Meie pere on surmani tüdinud igasugustest ukselekoputajatest, kes pakuvad müüa kõike, ideoloogiatest kuni matuseni..... Me suisa ei avagi ust, kui näeme aknast järjekordseid neid....
Ja juhul kui siis juthubki aps ja ukseke avatakse, sis pereisa saadab lahingusse oma surmava relva, perenaise. Et kui selle tugev aktsent müügimeest ei tapa, siis kiire sõnavaling küll.....
Esmaspäeval jõudsin just koju, rebisin omal 12 tundi peast olnud mütsi peas ning enne kui jõudsin villased sokid jalast harutada ja kammiga pea läbi käia, kõlas eesuksele KOP KOPPPPPPP. Aknast kiigates nägin neid.... ning ei reageerinud. Anthony, kes magamistoas internetist uudiseid luges, ütles mulle, et kui viitsid, anna tuld, tema nimelt küll ei tunne mingit soovi nendega suhelda. Mina ka ei soovinud. Ent siis läks asi huvitavaks, sest kuna ust ei avatud, siis hakkas paaristandem pintsaklipslasi taga-aia poole kulgema, kus Karina & Co koertega madistasid ning piisavalt mürasaastet tekitasid. Karina juhatas siis lahkelt tandemi eesuksele tagasi ja lubas vanemad ukse peale saata....................Grrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr!!!!!!!!!!!!!
See siis tähendas, et uksele saadeti pereisa otsusel pooleteise kulmuline 12 tundi mütsi all olnud võileibsoenguga villasokkides ilmutis, kellel olemasolevad poolteist kulmu olid juba ette kortsus.... (poolteist kulmu, sest ..... eeehhhhhm..... kuidas seda sõnadesse panna.... kulmude korrigeerimine läks eelmisel päeval pisut pahasti.....lol)
Esimeseks teatasid müügiasjatundjad, et teil on siin gaasileke kuskil. Ilmutis vastas poolteistkortskulmselt: no ja siis???
- Kas teie seda ei tunne?
- Mul pole lõhnameelt, nii et mida pole olemas, see ei häiri ka....
Sellest hetkest käituti ilmutisega nagu erivajadusega inimestega ikka... aeglaselt ja ettevaatlikult, sest ilmutise mentaalne kapatsiteet võis ju ka olla alla keskmise....
-Ok, aga me oleme tegelikult siin sellepärast, et vaadake, meil on sellllline iluuuuuuuus asi..... PUUTETUNDLIK TELEFON...... ja hetkel on meil väga soodne pakkumine, kui te ostate selle täna!
- Ma ei usu, et me sellesst huvitatud oleme....
-No see on ikka tehnoloogia viimane sõna, peaaegu nagu iPad
- Meie pere ei vaja tehnoloogia viimast sõna. Ja mina isiklikult kohe üldse ei ole sellisest teemast innustatud.
-Teate, te vast ikka olete kuulnud, mida puutetundlik arvuti tähendab?
- Jap.... muuseas, suisa kasutan seda igapäevaselt tööl ja ei näe põhjust hurraaaaderiiks! (Poolteist juba kraad rohkem kortsus........)
- Ok, aga kui te ise nii tehnoloogiakauge olete, äkki siis mõtlete oma laste peale..... nemad ju tahavad selliseid asju??????
- Et mis asju????
- Puutetundlikke telefone näiteks...
- Et siis teha mida?????
- No näiteks sõpradega suhelda! (ülla ülla!) ning MÄNGUD!!!!! ...ja sõnamulin jätkus, mida kõike selle imevidinaga teha annab....
- Teate, ma olen teiega südamepõhjani aus: selle asemel, et teiega siin ukse peal kõõluda, ma hoopis eelistaksin oma eluga edasi minna, kasvõi istuda 3 minutit enne kui hakkan õhtusööki vaaritama ja näiteks isegi vahetada töömina inimlikuma mina vastu. Ja ma pean veelgi otsekohesemalt tunnistama, et vaatamate meie tehnoloogiakaugusele, millest annab tunnistust meie 3 läptoppi ja sama arv puutetundlikke telefone ja punt iPode, GPS-id jne jne, siis meie ei taha et meie 10 aastaselt tütrelt võetakse lapsepõlv ära liiga vara. Meie tahame, et ta roniks puid ja parajas annuses saaks alla kukkudes ka haiget. Meie oleme rahul, kui ta oma vabal ajal kihutab rattaga või mängib pargis või togib palli või jalutab koeri või loeb raamatuid. Meie ei taha, et kolme aasta pärast oleks meil tyhjade silmadega kaame teismeline, kes muretseb rohkem, kui mitu elu ta kaotas või kui mitu elu ta võttis mingis mängus. Meie tahame hoida teda reaalses maailmas ja meil on isegi soov, et ta suudaks rääkida korralikku inglise keelt ning isegi kirjutada korrektses inglise keeles, kasutamata spellchecki... Nii et sõbrad, on aeg lahku minna!
Miskipärast on mul tunne, et need mehed märkisid meie maja ära punasega oma andmebaasis, et ärge sellele majale ja sellele naisele seal majas lähemale kui 10 meetrit minge!
Nii et ainult vaadake distantsilt neid mandunuid tegelasi, kes piinavad oma last ja kes elavad üle-eelmises sajandis!
Ja ma pean lisama, et õnneks ma ei läinud oma hirmulugudega liiga kaugele, sest kui ma oleks neile lisanud ka tõese fakti, et meie 10 aastane ei joogi ühtegi mullijooki ja sööb arvestatava koguse köögivilja, siis ilmselt oleks nad surnud samal sekundil, enne loojakarja minemist jõudes oma telefonilt saata oma viimase sõnumi lastekaitsesse......
Ja juhul kui siis juthubki aps ja ukseke avatakse, sis pereisa saadab lahingusse oma surmava relva, perenaise. Et kui selle tugev aktsent müügimeest ei tapa, siis kiire sõnavaling küll.....
Esmaspäeval jõudsin just koju, rebisin omal 12 tundi peast olnud mütsi peas ning enne kui jõudsin villased sokid jalast harutada ja kammiga pea läbi käia, kõlas eesuksele KOP KOPPPPPPP. Aknast kiigates nägin neid.... ning ei reageerinud. Anthony, kes magamistoas internetist uudiseid luges, ütles mulle, et kui viitsid, anna tuld, tema nimelt küll ei tunne mingit soovi nendega suhelda. Mina ka ei soovinud. Ent siis läks asi huvitavaks, sest kuna ust ei avatud, siis hakkas paaristandem pintsaklipslasi taga-aia poole kulgema, kus Karina & Co koertega madistasid ning piisavalt mürasaastet tekitasid. Karina juhatas siis lahkelt tandemi eesuksele tagasi ja lubas vanemad ukse peale saata....................Grrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr!!!!!!!!!!!!!
See siis tähendas, et uksele saadeti pereisa otsusel pooleteise kulmuline 12 tundi mütsi all olnud võileibsoenguga villasokkides ilmutis, kellel olemasolevad poolteist kulmu olid juba ette kortsus.... (poolteist kulmu, sest ..... eeehhhhhm..... kuidas seda sõnadesse panna.... kulmude korrigeerimine läks eelmisel päeval pisut pahasti.....lol)
Esimeseks teatasid müügiasjatundjad, et teil on siin gaasileke kuskil. Ilmutis vastas poolteistkortskulmselt: no ja siis???
- Kas teie seda ei tunne?
- Mul pole lõhnameelt, nii et mida pole olemas, see ei häiri ka....
Sellest hetkest käituti ilmutisega nagu erivajadusega inimestega ikka... aeglaselt ja ettevaatlikult, sest ilmutise mentaalne kapatsiteet võis ju ka olla alla keskmise....
-Ok, aga me oleme tegelikult siin sellepärast, et vaadake, meil on sellllline iluuuuuuuus asi..... PUUTETUNDLIK TELEFON...... ja hetkel on meil väga soodne pakkumine, kui te ostate selle täna!
- Ma ei usu, et me sellesst huvitatud oleme....
-No see on ikka tehnoloogia viimane sõna, peaaegu nagu iPad
- Meie pere ei vaja tehnoloogia viimast sõna. Ja mina isiklikult kohe üldse ei ole sellisest teemast innustatud.
-Teate, te vast ikka olete kuulnud, mida puutetundlik arvuti tähendab?
- Jap.... muuseas, suisa kasutan seda igapäevaselt tööl ja ei näe põhjust hurraaaaderiiks! (Poolteist juba kraad rohkem kortsus........)
- Ok, aga kui te ise nii tehnoloogiakauge olete, äkki siis mõtlete oma laste peale..... nemad ju tahavad selliseid asju??????
- Et mis asju????
- Puutetundlikke telefone näiteks...
- Et siis teha mida?????
- No näiteks sõpradega suhelda! (ülla ülla!) ning MÄNGUD!!!!! ...ja sõnamulin jätkus, mida kõike selle imevidinaga teha annab....
- Teate, ma olen teiega südamepõhjani aus: selle asemel, et teiega siin ukse peal kõõluda, ma hoopis eelistaksin oma eluga edasi minna, kasvõi istuda 3 minutit enne kui hakkan õhtusööki vaaritama ja näiteks isegi vahetada töömina inimlikuma mina vastu. Ja ma pean veelgi otsekohesemalt tunnistama, et vaatamate meie tehnoloogiakaugusele, millest annab tunnistust meie 3 läptoppi ja sama arv puutetundlikke telefone ja punt iPode, GPS-id jne jne, siis meie ei taha et meie 10 aastaselt tütrelt võetakse lapsepõlv ära liiga vara. Meie tahame, et ta roniks puid ja parajas annuses saaks alla kukkudes ka haiget. Meie oleme rahul, kui ta oma vabal ajal kihutab rattaga või mängib pargis või togib palli või jalutab koeri või loeb raamatuid. Meie ei taha, et kolme aasta pärast oleks meil tyhjade silmadega kaame teismeline, kes muretseb rohkem, kui mitu elu ta kaotas või kui mitu elu ta võttis mingis mängus. Meie tahame hoida teda reaalses maailmas ja meil on isegi soov, et ta suudaks rääkida korralikku inglise keelt ning isegi kirjutada korrektses inglise keeles, kasutamata spellchecki... Nii et sõbrad, on aeg lahku minna!
Miskipärast on mul tunne, et need mehed märkisid meie maja ära punasega oma andmebaasis, et ärge sellele majale ja sellele naisele seal majas lähemale kui 10 meetrit minge!
Nii et ainult vaadake distantsilt neid mandunuid tegelasi, kes piinavad oma last ja kes elavad üle-eelmises sajandis!
Ja ma pean lisama, et õnneks ma ei läinud oma hirmulugudega liiga kaugele, sest kui ma oleks neile lisanud ka tõese fakti, et meie 10 aastane ei joogi ühtegi mullijooki ja sööb arvestatava koguse köögivilja, siis ilmselt oleks nad surnud samal sekundil, enne loojakarja minemist jõudes oma telefonilt saata oma viimase sõnumi lastekaitsesse......
Kommentaarid
Postita kommentaar