Ma parem ei kirjelda, mis meie taga-aias toimub. Seda tegelikult ei saagi kirjeldada, sest seis muutub iga tunniga, kõik esemed, mis pole tsemendiga maas kinni, on liigutavad. Mika kannab selle eest kenasti hoolt! Me otsustasime ka loobuda igasugusest köögiviljandusest selleks aastaks, sest köögivili on õrnake ja ei ela niikuinii huskyrünnakut üle. Seega, sel aastal huskyrõõm rediserõõmu asemel!
Husky on muide tantsulõvi ainult taga-aias. Kui aga rambivalgusesse vedada, siis on jobu mis jobu. Algkool sai kolmapäeval läbi ja nagu alati, läks kõik teisiti, kui eeldasime. Esiteks saabus pereema töölt, näost roheline ja kellelgi ei tekkinud kahtlust, kui ta mõmises, et tunneb end natsa kehvasti... Seega peale vannitamist asetati pereema sängi ootama paremaid aegu. Seejärel haarati kaenlasse kutsik ja viidi kooli. Seejärel jagunes sündmuste käik kaheks:
- koju jäetud husky ulgus ebamaiselt ja kähisedes kogu kurgu põhjast, pettunult, et tema kaaslane tema juurest ära viidi (ilmselt ta oli seda teinud naabrite õuduseks kõik eelmised korrad ka, ent me ju elasime õndsas teadmatuses....) Nii paha kui mul ka olla oli, komberdasin uksele ja hüüdsin Mishka tuppa. Peale kahte seakõrva ja ühte seanina ei ilmutanud ta mingeid rahunemise märke. Kappas mööda maja ringi ja otsis paharetti. Kassil meie voodis oli muidugi kulm eriti kortsus, kui husky mööda magamistuba edasi-tagasi heegeldas. Lõpuks meisterdasin siis vilunult kahest pesukorvist barjääri köögi ja koridori ukse vahele ning lootsin rahu saada. Ent tühjagi.... see nutt ja hala, mis sealt matilt tuli ning kraapsud uksele..... poolteist tundi terrorit!
- samal ajal koolis Mika tõmbus nagu alati tooli alla ja isa jala taha. Ja sinna ta jäigi. Kõik teised kutsikad olid tegusad ja ulakad, vanad semud, kes siis võidu üksteist sabast/ kõrvist sikutasid, hambaid teritasid ning haukuda kraaksusid. Husky oli aga tooli all ja vajus järjest rohkem kössi. Kui õpetaja püüdis teda välja meelitada, siis vaatasid talle vastu kaks täiesti tühja silma ning kui kutsik isegi maiuspalale ei reageerinud, siis hakati tegutsema. Ja selleks tulid toolid Mika pea kohalt ära tõsta, et koerale juurdepääs rajada ning koer kätte saada ning kiiresti loomaarsti juurde toimetada. Õnneks on kool loomaarstiga samas majas! Ja õnneks meie pereloomaaarst oli ka kohal. Koera kõht oli nii gaasi täis ja ümar kui pall. Ja koer ise järjest loium. Peale kahe süsti ja vedelikku veeni saadeti siis koer kenasti koju, kaasa anti koolilõpu tunnistus ning kutse homme arsti juurde tagasi tulla. Ja et kui paremaks ei lähe, siis samal ööl võtta ühendust loomakiirabiga. Ega keegi ju ei teadnud, mis jupp koera sooles end risti asetas, menüüd õuemurul vaadates võis see olla mida iganes alates võtmest kuni madratsituustini.
Tagasi kodus, oli Mishka sillas, kui kutsik süles aeda maha pandi. Kutsik ise ka elavnes ja pani esimese 5 minuti jooksul murule 3 kena ja kauaoodatud kangi..... ning sellest hetkest ei vaadanud enam tagasi!
Anthony muidugi kappas pool ööd tshekkima ja lohistas eile mõlemad koerad tagasi loomaarstile. Igaks juhuks. Kõik elukad tunnistati terveks.Isegi pereema tunnistas end hommikul tingimisi töökõlbulikuks ning koperdas hambad ristis tööle.
Oli meile siis sellist päeva vaja või??????
Ju ikka oli! Sest mida kõike sel päeval ka ei juhtunud, saime me teada, et meie pere koerad on kokku kasvanud lahutamatuks.... ja meie asi on neid koos hoida!
Elagu huskyd!
Ja selline oli pilt, mis avanes mulle just praegu, kui ma lasin esikusse kokkukogutud huskyd tagasi õue.... Muruniitmise ajaks tuli koerad punti koguda ja niitjast elimineerida. Aga ega need 20 minutit tühja tuulde ei möödunud, vaid vannituba ja pesuruum sai kenasti läbi tuuseldatud!
Husky on muide tantsulõvi ainult taga-aias. Kui aga rambivalgusesse vedada, siis on jobu mis jobu. Algkool sai kolmapäeval läbi ja nagu alati, läks kõik teisiti, kui eeldasime. Esiteks saabus pereema töölt, näost roheline ja kellelgi ei tekkinud kahtlust, kui ta mõmises, et tunneb end natsa kehvasti... Seega peale vannitamist asetati pereema sängi ootama paremaid aegu. Seejärel haarati kaenlasse kutsik ja viidi kooli. Seejärel jagunes sündmuste käik kaheks:
- koju jäetud husky ulgus ebamaiselt ja kähisedes kogu kurgu põhjast, pettunult, et tema kaaslane tema juurest ära viidi (ilmselt ta oli seda teinud naabrite õuduseks kõik eelmised korrad ka, ent me ju elasime õndsas teadmatuses....) Nii paha kui mul ka olla oli, komberdasin uksele ja hüüdsin Mishka tuppa. Peale kahte seakõrva ja ühte seanina ei ilmutanud ta mingeid rahunemise märke. Kappas mööda maja ringi ja otsis paharetti. Kassil meie voodis oli muidugi kulm eriti kortsus, kui husky mööda magamistuba edasi-tagasi heegeldas. Lõpuks meisterdasin siis vilunult kahest pesukorvist barjääri köögi ja koridori ukse vahele ning lootsin rahu saada. Ent tühjagi.... see nutt ja hala, mis sealt matilt tuli ning kraapsud uksele..... poolteist tundi terrorit!
- samal ajal koolis Mika tõmbus nagu alati tooli alla ja isa jala taha. Ja sinna ta jäigi. Kõik teised kutsikad olid tegusad ja ulakad, vanad semud, kes siis võidu üksteist sabast/ kõrvist sikutasid, hambaid teritasid ning haukuda kraaksusid. Husky oli aga tooli all ja vajus järjest rohkem kössi. Kui õpetaja püüdis teda välja meelitada, siis vaatasid talle vastu kaks täiesti tühja silma ning kui kutsik isegi maiuspalale ei reageerinud, siis hakati tegutsema. Ja selleks tulid toolid Mika pea kohalt ära tõsta, et koerale juurdepääs rajada ning koer kätte saada ning kiiresti loomaarsti juurde toimetada. Õnneks on kool loomaarstiga samas majas! Ja õnneks meie pereloomaaarst oli ka kohal. Koera kõht oli nii gaasi täis ja ümar kui pall. Ja koer ise järjest loium. Peale kahe süsti ja vedelikku veeni saadeti siis koer kenasti koju, kaasa anti koolilõpu tunnistus ning kutse homme arsti juurde tagasi tulla. Ja et kui paremaks ei lähe, siis samal ööl võtta ühendust loomakiirabiga. Ega keegi ju ei teadnud, mis jupp koera sooles end risti asetas, menüüd õuemurul vaadates võis see olla mida iganes alates võtmest kuni madratsituustini.
Tagasi kodus, oli Mishka sillas, kui kutsik süles aeda maha pandi. Kutsik ise ka elavnes ja pani esimese 5 minuti jooksul murule 3 kena ja kauaoodatud kangi..... ning sellest hetkest ei vaadanud enam tagasi!
Anthony muidugi kappas pool ööd tshekkima ja lohistas eile mõlemad koerad tagasi loomaarstile. Igaks juhuks. Kõik elukad tunnistati terveks.Isegi pereema tunnistas end hommikul tingimisi töökõlbulikuks ning koperdas hambad ristis tööle.
Oli meile siis sellist päeva vaja või??????
Ju ikka oli! Sest mida kõike sel päeval ka ei juhtunud, saime me teada, et meie pere koerad on kokku kasvanud lahutamatuks.... ja meie asi on neid koos hoida!
Ja selline oli pilt, mis avanes mulle just praegu, kui ma lasin esikusse kokkukogutud huskyd tagasi õue.... Muruniitmise ajaks tuli koerad punti koguda ja niitjast elimineerida. Aga ega need 20 minutit tühja tuulde ei möödunud, vaid vannituba ja pesuruum sai kenasti läbi tuuseldatud!
Kommentaarid
Postita kommentaar