Kui igast maailma sadamast leiab ühe eestlase, siis salativabrikust Coolibah leiab neid nüüdseks kaks!
Tegelikult ei tegu õnnelike juhuste kokkulangemistega, vaid ikka plaanipärase ja sihikindla tegutsemisega.
Nimelt minu lapsepõlve parima sõbra Ille tütar tahtis peale gümnaasiumi lõpetamist aastaks aja maha võtta ja maailma näha. Otsustas ta seda teha Austraalias. Ja muidugi palus minult abi. Mina viskasin siis omakorda küsimärgi kujulised kulmud isa Antonio suunas, aga tema ühmas rahulikult: kui sina oled nõus, siis mina olen ometi nõus. No mina oli ju kohe nõus, muidu ma poleks küsinudki, eksju?????? 99% küsijad oleks ma blokkinud, aga vat Illel on nii kõvad aktsiad, tänu millele sai tema lapsest VIP!
Nüüdseks on Egle pea kaks nädalat Austraalias olnud. Ja nädala Coolibah´s. Ega see töö sebimine mul talle kergelt tulnud. Kui hakkasin ummbes juulis seda asja ajama, siis tundus kõik ok, las aga tuleb. Millalgi augusti alguses aga otsustas meie personalijuht töölt ootamatult lahkuda (meie töö juures käibki see nii, et ühel päeval lihtsalt saab kellelgi kopp ette ning ei ilmu välja ja põhjus jääbki teadmata). Hakkasin siis asja vaikselt edasi soojendama tootmisjuhiga. Aga otsustusvõimetu, nagu ta on, hakkas keerutamine ja soigumine peale, mitte julgedes öelda ei, ent ka mitte tahtes öelda jahhhh! Lõpuks lahendas ta olukorra "professionaalselt" ja väga eestipärase suhtumisega: ootame-vaatame .....
Kui Egle aga kohale saabus ning oma ajavahesid ja lennuväsimust välja magas, siis ütlesin tootmisjuhile, et toon siis oma tütarlapse laupäeva pealelõunal kohale, et siis saad üle kaeda ( minumoodi iseloomustades kas kehaehitus ning hambad ikka vastavad koormaeesli nõuetele...).
Tegelikult tegi aga meie vahetuse vanem asja selgeks, et mis sa lapsest solgutad, too ta laupäeva hommikul kohale ja las hakkab tööle! Ja samas sebis ta Egle hoopis ühe aasialasest tööjõu vahendaja nimekirja, jättes tootmisjuhi üldse vahele.
Laupäeva hommikul löödi meie tavaline hommikurutiin segamini. Noor, ilus ja sihvakas eesti tütarlaps võttis kõikide poiste põlved nõrgaks. Egle nägi välja kui Ameerika naiskorvpallur oma 174 cm-ga, kusjuures see andis mulle mu oma 168 cm-ga võimaluse tagavarapingile siirduda!. Silmad peas pulkas olid ka tütarlastel, sest ega see neid kohe kuidagi julgustanud, nähes meesterahvaste reaktsiooni lol
Tänaseks päevaks on Eglel ootelistis terve rida kutseid kohtingutele. Tegelikult see list on minu käes, sest millegipärast tulevad kõik minult küsima luba Eglet välja kutsuda :D Aga no nendest küsijatest ma arvan pooled ei julge Eglele isegi lähemale kui 5 meetrit minna, pooled ei ulatu talle lõua alla ning umbes kolmandikul pole neil mingit ühist keelt.... (ent armastuses ja sõjas ju keelt vaja pole?????) ning mõned pole ilmselt kuulnud midagi soojast veest, seebist ja pesupalist! Üks peiuhakatis lubas samal päeval hakata Google abil eesti keelt õppima..... kusjuures nädal hiljem pole ta endiselt oma õpingutega pihta hakanud..... vesistagu siis pealegi!
Üks vanem aussie mees aga tegi kokkuvõtva avalduse: issand, kuigi te olete mõlemad nagu kaksikud, olete siiski nii erinevad.... selgub et kõik eestlased polegi sellised julged ja hambad ristis otse läbipressijad teerullid. Ma siis naersin omal kõhu krampi sellise kirjelduse peale.... ja samas ma mainisin talle, et mulle meeldib tegelikult olla malbe ja uje ning elada rahus ning vaikuses, lilled ja liblikad, ent elu suurel näitelaval pole see alati võimalik ning meie ettevõttes ainus tee ellu jääda on justnimelt teerulli meetod....
Kui vaja, saab ka Eglest teerull, selles olen ma kindel!
Tegelikult ei tegu õnnelike juhuste kokkulangemistega, vaid ikka plaanipärase ja sihikindla tegutsemisega.
Nimelt minu lapsepõlve parima sõbra Ille tütar tahtis peale gümnaasiumi lõpetamist aastaks aja maha võtta ja maailma näha. Otsustas ta seda teha Austraalias. Ja muidugi palus minult abi. Mina viskasin siis omakorda küsimärgi kujulised kulmud isa Antonio suunas, aga tema ühmas rahulikult: kui sina oled nõus, siis mina olen ometi nõus. No mina oli ju kohe nõus, muidu ma poleks küsinudki, eksju?????? 99% küsijad oleks ma blokkinud, aga vat Illel on nii kõvad aktsiad, tänu millele sai tema lapsest VIP!
Nüüdseks on Egle pea kaks nädalat Austraalias olnud. Ja nädala Coolibah´s. Ega see töö sebimine mul talle kergelt tulnud. Kui hakkasin ummbes juulis seda asja ajama, siis tundus kõik ok, las aga tuleb. Millalgi augusti alguses aga otsustas meie personalijuht töölt ootamatult lahkuda (meie töö juures käibki see nii, et ühel päeval lihtsalt saab kellelgi kopp ette ning ei ilmu välja ja põhjus jääbki teadmata). Hakkasin siis asja vaikselt edasi soojendama tootmisjuhiga. Aga otsustusvõimetu, nagu ta on, hakkas keerutamine ja soigumine peale, mitte julgedes öelda ei, ent ka mitte tahtes öelda jahhhh! Lõpuks lahendas ta olukorra "professionaalselt" ja väga eestipärase suhtumisega: ootame-vaatame .....
Kui Egle aga kohale saabus ning oma ajavahesid ja lennuväsimust välja magas, siis ütlesin tootmisjuhile, et toon siis oma tütarlapse laupäeva pealelõunal kohale, et siis saad üle kaeda ( minumoodi iseloomustades kas kehaehitus ning hambad ikka vastavad koormaeesli nõuetele...).
Tegelikult tegi aga meie vahetuse vanem asja selgeks, et mis sa lapsest solgutad, too ta laupäeva hommikul kohale ja las hakkab tööle! Ja samas sebis ta Egle hoopis ühe aasialasest tööjõu vahendaja nimekirja, jättes tootmisjuhi üldse vahele.
Laupäeva hommikul löödi meie tavaline hommikurutiin segamini. Noor, ilus ja sihvakas eesti tütarlaps võttis kõikide poiste põlved nõrgaks. Egle nägi välja kui Ameerika naiskorvpallur oma 174 cm-ga, kusjuures see andis mulle mu oma 168 cm-ga võimaluse tagavarapingile siirduda!. Silmad peas pulkas olid ka tütarlastel, sest ega see neid kohe kuidagi julgustanud, nähes meesterahvaste reaktsiooni lol
Tänaseks päevaks on Eglel ootelistis terve rida kutseid kohtingutele. Tegelikult see list on minu käes, sest millegipärast tulevad kõik minult küsima luba Eglet välja kutsuda :D Aga no nendest küsijatest ma arvan pooled ei julge Eglele isegi lähemale kui 5 meetrit minna, pooled ei ulatu talle lõua alla ning umbes kolmandikul pole neil mingit ühist keelt.... (ent armastuses ja sõjas ju keelt vaja pole?????) ning mõned pole ilmselt kuulnud midagi soojast veest, seebist ja pesupalist! Üks peiuhakatis lubas samal päeval hakata Google abil eesti keelt õppima..... kusjuures nädal hiljem pole ta endiselt oma õpingutega pihta hakanud..... vesistagu siis pealegi!
Üks vanem aussie mees aga tegi kokkuvõtva avalduse: issand, kuigi te olete mõlemad nagu kaksikud, olete siiski nii erinevad.... selgub et kõik eestlased polegi sellised julged ja hambad ristis otse läbipressijad teerullid. Ma siis naersin omal kõhu krampi sellise kirjelduse peale.... ja samas ma mainisin talle, et mulle meeldib tegelikult olla malbe ja uje ning elada rahus ning vaikuses, lilled ja liblikad, ent elu suurel näitelaval pole see alati võimalik ning meie ettevõttes ainus tee ellu jääda on justnimelt teerulli meetod....
Kui vaja, saab ka Eglest teerull, selles olen ma kindel!
Kommentaarid
Postita kommentaar