfriend on üks sellistest. Väljapaistva meesisendina pressib ta iga lõuna end läbi rahvamassi ja istutab end Egle vastu üle laua. Ja siis võtab kaenla alt välja näguripäevi näinud nätsutatud poekoti ning siis Eglele silma vaadates hakkab seda kotti lahti harutama..... Oh õudu.... ja siis seda jama suust sisse ajama. Kogu selle söömise aja ta proovib Eglega suhelda, midagi täiesti arusaamatus inglise keeles. Keelest arusaamist ei tee lihtsamaks tõsiasi, et samal ajal ta sööb oma sodi, kogu menüü on raasudena haakunud tema hõreda harjasvuntsi külge ning kõik mis suus pöörleb, on ka kenasti displayl nähtaval. .... sest rääkides pead sa ju suu avama..... Ja et asi veelgi koledam oleks, siis ta surub kamaluga saia oma suuavast sisse.... kust see siis kenasti suhtlemisehoo ajal süje/saia seguna välja pritsib..... Ma kohe üldse ei imestagi, et ka Egle ei tahagi enam süüa... Muuseas, sellesama boyfriendiga juhtus paar päeva tagasi ilus lugu, et seal kus tema töötas, avastati põrandal rikkalik vererida. Vererida pidi jälgi ajades jõuti selle meheni ja selgus, et tema kummik AJAS VERD ÜLE ÄÄRE..... ent vaene mees ei pannud seda tööõhinas tähele ja oli ka ise suht hämmeldunud..... Mees toimetati siis ruttu arsti juurde, .... kus selgus, et tegu oli mingi vana haavaga, ja see, et mees sellest midagi ei teadnud, see polnud võimalik.
Meie ettevõttes on kõik võimatu kahjuks võimalik!
Ja igasugused muud pisiasjad muidugi veel, mis panevad näiteks mind avama uksi kyynarnukiga (sest ma ei taha katsuda seal midagi, mis on YHINE!).... Tööpäeva lõpus tahad enne kojuminekut pesta käed puhtaks, ent ei saa, .... sest kaks olemasolevat kraani on hõivatud püha jalgadepesuga.......
Ja ma ei tea siiani, peale kahte aastat, miks inimesed ei kanna sokke kummikute sees, vaid panevad kihi kuivatuspaberit kummikusse, siis asetavad kilekoti või kilesussi palja jala ümber ning jalg kummikusse! Tööpäeva lõpus siis vedelevad need paberid ja kilesussid igalpool üle riieteruumi ja vastikustunne ajab mind bahel suisa marru..... Ent siis pean lõuad, sest ega ma ei suuda omal jõul maailma uueks luua.....
Seniks aga teen Käberlinskyt edasi! (Mäletate seda Jüri Järveti tegelaskuju vanast näitlejast, kelle teenuseid enam tegelikult ei vajatud, ent kellelgi polnud südant vanale mehele ära ka öelda ja nii ta siis kuuldemängu lindistamisel mängis hüaani osa, teadmata, et tema mikker polnudki ühendatud.....)
Nii jätkan ka mina, tehes oma tööd täpselt ja püüdlikult, sibades päevad otsa kõhualune jalgu täis, ent kas selles tegevuses ka mingit tulemust on, kes kurat seda teab!
Kommentaarid
Postita kommentaar