Ladistab sadada. Pime park.
Siiski siiski.... paar virvatulukest rotunda all ning ..... midagi imelikku....
Mingid inimesed hoiavad jämedat köit sirgete kätega pea kohal ning jooksevad teineteise sabas rotunda all, ussina keereldes ümber sammaste ning miski meeshääl karjub öhe käed sirgeks! mida te molutate, kiiremini!!!!!!
Mis kurat see on, mingi sekt viib läbi rituaali või?
Umbes nii jah! Aga pole sekt, vaid grupp hoolikuid, kes ei pea vaevaks õhtul kodust välja tulla ja anduda Bootcampi naudingutele, olenemata ilmast!
Meie treener leidis endas peale Warriorchallengit uue jõu meiega taaskord alustada ning kuna meil ruume pole, siis ühise otsusena jõdusime kokkuleppele, et värske õhk on siiski veel vabalt saadaval ja omajagu pargipinda kah, nii et miks ka mitte????? Niisiis koguneme õhtuti pool 7 kokku, igaüks saabub silmade särades oma laternakese või taskulambikesega ning õhtune püha üritus võib peale hakata!
Bootcamp on välja kasvanud laiadesse massidesse USA armeest, olles üks möödapääsmatu osa saamaks vapraks sõduriks! See toimub iga ilmaga, mudas, liivas ja kasvõi vees ning sisaldab karmi enesepiitsutamist ja tagasundimist ülevaataja karmi pilgu all. Nii et siis jooksed ja roomad, ületad ning kannad kukil, tirid ja tõmbad igas võimalikus asendis ja suunas. See pole selline "ilus" sport, kus saad oma ilusa särgikesega uhkustada või uusi tosse demonstreerida. Kui keegi uustulija üritabki miskit trendietteastet, siis see on liivajooksnud katse, sest 1. kedagi kohalolijaist ei huvita mingid uuemad fitness make up´i või võimlemistrikoode trendid ning 2. kui tegevus korra peale hakkab, siis panustad hoopis teistele asjadele!
Meie treeningu võlu on see, et see pole kunagi sarnane eelmistega. Ja sa kunagi ei tea, mis täna ees ootab. Vahel on see ikka nii julm, et võtab oigama.... ent alati oleme me hakkama saanud ja suutnud! Ei ole olemas võimalust, et ... I can´t! Kui endal juba silme ees must, siis keegi su kõrval, kes vigiseb samamoodi agoonias, pressib läbi hammaste... yes, You can!!!!!!! ... siis tunned toetust ning jah, sa suudadki!
Mina olen hetkel erihoolitsuse all, kuna mingil ajahetkel ma vist pingutasin natsa üle ning parem põlv pole just tippvormis ning hüpped (hüpata ise-enesest on ok, kuid maandumine on vaevarikas lol), jooksmine ja sügavad kükid on välistatud. Ent erihoolitsus ei tähenda miskit memmede tantsutruppi, oh no....... See tähendab hoopis fokuseerimist keskkehale ning õlavöötmele, mis .... aaaarghhhhh..... ma parem ei ütle, kuidas mu õlad täna tuikavad peale eilset poksikotiks olemist! Poksikott on siis passivne isik, kes hoiab oma poksikinnastes käsi siis õlakõrguses, õieli õhus või puusade juures, hoides neid kindlakäeliselt paigal ja mitte ei lase käekestel longu vajuda ja nii MINUTEID järjest.... ning siis keegi teine isik jagab hoope oma poksikinnastes kätega sinu poksikinnastele nii tugevalt kui ta suudab. Mingi aeglane ja hell kohtlemine on välistatud ning minutid võivad olla ikka mega pikad :D Muuseas, puht füüsiliselt on raskem olla poksikott, kui hoope jagada!
Mul on raske isegi kokku võtta, miks ma seda kõike teen. Esiteks on see kõik äärmiselt lõbus ning naermine on ju tore tegevus, või mis???? Teiseks on see väljakutse. Kolmandaks leiad endast ammendamatuid jõuvarusid. Neljandaks kasvatad neid jõuvarusid veelgi, nii füüsiliselt kui vaimselt.
Kas seda just pimedas peab tegema, on ise asi.... ent minu jaoks lisab see viienda põhjusena põnevuse! Ja peagi hakkavad ka päevad pikenema ning valge aeg saab ka meid sealt pargist kätte, siis aga juba oleme rahva silme all, ....ja see saab ka ju omaette näitemäng olema!
Show must go on!
Julge hundi rinnad on endiselt rasvased lol
Siiski siiski.... paar virvatulukest rotunda all ning ..... midagi imelikku....
Mingid inimesed hoiavad jämedat köit sirgete kätega pea kohal ning jooksevad teineteise sabas rotunda all, ussina keereldes ümber sammaste ning miski meeshääl karjub öhe käed sirgeks! mida te molutate, kiiremini!!!!!!
Mis kurat see on, mingi sekt viib läbi rituaali või?
Umbes nii jah! Aga pole sekt, vaid grupp hoolikuid, kes ei pea vaevaks õhtul kodust välja tulla ja anduda Bootcampi naudingutele, olenemata ilmast!
Meie treener leidis endas peale Warriorchallengit uue jõu meiega taaskord alustada ning kuna meil ruume pole, siis ühise otsusena jõdusime kokkuleppele, et värske õhk on siiski veel vabalt saadaval ja omajagu pargipinda kah, nii et miks ka mitte????? Niisiis koguneme õhtuti pool 7 kokku, igaüks saabub silmade särades oma laternakese või taskulambikesega ning õhtune püha üritus võib peale hakata!
Bootcamp on välja kasvanud laiadesse massidesse USA armeest, olles üks möödapääsmatu osa saamaks vapraks sõduriks! See toimub iga ilmaga, mudas, liivas ja kasvõi vees ning sisaldab karmi enesepiitsutamist ja tagasundimist ülevaataja karmi pilgu all. Nii et siis jooksed ja roomad, ületad ning kannad kukil, tirid ja tõmbad igas võimalikus asendis ja suunas. See pole selline "ilus" sport, kus saad oma ilusa särgikesega uhkustada või uusi tosse demonstreerida. Kui keegi uustulija üritabki miskit trendietteastet, siis see on liivajooksnud katse, sest 1. kedagi kohalolijaist ei huvita mingid uuemad fitness make up´i või võimlemistrikoode trendid ning 2. kui tegevus korra peale hakkab, siis panustad hoopis teistele asjadele!
Meie treeningu võlu on see, et see pole kunagi sarnane eelmistega. Ja sa kunagi ei tea, mis täna ees ootab. Vahel on see ikka nii julm, et võtab oigama.... ent alati oleme me hakkama saanud ja suutnud! Ei ole olemas võimalust, et ... I can´t! Kui endal juba silme ees must, siis keegi su kõrval, kes vigiseb samamoodi agoonias, pressib läbi hammaste... yes, You can!!!!!!! ... siis tunned toetust ning jah, sa suudadki!
Mina olen hetkel erihoolitsuse all, kuna mingil ajahetkel ma vist pingutasin natsa üle ning parem põlv pole just tippvormis ning hüpped (hüpata ise-enesest on ok, kuid maandumine on vaevarikas lol), jooksmine ja sügavad kükid on välistatud. Ent erihoolitsus ei tähenda miskit memmede tantsutruppi, oh no....... See tähendab hoopis fokuseerimist keskkehale ning õlavöötmele, mis .... aaaarghhhhh..... ma parem ei ütle, kuidas mu õlad täna tuikavad peale eilset poksikotiks olemist! Poksikott on siis passivne isik, kes hoiab oma poksikinnastes käsi siis õlakõrguses, õieli õhus või puusade juures, hoides neid kindlakäeliselt paigal ja mitte ei lase käekestel longu vajuda ja nii MINUTEID järjest.... ning siis keegi teine isik jagab hoope oma poksikinnastes kätega sinu poksikinnastele nii tugevalt kui ta suudab. Mingi aeglane ja hell kohtlemine on välistatud ning minutid võivad olla ikka mega pikad :D Muuseas, puht füüsiliselt on raskem olla poksikott, kui hoope jagada!
Mul on raske isegi kokku võtta, miks ma seda kõike teen. Esiteks on see kõik äärmiselt lõbus ning naermine on ju tore tegevus, või mis???? Teiseks on see väljakutse. Kolmandaks leiad endast ammendamatuid jõuvarusid. Neljandaks kasvatad neid jõuvarusid veelgi, nii füüsiliselt kui vaimselt.
Kas seda just pimedas peab tegema, on ise asi.... ent minu jaoks lisab see viienda põhjusena põnevuse! Ja peagi hakkavad ka päevad pikenema ning valge aeg saab ka meid sealt pargist kätte, siis aga juba oleme rahva silme all, ....ja see saab ka ju omaette näitemäng olema!
Show must go on!
Julge hundi rinnad on endiselt rasvased lol
Kommentaarid
Postita kommentaar