Ju ma olin juuni alguses ära söönud piisava koguse lõvikonservi, mis andis mulle meelekindluse panna end kirja Warriorchallengile. Ehk siis maakeeli, sõdalase väljakutsele: 12 km metsikus looduses mägede vahel, 10 takistusega ning NB! kirsiks koogi peal pidi olema fakt, et kogu see trall pidi toimuma lumes!!!!!
Lumi Austraalias???? Jap. Siin on paar lumepiirist kõrgemat tippu, mis talvehooajaks suusakuurordi kuju võtavad! Vaatamata oma soovile mitte kunagi enam lund näha, ei suutnud ma oma trennisõpradega vastu panna ahvatlusele minna uurima, mis värk on! Minu aussie sõberid olid täiesti sillas ja lasid oma kujutlusvõimel käia, kuidas nad rinnuni lumes sumpavad ja kuidas nad külmumissurmast just just pääsevad! Keegi neist polnud enne lund näinud. Ja siis lõin mina rinna kummi ja andsin oma eksperdihinnangu, et vaevalt see Austraalia lumi nyyd rinnuni on ja kui meie ees stardib juba esimesed 200 inimest, siis tähendab see seda, et meile jääb kergejalgselt läbida mõnusalt kinnitambitud rada!
Ent ega enne ju ei tea, kui pole proovinud! Ja julge amatsooni rinnad on rasvased!
Ja meil jäi piisavalt nädalaid end karastada ja trenniga end või(s)tlusvormi ajada.
Pakkusin Antonyle ka võimalust meiega liituda, ent endine pesapalliguru otsustas loobuda, kuna otsustas spordist paarkümmend aastat tagasi loobuda ning selle asemel vananeda väärikalt. Aga las naine kappab, kui meeldib! Happy wife, happy life! Ja dzentelman, nagu ta on, lubas ta mu adrenaliinist väriseva kere mägedesse toimetada ja pärast jäätunud sõdalase koju tassida.
Eile siis valmistusin vaimselt, viskasin jala kaela taha ning lasin kaugajaloo oma silme eest läbi, korrates omale, et kui lastena igasugused maastikumängud ja öised häirekogunemised laagrites mind ellu jätsid, siis küllap saan ka seekord hakkama!
Reealsus oli, et kui me siis täna hommikul kell 5 teele asusime, oli Melbournes 10 kraadi sooja ning sadas kenasti. Miskipärast oli meil mõlemal tunne, et ei ole siin mingit lund! Ent minna oli ikkagi 2 tundi ja mäed olid veel silmapiiri taga, nii et mine isahane tea......
Muuseas, teekond sinna mäele on kiinukäänuline ning oli 90 % võimalus, et selleks hetkeks, kui amatsoon mäkke jõuab, on ta juba merehaigusest poolsurnud (käänulised teed, lainetav meri, nõksuv rong, järsud pidurdused jne jne panevad amatsooni iiveldama!).
Uskumatuna kõlav, ent tee läbi pimeda lõputu metsa lõppes õnnelikult ning kell 7.15 olin esimese sõdalasena kohal, astudes välja maad matvasse pilve. Luudest läbipuhuva tuule saatel saabus reaalsus, et pole siin lund miskit, vaid sillerdav pori! Sooja oli 2 kraadi.....
Kui minu aussie sõberid hakkasid kohale saabuma, siis nende näod oli suht pikad! 1 amatsoon andis alla, enne kui alustas, ülejäänud 6 otsustasid mudaga rinda pista!
Ja siis 9.15 algas meie grupi etteaste! Tähelepanu, valmis olla ja tuldddddddd!!!!!!!!!!! stardijoonelt haarasid kaasa rehvi, millega koos sa pidid esimesed 800 meetrit kulgema. Ütleme nii, et mina tundsin esimesel 100 meetril, et nüüd küll tuleb vikatimees mulle järele....... Tee viis järsult üles mäkke, ja kuradi rehv oli ka 100 kg, lisaks minu aastatega soetatud rasvatagavarad, mille ma pidin olude sunnil kaasa võtma..... Ent..... pigheaded estonian.... nagu Antonio oma amatsoonist naist kirjeldab, otsustas järgmisel 20 meetril, et kurat, midagi ma siin ei sure siin häbiväärselt, rehv kaelas, vaid surun küüned plekist läbi ning tallan edasi!!!!! Ma pean mainima, et esimese poole distantsist ma tegelikult ka uhasin joosta. Ok, polnud see jah miski sprinteri kiire lend, et ühtlate müta müta ja mättalt mättale....
Kui oma rehvist lahti sain, siis seisin silmitsi esimese takistusega: nimelt need rehvis oli asetatud meie teele ja me pidime neist läbi hüpates edasi kulgema. Probleemi polnud, hüppasin nagu gasell rehvist rehvi ja näitasin korraldajatele taldu! Teine takistus olid köied risti rästi tee peal ees, ise tead, kuidas neid läbi ründad, alt, üle, läbi.... No problems! Kuulina keskelt läbi! Ja siis, peale pikka vinkavonka laskumist, seisin silmitsi ca 6 kaablirulliga , millest tuli yle saada. Esimese matsuga seisatusin, hindasin oma pikkust ja kaablirulli kõrgust ning lennutasin jala rulli peale ning klammerdasin küüned sisse ja nii see kere sai rulli otsa nagu naksti! Ning siis hirvena hüpates õhelt teisele jne... ning tagasi maa peal olles tuli laadida 7 rehvi teisele poole jooksurada üksteise otsa! Kamoon, minule kui vanale kastiteisaldajale oli see vaid sekundite kysimus!!!!! Ja kui ma kõige sellega valmis sain, siis teatati, et kui oled üle suure tee, siis see tähendab, et oled pool distantsi läbinud! Veel kord kaablirullid ja suur tee, viipasin ootavatele autodele ning kadusin taas laande, udusse ja porisse! Aga nüüd hakkas hinge matma, sest rada läks aina üles ja üles. Veel kord pidid seljatama kaablirullid ja end põlvili võrkude alt läbi pressima, ent see kõik oli puhas fun ja üldse mitte raske! Aga rada mäkke läks kiinakäänulisemaks, kitsamakas ja porisemaks. Ma vaid tänasin jumalat, et olime teises laines, kui mõtelda, kes meie järel tulevad, neil pole palju mättaid enam alles jäänud, vaid peavad tõeliselt muda peal tagasi libisedes mäkke ronima..... See mäkke minek võttis ikka aega. Joosta ma enam ei suutnud, sest raskusi oli enda püstihoidmisega selles mudas. Ent ma kõndisin kiiresti ja ei peatunud sekundikski. Libedamaist kohtadest vedasin end läbi, otsides tuge okstest. Juhhhuuuuu!
Kui suusatasin mudas, möödusid must kaks tütarlast, nemad tõeliselt lükkasid endid edasi teineteise toel. Ning siis seisime me kõik kolm silmitsi viimase takistusega: järjekordne kaablirull, ent nüüd siis nii kõrge, et üle ei näinud ega ka küündinud poolele maalegi. Õnneks olid korraldajad paigutanud ümber rulli köiejupi... mis osutus praktiliseks :D
Üks tütarlastest upitas teise rulli otsa, see sirutas käe alla ja tõmbas teise järele, mina udisin seda neiut natuke tagant. Siis tuli kaks abikätt minu järele, lõin aga jala vasti kaablirulli, vasaku käega haarasin köiest ning parema käe kylge oli haakunud kaks neidu. Üles me kõik saime ning alla tagasi ka, otsides abi köiest. Viimane rull oli sama kõrge, ent seal oli lauajupp, millele astumine tegi juba rulli otsa saamise märkimisväärselt lihtsamaks ja abi ei vajanud keegi meist kolmest. Ja siis jäi juba ainult mõnisada meetrit porist mäkketõusu!!!!!! Udu oli nii tihe, et ma esimese hooga ei saanudki aru, et olingi finishis!
Aga elus ma oli ja oma 1 tunni ning 29 minutiga polnud ma just esimene naine lõpetamas, ent kaugelt ka mitte viimane!!!!! Ning taas pean ma mainima, et ma vist olin ka üks kõige vanematest osalejatest (issake, millal ma nii vanaks sain????????)
Parem kui igasugune jagatud nänn oli aga Karina ja Anthony kallistused ning rõõm oli suur, et asja lõpule viisin! Ja tegelikult polnudki see üldse raske, pigem ehk liiga kerge!
Ootasin siis ka kõik oma kaaslased ära, kõik neist olid elus ja mudased, ent rõõmsad!
Ja minu aussie sõberite meeleheaks taandus udu ning hakkas sadama laia lund.... mida nad keegi enne ei olnud näinud! Ja mis oligi kaunis lõpp meie sõdalase üritusele!!!!
Teel koju aga vaatasime ümbrust, mis 3.5 aastat tagasi sai laastatud kurikuulsast metsapõlengust. Jäljed on endiselt judinaid tekitavad, nõlvade kaupa mustaks põlenud puid, ent loodus taastab end suhteliselt kiiresti ja sõnajalad on moodustanud kena alusmetsa. Peatusime kohviks ja koogiks ka Marysvilles, väikesed asulas, mis põles ka sellessamas põlengus maha ja milles kaotas elu 49 inimest 500-st selles külas.... Nüüd on ehitised taastatud, ent ma usun, et inimeste hinges see ei taastu kogu eluea jooksul.
Tagasi kodus, peale kuuma vanni, tundub elu nagu lill ja juba uurin allikatest järgmist üritust! Anna kuradile sõrm, aga tema võtab terve käe!
Lumi Austraalias???? Jap. Siin on paar lumepiirist kõrgemat tippu, mis talvehooajaks suusakuurordi kuju võtavad! Vaatamata oma soovile mitte kunagi enam lund näha, ei suutnud ma oma trennisõpradega vastu panna ahvatlusele minna uurima, mis värk on! Minu aussie sõberid olid täiesti sillas ja lasid oma kujutlusvõimel käia, kuidas nad rinnuni lumes sumpavad ja kuidas nad külmumissurmast just just pääsevad! Keegi neist polnud enne lund näinud. Ja siis lõin mina rinna kummi ja andsin oma eksperdihinnangu, et vaevalt see Austraalia lumi nyyd rinnuni on ja kui meie ees stardib juba esimesed 200 inimest, siis tähendab see seda, et meile jääb kergejalgselt läbida mõnusalt kinnitambitud rada!
Ent ega enne ju ei tea, kui pole proovinud! Ja julge amatsooni rinnad on rasvased!
Ja meil jäi piisavalt nädalaid end karastada ja trenniga end või(s)tlusvormi ajada.
Pakkusin Antonyle ka võimalust meiega liituda, ent endine pesapalliguru otsustas loobuda, kuna otsustas spordist paarkümmend aastat tagasi loobuda ning selle asemel vananeda väärikalt. Aga las naine kappab, kui meeldib! Happy wife, happy life! Ja dzentelman, nagu ta on, lubas ta mu adrenaliinist väriseva kere mägedesse toimetada ja pärast jäätunud sõdalase koju tassida.
Reealsus oli, et kui me siis täna hommikul kell 5 teele asusime, oli Melbournes 10 kraadi sooja ning sadas kenasti. Miskipärast oli meil mõlemal tunne, et ei ole siin mingit lund! Ent minna oli ikkagi 2 tundi ja mäed olid veel silmapiiri taga, nii et mine isahane tea......
Muuseas, teekond sinna mäele on kiinukäänuline ning oli 90 % võimalus, et selleks hetkeks, kui amatsoon mäkke jõuab, on ta juba merehaigusest poolsurnud (käänulised teed, lainetav meri, nõksuv rong, järsud pidurdused jne jne panevad amatsooni iiveldama!).
Uskumatuna kõlav, ent tee läbi pimeda lõputu metsa lõppes õnnelikult ning kell 7.15 olin esimese sõdalasena kohal, astudes välja maad matvasse pilve. Luudest läbipuhuva tuule saatel saabus reaalsus, et pole siin lund miskit, vaid sillerdav pori! Sooja oli 2 kraadi.....
Kui minu aussie sõberid hakkasid kohale saabuma, siis nende näod oli suht pikad! 1 amatsoon andis alla, enne kui alustas, ülejäänud 6 otsustasid mudaga rinda pista!
Ja siis 9.15 algas meie grupi etteaste! Tähelepanu, valmis olla ja tuldddddddd!!!!!!!!!!! stardijoonelt haarasid kaasa rehvi, millega koos sa pidid esimesed 800 meetrit kulgema. Ütleme nii, et mina tundsin esimesel 100 meetril, et nüüd küll tuleb vikatimees mulle järele....... Tee viis järsult üles mäkke, ja kuradi rehv oli ka 100 kg, lisaks minu aastatega soetatud rasvatagavarad, mille ma pidin olude sunnil kaasa võtma..... Ent..... pigheaded estonian.... nagu Antonio oma amatsoonist naist kirjeldab, otsustas järgmisel 20 meetril, et kurat, midagi ma siin ei sure siin häbiväärselt, rehv kaelas, vaid surun küüned plekist läbi ning tallan edasi!!!!! Ma pean mainima, et esimese poole distantsist ma tegelikult ka uhasin joosta. Ok, polnud see jah miski sprinteri kiire lend, et ühtlate müta müta ja mättalt mättale....
Kui oma rehvist lahti sain, siis seisin silmitsi esimese takistusega: nimelt need rehvis oli asetatud meie teele ja me pidime neist läbi hüpates edasi kulgema. Probleemi polnud, hüppasin nagu gasell rehvist rehvi ja näitasin korraldajatele taldu! Teine takistus olid köied risti rästi tee peal ees, ise tead, kuidas neid läbi ründad, alt, üle, läbi.... No problems! Kuulina keskelt läbi! Ja siis, peale pikka vinkavonka laskumist, seisin silmitsi ca 6 kaablirulliga , millest tuli yle saada. Esimese matsuga seisatusin, hindasin oma pikkust ja kaablirulli kõrgust ning lennutasin jala rulli peale ning klammerdasin küüned sisse ja nii see kere sai rulli otsa nagu naksti! Ning siis hirvena hüpates õhelt teisele jne... ning tagasi maa peal olles tuli laadida 7 rehvi teisele poole jooksurada üksteise otsa! Kamoon, minule kui vanale kastiteisaldajale oli see vaid sekundite kysimus!!!!! Ja kui ma kõige sellega valmis sain, siis teatati, et kui oled üle suure tee, siis see tähendab, et oled pool distantsi läbinud! Veel kord kaablirullid ja suur tee, viipasin ootavatele autodele ning kadusin taas laande, udusse ja porisse! Aga nüüd hakkas hinge matma, sest rada läks aina üles ja üles. Veel kord pidid seljatama kaablirullid ja end põlvili võrkude alt läbi pressima, ent see kõik oli puhas fun ja üldse mitte raske! Aga rada mäkke läks kiinakäänulisemaks, kitsamakas ja porisemaks. Ma vaid tänasin jumalat, et olime teises laines, kui mõtelda, kes meie järel tulevad, neil pole palju mättaid enam alles jäänud, vaid peavad tõeliselt muda peal tagasi libisedes mäkke ronima..... See mäkke minek võttis ikka aega. Joosta ma enam ei suutnud, sest raskusi oli enda püstihoidmisega selles mudas. Ent ma kõndisin kiiresti ja ei peatunud sekundikski. Libedamaist kohtadest vedasin end läbi, otsides tuge okstest. Juhhhuuuuu!
Kui suusatasin mudas, möödusid must kaks tütarlast, nemad tõeliselt lükkasid endid edasi teineteise toel. Ning siis seisime me kõik kolm silmitsi viimase takistusega: järjekordne kaablirull, ent nüüd siis nii kõrge, et üle ei näinud ega ka küündinud poolele maalegi. Õnneks olid korraldajad paigutanud ümber rulli köiejupi... mis osutus praktiliseks :D
Üks tütarlastest upitas teise rulli otsa, see sirutas käe alla ja tõmbas teise järele, mina udisin seda neiut natuke tagant. Siis tuli kaks abikätt minu järele, lõin aga jala vasti kaablirulli, vasaku käega haarasin köiest ning parema käe kylge oli haakunud kaks neidu. Üles me kõik saime ning alla tagasi ka, otsides abi köiest. Viimane rull oli sama kõrge, ent seal oli lauajupp, millele astumine tegi juba rulli otsa saamise märkimisväärselt lihtsamaks ja abi ei vajanud keegi meist kolmest. Ja siis jäi juba ainult mõnisada meetrit porist mäkketõusu!!!!!! Udu oli nii tihe, et ma esimese hooga ei saanudki aru, et olingi finishis!
Aga elus ma oli ja oma 1 tunni ning 29 minutiga polnud ma just esimene naine lõpetamas, ent kaugelt ka mitte viimane!!!!! Ning taas pean ma mainima, et ma vist olin ka üks kõige vanematest osalejatest (issake, millal ma nii vanaks sain????????)
Parem kui igasugune jagatud nänn oli aga Karina ja Anthony kallistused ning rõõm oli suur, et asja lõpule viisin! Ja tegelikult polnudki see üldse raske, pigem ehk liiga kerge!
Ootasin siis ka kõik oma kaaslased ära, kõik neist olid elus ja mudased, ent rõõmsad!
Ja minu aussie sõberite meeleheaks taandus udu ning hakkas sadama laia lund.... mida nad keegi enne ei olnud näinud! Ja mis oligi kaunis lõpp meie sõdalase üritusele!!!!
Teel koju aga vaatasime ümbrust, mis 3.5 aastat tagasi sai laastatud kurikuulsast metsapõlengust. Jäljed on endiselt judinaid tekitavad, nõlvade kaupa mustaks põlenud puid, ent loodus taastab end suhteliselt kiiresti ja sõnajalad on moodustanud kena alusmetsa. Peatusime kohviks ja koogiks ka Marysvilles, väikesed asulas, mis põles ka sellessamas põlengus maha ja milles kaotas elu 49 inimest 500-st selles külas.... Nüüd on ehitised taastatud, ent ma usun, et inimeste hinges see ei taastu kogu eluea jooksul.
Tagasi kodus, peale kuuma vanni, tundub elu nagu lill ja juba uurin allikatest järgmist üritust! Anna kuradile sõrm, aga tema võtab terve käe!
Kommentaarid
Postita kommentaar