Blogipidamine na soiku jäänud..... ei teagi süüdistada iseennast või talve või tihedat graafikut või kõike kokku??????
Tegelikult tegin ma paar kuud tagasi täiesti mitteminuliku lükke. Miski sund minu sees lennutas mu jõusaali! No ok, polnud just selline jõusaal, mis masinaid täistuubitud ning peeglist saad enda ilusat tuunitud kere kaeda trenasööril tallamas. Oli hoopis selline väike eraklubi, kuhu siis 5 päeva nädalas kogunes kokku teatud sorti "hoolikud", kes kehavaevamist paljuks ei pidanud.
Sport ja mina?????? Te pole eluski kedagi spordikaugemat tüdruklast näinud, kui mina. Peale seda, kui ma Pionerskaja Pravda suusavõistlusel endast kõike andes viimaseks jäin, lubasin ma omale, et never ever ever ever...... Vähemalt vabatahtlikult mitte!
... ent siis kunagi 30 aastat hiljem ma seisingi keset saali kusagil teisel pool maakera ning seda täiesti vabatahtlikult!
Järgmisel hommikul peale esimest sessiooni (mis oli muuseas nn. kesk-kerele!) olin ma tummas/ valusas avastuses kaotatud ning taasleitud lihaste üle. Kogu esimene nädal oli kui via dolorosa, ent alla ka ei andnud! Oma funktsioneerimist nimetaksin ikka rohkem koperdamiseks, sest teisiti mu kulgemist horisontaalis ja vertikaalis nimetada ei saanud.
Ent aeg on oma töö teinud! Ja tänaseks olen ma saavutanud sellise füüsilise vormi, et läbiksin lambist politseikooli kehalised katsed, vähemalt siin Austraalias. Ja kõikse kenam on asja juures tõsiasi, et olen nautinud igat bootcampi, Beep-trainingut ja pilatest. Vahel seisab küll surm suu ligi ja tundub, et maenameivõi.... ent siis vaatan ringi, näen endast 20 aastat nooremaid agoonias undamas ja vat siis ei luba eestlase jonn alla anda... ning veremaitse suus, ikka pressid edasi! Üks tütarlaps küsis kord mu käest, kui vana sa tegelikult oled? Ma siis et noh, ilus number 44..... Ja tema kukkus oigama... issake, mu ema on noorem kui sina, aga teda ma siin kyll ette ei kujuta sellisel moel jooksmas, roomamas, lendamas ja kargamas! Ma isegi avastasin endas jalgpalluri, .... mis siis et enamus minu lööke saadab palli rohkem enda väravasse või siis lennutab selle otse lülitisse, mis saali silmapilk pimedaks teeb! Aga vaim on visa, anname aga tuld ja see aitab ka kaasa, et me vanad jalgpalli-lõvid oleme naerust kõveras!!!!!
Ent meie treener pakkis oma klubi kokku, kuna koha rent tõsteti taevasse. Seega jäime kõik orvukesteks. Oleme nüüd otsinud omale uut kohta, ent pole midagi nii lihtne leida! Hetkel ma proovin ühte klubi, ent ... pole seda õiget olemist! On küll toredad rühmasessioonid, ent fiilingut pole. Pole sellist ühtekuuluvuse tunnet. Kõige rohkem ma igatsen Bootcampi, sest sellisel kujul, nagu see hetkel eksisteerib, see tõeliselt ei motiveeri.... ja ei pane ka pingutama. Tahaks et ikka treener seisab su kõrval ja sunnib sind tagant ning lõpuks avastad endalegi üllatuseks, jahhh, ma suudan ja saan. Mitte et ma loen oma kätekõverdusi ning siis jooksen kuskile teisele klubi otsa nn. treenerit leidma, kes siis selle numbri üles kirjutab. Ning lisaks on kogu klubi nii ülerahvastatud, et sel ajal kui sina keset koridori istesse-tõuse vihud, siis keegi sõna otseses mõttes astub sust üle....
Aga seniks kuni ma midagi paremat leidnud pole, siis annan aga body stepil, body pumpil ja bodyjamil minna... ja siis sellel niinimetatud Bootcampil kah..... Ent sensorid on kõik väljas ja kohe kui miskit paremat koidab, siis teen sellele klubile lehva lehva......
Kahjuks on tänaseks saanud sellest kereliigutamisest sõltuvus :)
Tõõ juures tantsime me endiselt kaks sammu sisse, kaks sammu väljapoole. Talveaeg, midagi ei kasva ja nii me siis tammume omi päevi õhtusse, oodates mingitki sorti aedvilja sisse tulemas (et siis kaarnatena selle pesemise ja pakkimise kallale asuda.....). No ja kui see siis lõpuks tulebki sisse, siis on oht,et pitbull Margit lennutab selle tagasi, kui inimtoiduks kõlbmatu! Nii et mina ikka endiselt võitlen oma üksikut võitlust ja endiselt ujun vastuvoolu...... Ma mäletan, et ükspäev harutasin lahti terve aluse pakitud spinatipunte, mis olid mõeldud ühe meie kõige eksklusiivsema kliendi jaoks. Vat jäi silma miski, mis mulle ei meeldinud ja nii ma siis "haarasin lõngajupist" ning hakkasin aga sokki, s.t. alust lahti harutama. Nimelt kehvad ilmad ei soosi kuidagi ka taimede kasvamist ja on teised kohe kahvatud ja kidurad. Viisin end kurssi ühel päeval, kuidas siis see köögivili tegelikult maast lahti saadakse. Ärge parem küsige..... näiteks see spinatipundike on kokku pandud kollaste käekestega vihmas ja tuules mudas põlvitades, eelnevalt selle spinati umbrohu seest välja kaevates. Lisaks sellele eemaldavad needsamad väikesed käed sealsamas kõik kollased jm kahjustatud lehed, ent selle pundi tegemise tehnoloogia on selline, et kõiki kahjustatud lehti lihtsalt see vaene väike kambodzalanna ei suuda välja noppida, muidu ei saakski ta õhtuks koju oma vaevatud konte soojendama. Seega järgmine faas peaks toimuma saama siis pakketsehhis, kus järgmised kollased käekesed peaksid puhastustöö lõpule viima. Rõhk sõnal PEAKSID. Sest kui mina nende kõrval ei seisa, siis ega keegi seda nõmedat tööd ette võtta ning igasugune punt lennutatakse kiletaskusse ning kasti! ... vat sellel päeval ma palusin töölistelt tõeliselt vaeva näha, väites, et we can make difference... See oli rohkem nagu hosianna mulle endale, sest kui ma siis hakkasin seda alust harutama, siis ma ei näinud mingit panustamist. Kappasin siis kontorisse ja ütlesin, et me peame selle töö uuesti tegema, muidu see asi läbi ei lähe. Muidugi jäin mina eriarvamusele nii töölõigujuhi kui ka tootmisjuhiga. Minu ülemus pooldas mind, ent ei viitsinud end laua tagant üles ajada, et vaatama tulla. Mainis ainult, et kui Margit arvab, et see pole good enough, siis võtkegi seda nii. Tootmistegelased otsustasid selle siiski läbi lasta! Mina kribasin aga oma paberitöösse ilusa kommentaari: minu poolt tagasi lükatud, ent heaks kiidetud kodanik x ja kodanik y poolt. Kaebuste puhul palun konsulteerige eelpool nimetatud isikutega!
... ja siis kaks päeva hiljem tulid need 4 alust meile tagasi, no ikka põhjusel, et puhta s....! Jesssssssssssssssssss! Kui kolmapäeval pakime mädanenud lehtedega toodet, et ega siis reedeks, mil see kliendini jõuab, asi pole paremaks, vaid pigem ikka hullemaks läinud, ning Cole´s kvaliteeditädidel on ka silmad peas.... Nüüd on siis asi nii, et kõigepealt tuuakse pitbullile näidis nina alla ja siis see pitbull otsustab, kas üldse hakata vaeva nägema ja seda põllult pakketsehhi vedama. Ma tõepoolest ei poolda sellist jäätmekäitlust, et toome aga sita põllult koju, peseme selle puhtaks, pakime ära ja lennutame teisele poole Austraaliat... et see siis 3 päeva pärast tagasi saada, lahti pakkida ning komposti vedada..... Kullahind sellel kuradi kompostil!
Kodus on ka kõik endistmoodi. Nii hea on siin olla, eriti kui lähed kell 6 hommikul ja saabud kell 8 õhtul. Polegi olemas kohe paremat paika ja kallemaid loomi ja kodakondseid! Aiast ülevaade hetkel puudub, sest valgel ajal olen ma kodust ära. Reedeti koperdan siis omi koduseid toimetamisi, just lõpetasin koristamise, tegin laari bolognese kastet ja lihapalle sügavkülma valmis ning pesumasin käib ilmselt kuuendat laari pesu.... Õnneks Anthony halastas mu peale eile ning tegi nädala toiduostud ära, sest igareedene shopping on mulle nagu karistus! Täna siis saan olla terve päeva kodus ja ainuke põhjus, miks jala uksest välja tõstan, on kaks ühes: postkasti tühjendamine ning koeraga ring ümber linnaosa! Ja siis ülejäänud päeva vedelen ja loen raamatut. Igav vanainimene.
Ent alates homsest saab minust "rinnalast toitev ema" ..... sest saabub 8 nädalane husky kutsikas MIKA VILLE VALLATON! Ilmselt saab meie rutiin segi paisatud, ent ju me seda tahtsimegi????????
Tegelikult tegin ma paar kuud tagasi täiesti mitteminuliku lükke. Miski sund minu sees lennutas mu jõusaali! No ok, polnud just selline jõusaal, mis masinaid täistuubitud ning peeglist saad enda ilusat tuunitud kere kaeda trenasööril tallamas. Oli hoopis selline väike eraklubi, kuhu siis 5 päeva nädalas kogunes kokku teatud sorti "hoolikud", kes kehavaevamist paljuks ei pidanud.
Sport ja mina?????? Te pole eluski kedagi spordikaugemat tüdruklast näinud, kui mina. Peale seda, kui ma Pionerskaja Pravda suusavõistlusel endast kõike andes viimaseks jäin, lubasin ma omale, et never ever ever ever...... Vähemalt vabatahtlikult mitte!
... ent siis kunagi 30 aastat hiljem ma seisingi keset saali kusagil teisel pool maakera ning seda täiesti vabatahtlikult!
Järgmisel hommikul peale esimest sessiooni (mis oli muuseas nn. kesk-kerele!) olin ma tummas/ valusas avastuses kaotatud ning taasleitud lihaste üle. Kogu esimene nädal oli kui via dolorosa, ent alla ka ei andnud! Oma funktsioneerimist nimetaksin ikka rohkem koperdamiseks, sest teisiti mu kulgemist horisontaalis ja vertikaalis nimetada ei saanud.
Ent aeg on oma töö teinud! Ja tänaseks olen ma saavutanud sellise füüsilise vormi, et läbiksin lambist politseikooli kehalised katsed, vähemalt siin Austraalias. Ja kõikse kenam on asja juures tõsiasi, et olen nautinud igat bootcampi, Beep-trainingut ja pilatest. Vahel seisab küll surm suu ligi ja tundub, et maenameivõi.... ent siis vaatan ringi, näen endast 20 aastat nooremaid agoonias undamas ja vat siis ei luba eestlase jonn alla anda... ning veremaitse suus, ikka pressid edasi! Üks tütarlaps küsis kord mu käest, kui vana sa tegelikult oled? Ma siis et noh, ilus number 44..... Ja tema kukkus oigama... issake, mu ema on noorem kui sina, aga teda ma siin kyll ette ei kujuta sellisel moel jooksmas, roomamas, lendamas ja kargamas! Ma isegi avastasin endas jalgpalluri, .... mis siis et enamus minu lööke saadab palli rohkem enda väravasse või siis lennutab selle otse lülitisse, mis saali silmapilk pimedaks teeb! Aga vaim on visa, anname aga tuld ja see aitab ka kaasa, et me vanad jalgpalli-lõvid oleme naerust kõveras!!!!!
Ent meie treener pakkis oma klubi kokku, kuna koha rent tõsteti taevasse. Seega jäime kõik orvukesteks. Oleme nüüd otsinud omale uut kohta, ent pole midagi nii lihtne leida! Hetkel ma proovin ühte klubi, ent ... pole seda õiget olemist! On küll toredad rühmasessioonid, ent fiilingut pole. Pole sellist ühtekuuluvuse tunnet. Kõige rohkem ma igatsen Bootcampi, sest sellisel kujul, nagu see hetkel eksisteerib, see tõeliselt ei motiveeri.... ja ei pane ka pingutama. Tahaks et ikka treener seisab su kõrval ja sunnib sind tagant ning lõpuks avastad endalegi üllatuseks, jahhh, ma suudan ja saan. Mitte et ma loen oma kätekõverdusi ning siis jooksen kuskile teisele klubi otsa nn. treenerit leidma, kes siis selle numbri üles kirjutab. Ning lisaks on kogu klubi nii ülerahvastatud, et sel ajal kui sina keset koridori istesse-tõuse vihud, siis keegi sõna otseses mõttes astub sust üle....
Aga seniks kuni ma midagi paremat leidnud pole, siis annan aga body stepil, body pumpil ja bodyjamil minna... ja siis sellel niinimetatud Bootcampil kah..... Ent sensorid on kõik väljas ja kohe kui miskit paremat koidab, siis teen sellele klubile lehva lehva......
Kahjuks on tänaseks saanud sellest kereliigutamisest sõltuvus :)
Tõõ juures tantsime me endiselt kaks sammu sisse, kaks sammu väljapoole. Talveaeg, midagi ei kasva ja nii me siis tammume omi päevi õhtusse, oodates mingitki sorti aedvilja sisse tulemas (et siis kaarnatena selle pesemise ja pakkimise kallale asuda.....). No ja kui see siis lõpuks tulebki sisse, siis on oht,et pitbull Margit lennutab selle tagasi, kui inimtoiduks kõlbmatu! Nii et mina ikka endiselt võitlen oma üksikut võitlust ja endiselt ujun vastuvoolu...... Ma mäletan, et ükspäev harutasin lahti terve aluse pakitud spinatipunte, mis olid mõeldud ühe meie kõige eksklusiivsema kliendi jaoks. Vat jäi silma miski, mis mulle ei meeldinud ja nii ma siis "haarasin lõngajupist" ning hakkasin aga sokki, s.t. alust lahti harutama. Nimelt kehvad ilmad ei soosi kuidagi ka taimede kasvamist ja on teised kohe kahvatud ja kidurad. Viisin end kurssi ühel päeval, kuidas siis see köögivili tegelikult maast lahti saadakse. Ärge parem küsige..... näiteks see spinatipundike on kokku pandud kollaste käekestega vihmas ja tuules mudas põlvitades, eelnevalt selle spinati umbrohu seest välja kaevates. Lisaks sellele eemaldavad needsamad väikesed käed sealsamas kõik kollased jm kahjustatud lehed, ent selle pundi tegemise tehnoloogia on selline, et kõiki kahjustatud lehti lihtsalt see vaene väike kambodzalanna ei suuda välja noppida, muidu ei saakski ta õhtuks koju oma vaevatud konte soojendama. Seega järgmine faas peaks toimuma saama siis pakketsehhis, kus järgmised kollased käekesed peaksid puhastustöö lõpule viima. Rõhk sõnal PEAKSID. Sest kui mina nende kõrval ei seisa, siis ega keegi seda nõmedat tööd ette võtta ning igasugune punt lennutatakse kiletaskusse ning kasti! ... vat sellel päeval ma palusin töölistelt tõeliselt vaeva näha, väites, et we can make difference... See oli rohkem nagu hosianna mulle endale, sest kui ma siis hakkasin seda alust harutama, siis ma ei näinud mingit panustamist. Kappasin siis kontorisse ja ütlesin, et me peame selle töö uuesti tegema, muidu see asi läbi ei lähe. Muidugi jäin mina eriarvamusele nii töölõigujuhi kui ka tootmisjuhiga. Minu ülemus pooldas mind, ent ei viitsinud end laua tagant üles ajada, et vaatama tulla. Mainis ainult, et kui Margit arvab, et see pole good enough, siis võtkegi seda nii. Tootmistegelased otsustasid selle siiski läbi lasta! Mina kribasin aga oma paberitöösse ilusa kommentaari: minu poolt tagasi lükatud, ent heaks kiidetud kodanik x ja kodanik y poolt. Kaebuste puhul palun konsulteerige eelpool nimetatud isikutega!
... ja siis kaks päeva hiljem tulid need 4 alust meile tagasi, no ikka põhjusel, et puhta s....! Jesssssssssssssssssss! Kui kolmapäeval pakime mädanenud lehtedega toodet, et ega siis reedeks, mil see kliendini jõuab, asi pole paremaks, vaid pigem ikka hullemaks läinud, ning Cole´s kvaliteeditädidel on ka silmad peas.... Nüüd on siis asi nii, et kõigepealt tuuakse pitbullile näidis nina alla ja siis see pitbull otsustab, kas üldse hakata vaeva nägema ja seda põllult pakketsehhi vedama. Ma tõepoolest ei poolda sellist jäätmekäitlust, et toome aga sita põllult koju, peseme selle puhtaks, pakime ära ja lennutame teisele poole Austraaliat... et see siis 3 päeva pärast tagasi saada, lahti pakkida ning komposti vedada..... Kullahind sellel kuradi kompostil!
Kodus on ka kõik endistmoodi. Nii hea on siin olla, eriti kui lähed kell 6 hommikul ja saabud kell 8 õhtul. Polegi olemas kohe paremat paika ja kallemaid loomi ja kodakondseid! Aiast ülevaade hetkel puudub, sest valgel ajal olen ma kodust ära. Reedeti koperdan siis omi koduseid toimetamisi, just lõpetasin koristamise, tegin laari bolognese kastet ja lihapalle sügavkülma valmis ning pesumasin käib ilmselt kuuendat laari pesu.... Õnneks Anthony halastas mu peale eile ning tegi nädala toiduostud ära, sest igareedene shopping on mulle nagu karistus! Täna siis saan olla terve päeva kodus ja ainuke põhjus, miks jala uksest välja tõstan, on kaks ühes: postkasti tühjendamine ning koeraga ring ümber linnaosa! Ja siis ülejäänud päeva vedelen ja loen raamatut. Igav vanainimene.
Ent alates homsest saab minust "rinnalast toitev ema" ..... sest saabub 8 nädalane husky kutsikas MIKA VILLE VALLATON! Ilmselt saab meie rutiin segi paisatud, ent ju me seda tahtsimegi????????
Kommentaarid
Postita kommentaar