Mõned päevad tagasi sättis pere end kooli minema. Pereema varustas end koeramatiga. Lapse kaenla all oli koera mänguasi ja mapp koera seni veel lühikese ajalooga. Pereisale jäi au koer autosse saada. Tavaliselt eriti hüppevalmis poisslaps ostus seekord absoluutselt hüppesuutmatuks ning seega tuli see 11 kg koerailu ühe heitega autosse sisse suruda. ja sõit koolimajja võis alata...
Kui Mika koolimajja jõudis polnud õnneks tunnid veel alanud. Tegelikult oli ta suisa esimene saabuja, mis tagantjärele osutus äärmiselt hästi välja kukkunuks. Jõudes klassiruumi ukseni, koer kangestus. Husky oli kui tsementi valatud, liikmatu ning oma otsuses kindel: mina sellesse teadmatapäritolugamajjamispoleminukodu oma lupupeetud käppasid ei vii! Kuidas me ka meelitasime, koer meelt ei muutnud! Lõpuks pereisa vedas koera enda järel sisse, rõhudes mõningale kaaluerinevustele, mis kahjuks töötas kutsika kasuks.
Kuna endiselt kool kutsikatest just ei rõkanud, siis leidis husky järgmise pääsetee: tooli all. See igasugusteimelikelõhnadegamajamispoleminukodu ei suutnud huskyle üldse kohe mitte mingit muljet avaldada, hoolimata meie katsetest astrikesi talle pihku suruda ning lohutada, et koolitee on kõigi teede algus ning sellel teel saad sa omale sõpru kogu eluks.
Mika nii ei arvanud. Tooli all kühmus, vahtis ta silmad imestust täis tegelasi, kes ükshaaval hakkasid sisse imbuma... Miski koorekohvi karva kalts. Miski hall vombati lähisugulane, ainult et palju koledam. Kõverjalgne suurekõrvaline. Ja siis veel üks kohvikarva kalts, aint et natuke väiksem, ent seda nõmedam. No ilmselge, et sellest pundist Mika, taga-aia kõva sepp (ent koolis toolialune....), kohe kindlasti omale mingeid sõpru ei hakka nikerdama.
Kui tund peale hakkas, istus meie tantsulõvi endiselt tooli all. Teised aga moodustasid sõbraliku mängurühma samal sekundil, kui rihmad lahti päästeti. Kulus umbes pool tundi, enne kui husky, kes oma kogukusega lõi edetabeli puhtaks, hakkas ka sisse imbuma. Eriti ettevaatlikult sealjuures. Ning ainuke põhjus tooli alt välja tulemiseks olid maiustused! Sest seda jagati kahel käel ning seda oli külluses ka ühes punases plastist pallis, kust see siis aegajalt välja pudenes. Tunni lõpuks oli husky oma kere täis parkinud (ja selle krooniks oli ilus poolvedel julgahunnik autosse just 30 sekundit enne, kui koju jõudsime.... ent selleks ju emad ongi, et nad sellised olukorrad puhastusvedeliku ja lapiga likvideeriksid!) ja ülla!ülla! isegi natuke seltsinud selle vombatimoodi koledikuga. Sest see oli ainuke normaalne poisslaps, seda koorekohvikarvakaltsu ju keegi poisiks ei peagi ju, või mis?????? Plikad Mikat veel ei huvita!
Kuidagi suutis õpetajanna Mika isegi käsu peale istuma õpetada. See oligi esimese tunni eesmärk. Kohanemine olukorra ja kaaslastega võttis tunni, ent istumine käsu peale aga 10 minutit. Nii et olgem ausad: meie koer pole loll, ent hoopis sotsiaalselt taandarenenud! Milline kergendus!?
Ent see polnud veel kõik.
Kaks päeva hiljem valmistati pere taas ette. Sel korral samasse majja, ent teise otsa arstionu juurde. Just enne minekut, kui kutsikat läbi aiavärava manööverdasime, pani vana koer plehku, kasutades avatud väravat harvaesineva võimalusena! Ja nagu jooksus husky muiste, ei vaata tagasi, vaid ikka edasi, arendades maksimumkiirust. Nime hüüdmisel koera peatamiseks mõtet pole, sest nimi on selleks ajaks ununenud!
Võimalusi on sel korral ainult üks. Keegi peab sellest koerast kiiremini jooksma. Sel korral osutus valituks kogenud huskypüüdja Anthony. Päris tore oli kaeda seda komöödiat. Ma sel hetkel ei naernud, sest taltsutasin kiljuvat kutsikat, kes nägi seiklust, millest ta paraku välja jäeti. Meie õnneks tormas Mishka vastasmaja taha. Sel hetkel ma teadsin, et oh, tore on, sealt saame ta kätte. Nimelt on vastasmaja ridaelamu, mis taandub teest eemale aiasügavusse ja on aia lõpus aiaga blokeeritud. Seega ainus tee sealt välja sai olla see sama sissesõidutee, kus sprinter Antonio juba käte ja jalgadega vehkides rada blokkida püüdis. Kui koer adus, et teed edasi pole, siis husky ajus olev tuluke läks põlema: teeme tagasikäigust uue edasikäigu, ent selle plaani blokkis pereisa, kes tegi ühe saatusliku haarde ning klammerdas oma käe ümber kavalpeast husky kaelarihma. See topeltnelson hüppelt oli ikka vägev vaatepilt.
Kogu see seiklus kestis vaid loetud sekundid, Karina sai just toast aiaväravale väljastoimuva kisa peale, kui Mishka võitjailmel koju talutati ja laps küsis: mis juhtus?????
Loomaarsti juures ei käitunud Mika kuidagi viisakamalt ega paremini kui koolis. Täpselt samasugune jobu. No ja siis selgita teistele, et tegu pole erivajadustega loomaga, vaid ta on tegelt täitsa naks poiss! .. või oleme siis meie hoopis pimedusega löödud?????
Arst aga andis hinnangu, et tegu on väga hästi arenenud 12 nädalase koeralapsega, kellel terviseprobleeme pole. Ja lõpuks andis arstionu Mikale kuivatatud seakõrva, mis muide on osutunud Mika parimaks sõbraks, mida ei sööda, aga mida veetakse endaga alates reedest igal pool kaasas, k.a. jalutuskäigul!
Kui Mika koolimajja jõudis polnud õnneks tunnid veel alanud. Tegelikult oli ta suisa esimene saabuja, mis tagantjärele osutus äärmiselt hästi välja kukkunuks. Jõudes klassiruumi ukseni, koer kangestus. Husky oli kui tsementi valatud, liikmatu ning oma otsuses kindel: mina sellesse teadmatapäritolugamajjamispoleminukodu oma lupupeetud käppasid ei vii! Kuidas me ka meelitasime, koer meelt ei muutnud! Lõpuks pereisa vedas koera enda järel sisse, rõhudes mõningale kaaluerinevustele, mis kahjuks töötas kutsika kasuks.
Kuna endiselt kool kutsikatest just ei rõkanud, siis leidis husky järgmise pääsetee: tooli all. See igasugusteimelikelõhnadegamajamispoleminukodu ei suutnud huskyle üldse kohe mitte mingit muljet avaldada, hoolimata meie katsetest astrikesi talle pihku suruda ning lohutada, et koolitee on kõigi teede algus ning sellel teel saad sa omale sõpru kogu eluks.
Mika nii ei arvanud. Tooli all kühmus, vahtis ta silmad imestust täis tegelasi, kes ükshaaval hakkasid sisse imbuma... Miski koorekohvi karva kalts. Miski hall vombati lähisugulane, ainult et palju koledam. Kõverjalgne suurekõrvaline. Ja siis veel üks kohvikarva kalts, aint et natuke väiksem, ent seda nõmedam. No ilmselge, et sellest pundist Mika, taga-aia kõva sepp (ent koolis toolialune....), kohe kindlasti omale mingeid sõpru ei hakka nikerdama.
Kui tund peale hakkas, istus meie tantsulõvi endiselt tooli all. Teised aga moodustasid sõbraliku mängurühma samal sekundil, kui rihmad lahti päästeti. Kulus umbes pool tundi, enne kui husky, kes oma kogukusega lõi edetabeli puhtaks, hakkas ka sisse imbuma. Eriti ettevaatlikult sealjuures. Ning ainuke põhjus tooli alt välja tulemiseks olid maiustused! Sest seda jagati kahel käel ning seda oli külluses ka ühes punases plastist pallis, kust see siis aegajalt välja pudenes. Tunni lõpuks oli husky oma kere täis parkinud (ja selle krooniks oli ilus poolvedel julgahunnik autosse just 30 sekundit enne, kui koju jõudsime.... ent selleks ju emad ongi, et nad sellised olukorrad puhastusvedeliku ja lapiga likvideeriksid!) ja ülla!ülla! isegi natuke seltsinud selle vombatimoodi koledikuga. Sest see oli ainuke normaalne poisslaps, seda koorekohvikarvakaltsu ju keegi poisiks ei peagi ju, või mis?????? Plikad Mikat veel ei huvita!
Kuidagi suutis õpetajanna Mika isegi käsu peale istuma õpetada. See oligi esimese tunni eesmärk. Kohanemine olukorra ja kaaslastega võttis tunni, ent istumine käsu peale aga 10 minutit. Nii et olgem ausad: meie koer pole loll, ent hoopis sotsiaalselt taandarenenud! Milline kergendus!?
Ent see polnud veel kõik.
Kaks päeva hiljem valmistati pere taas ette. Sel korral samasse majja, ent teise otsa arstionu juurde. Just enne minekut, kui kutsikat läbi aiavärava manööverdasime, pani vana koer plehku, kasutades avatud väravat harvaesineva võimalusena! Ja nagu jooksus husky muiste, ei vaata tagasi, vaid ikka edasi, arendades maksimumkiirust. Nime hüüdmisel koera peatamiseks mõtet pole, sest nimi on selleks ajaks ununenud!
Võimalusi on sel korral ainult üks. Keegi peab sellest koerast kiiremini jooksma. Sel korral osutus valituks kogenud huskypüüdja Anthony. Päris tore oli kaeda seda komöödiat. Ma sel hetkel ei naernud, sest taltsutasin kiljuvat kutsikat, kes nägi seiklust, millest ta paraku välja jäeti. Meie õnneks tormas Mishka vastasmaja taha. Sel hetkel ma teadsin, et oh, tore on, sealt saame ta kätte. Nimelt on vastasmaja ridaelamu, mis taandub teest eemale aiasügavusse ja on aia lõpus aiaga blokeeritud. Seega ainus tee sealt välja sai olla see sama sissesõidutee, kus sprinter Antonio juba käte ja jalgadega vehkides rada blokkida püüdis. Kui koer adus, et teed edasi pole, siis husky ajus olev tuluke läks põlema: teeme tagasikäigust uue edasikäigu, ent selle plaani blokkis pereisa, kes tegi ühe saatusliku haarde ning klammerdas oma käe ümber kavalpeast husky kaelarihma. See topeltnelson hüppelt oli ikka vägev vaatepilt.
Kogu see seiklus kestis vaid loetud sekundid, Karina sai just toast aiaväravale väljastoimuva kisa peale, kui Mishka võitjailmel koju talutati ja laps küsis: mis juhtus?????
Loomaarsti juures ei käitunud Mika kuidagi viisakamalt ega paremini kui koolis. Täpselt samasugune jobu. No ja siis selgita teistele, et tegu pole erivajadustega loomaga, vaid ta on tegelt täitsa naks poiss! .. või oleme siis meie hoopis pimedusega löödud?????
Arst aga andis hinnangu, et tegu on väga hästi arenenud 12 nädalase koeralapsega, kellel terviseprobleeme pole. Ja lõpuks andis arstionu Mikale kuivatatud seakõrva, mis muide on osutunud Mika parimaks sõbraks, mida ei sööda, aga mida veetakse endaga alates reedest igal pool kaasas, k.a. jalutuskäigul!
Kommentaarid
Postita kommentaar