Olles kristalselt aus, nii kiire on olnud, et pole aega ei ajalehtede ja ajakirjade, ammugi raamatute lugemiseks (need on laotud kõik kenasti voodi kõrvale virna ootamaks oma aega...) ning Facebook jms lasen ka ainult silmadega üle.... Et kuhu või mida ma siis torman?????
Kõigepealt, mõni päev peale minu viimast kirjutist saabusid pärast 28 tunnist otsemast otse reiti pidi minu vanemad! Ütleme nii, et siis algas esmalt kellaaja, kuupäeva ja väikse viivitusega ka keeltepaabel! Ja nagu alati, siis minu puhul on kindlalt mingi väike vimpka varuks, oli mul kohe ka käeoperatsioon teoks saamas.
Ega muud selle käega hullu polnudki, kui et see kipsi pandi, mida ma oodata ei osanud. Ma sõitsin ikka ise autoga haiglasse ja tagusin vinstke eesti naisena endale vastu rindu, et kyll ma ikka ise koju tagasi sõidan, mis see väike haav ikka hundile teeb! Aga juhul kui käsi nagu korvpall.... midagi sa sellega ei tee..... Ikkagi pidi Anthony mulle järele tulema ja oma kätetu naise koju tarima!
Haigla teenindusega jäin rahule, kuigi kohati tundus, et tehakse sind vägisi invaliidiks: ratastooliga toast tuppa, ent heiiiiiiii!!!!!! NB sanitarid, mul jalad jumala korras, ainult see parem käsi natuke nõrga........ Aga noh, erahaigla värk, kõige eest on makstud, las siis sõidutavad..... kuigi imelik tunne oli küll! Ja siis see lõputu hoiatamine, et nüüd siis teeme selle süsti ja selle ja siis selle....... Aga meeleolu oli hea, peale narkoosi süsti polnud ma oma snaiprioskustest enam kindel ja selle peale kogu tiim minu ümber lagistas naerda...
Kodus tagasi olles, magasin ilma valudeta terve öö ja ma pean kaasaegse meditsiini austuseks mainima, et seda valu ei tulnudki! Ja minu käsi sai ka parandatud koheselt, sest sellest ajast olen ma maganud öösiti nagu karu talveund (viimased 6 -7 kuud olid igaöine vähkremine, sest käsi lihtsalt ei lasknud magada...) Kipsist sain lahti nädala pärast ja niidid võeti välja veel nädala pärast! Minu arst patsutas mulle õlale viimasel päeval, et oleks kõik mu patsiendid nagu sina.....
Mu käesaaga veel päris lõppenud pole, käin endiselt füsioteraapias ja ka tööl olen niiöelda kergema töö peal. Aga mina tunnen end suurepäraselt ja käsi läheb ka igapäevaselt tugevamaks, nii et võin panna käe südamele väites, et pikk asjaajamine tööinspektsiooniga, lõputu ootus ning teadmatus on minevik ning homne on kohe kindlasti parem!
Aga et sel ajal minu vanemad juhtusid Austraaliasse sisse põikama, oli igati tore ja neist oli palju abi! Ema Ene sai seega kohe kodustesse töödesse haaratud, isa haaras aial sarvist ning ühise pingutuse tulemusel olime söödetud, kasitud ja ka kohalikud vaatamisväärsused said ära vaadatud!
Ma pean mainima kahte fakti, mis juhtus ajal, mil nad olid siin. Minu ema on ikka uskumatu tegelane: esimesest sekundist võitis ta Karina südame. Nad kumbki ei rääkinud ühist keelt, aga nende sideme puhul polnud keeleoskus oluline. Tegid kõike koos ja jagasid kõike. Teine üllatus oli meie vana koer Mimi.... kes klammerdus ka ema Ene külge! Ja ikka kohe liimitult! Me vaatasime aknast, kuidas hommikul vara Mimi istus bangalo ukse taga ja ootas ema Ene, hundikoon ning ainitine pilk suunatud ukse poole..... Ja nii nad kulgesid, Ene ja Mimi... tasakesi vanaldased elutargad naised.... Ja ma pean märkima, et mõlemad, nii Karina kui ka Mimi, olid mõlemad ikka väga kurvad, kui mu vanemad lahkusid, Karina nuttis terve tee lennujaamast koju ning oli nädalapäevad suht kurb. Mimi seevastu käib ka nüüdki bangalo ukse taga valvamas ja see vötab meil pisara silma...
Me katsusime isa ja ema hoida tegevuses võimalikult palju. Nende õnneks ja meie üllatuseks ei vedanud ka ilmataat alt, vaid seekord oli sügis soe ja kuiv ning mõlemate päisekepatareid said ääreni täis laaditud. Me suunasime neid ka päris palju üksi ringi vaadata ja iga päevaga nende marsruut laienes ning iga päevaga hakkasid nad end kodusemalt tundma. Minu emale meeldis rand ja meri, isa aga vaatles rohkem ehitisi jms. Muidugi mõlemale meeldis rahvaste paabel kesklinnas, ent samas nentisid nad, et meie linnaosa on vaiksem kui Kuremaa alevik.... Kohtumine Santacaterinadega polnudki nii hull, isa Priidu ja isa Giovanni rääkisid nagu vanad sõbrad muiste ning mõlemad emad on ju teada-tuntud kloonid, nii et ega keelebarjäärist vaatamata neil mingeid raskuseid teineteisest arusaamisega raskusi polnud!
Yhel päeval ma võtsin vanemad sappa ning läksime rongi peale, et õpetada, kuidas elektroonilist piletit kasutada. Võtsime suuna järgmisse jaama ning mina selgitasin neile, kuidas jälgida displeyd jne jne. Rong hakkas just peatuma ja meie asutasime väljuma, kui meie istmete kõrval peatus üks väärikas daam ning küsis sulaselges eesti keeles: kas ma kuulsin õigesti, et te rääkisite eesti keelt?????? Mul vajus suu lahti: No tule taevas appi, Frankstoni rongis ja keegi, kes räägib eesti keelt?????????? Valgusime oma rakukesega siis platvormile, kus hakkasime pilti kokku panema: ma teadsin Eesti Majast saadud andmetele tuginedes, et siin meie kandis elab keegi eestlane Harriet... mul oli olemas isegi ta telefoni number, ent ma polnud kordagi ühendust võtnud.... ja uskuge või mitte, see väärikas daam seal rongis oligi Harriet!!!!! Saatus pidi meid lihtsalt sel päeval kokku viima, nii uskumatu kui see ka pole! Minu vanemad sattusid hiljem koos Harrietiga ka Eesti Majja kokkusaamisele, mida nad mõlemad väga nautisid, ning käisid ka hiljem Harrieti pool külas. Mina aga katsun nüüd jätkata sidet selle äärmiselt toreda inimesega, vahetada ajakirju ja raamatuid.
Ent enne minu vanemate ärasõitu pidin ma pöörduma tagasi oma vahvasse töökohta! Ikka tasa ja targu alustades, mõni päev nädalas ja alguses lühemate päevadega.Kui ma esimesel hommikul rohkem kui 4 kuud hiljem astusin sisse meie Elagu Rahvaste Sõprus kluppi, .... siis kogu kihisev/kahisev söökla jäi viieks pikaks sekundiks haudvaikseks...... millele järgnes plahvatuslik mitmekeelne möire ja siis ma mattusin kallistuse ja pisarate laviini! Minu boss jooksis kontorist välja kaema, et mis nüüd lahti!? Kas sa ei näe, Margit on tööl tagasi!!!!!!!! "Uued näod" vaatasid kõik suu ammuli, et kes see nüüd selline on, kellele tormi joostakse..... Ega keegi ei teadnudki, mis minuga toimus ja et ma kunagi tagasi tulen! Ent seal ma seisin..... ja kõik algas otsast peale!
Ma pean väitma, et palju oli muutunud minu äraolles. Minu töö oli jagatud kaheks, alustuseks. Mis oli juba suur kergendus. Oma tööle ma tagasi aga ei saanudki, sest ma endiselt ei tohi tegeleda mingi raskejõustikuga ja kaste üles- alla tarida ning aluseid kangutada. Ja ilmselt enam ei peagi seda tegema. Kui kaste peabki liigutama, siis alused on sellevõrra madalad, et ei tule neid üle pea alla venitada ja tagasi asetada ning aluste korrastamiseks on omaette tööline. Muidugi jäi mulle koheselt silma korratus ja käed sügelesid luuda haarama ning kord majja luua, ent nagu ma endale ütlesin, hei! sina pole seda sodi siia maha valanud ja liiga palju endast andmine on surmapatt selles kaasaegses ettevõttes, nii et jää oma liistude juurde! ... mis on olla nn. politsei või pitbull! Hoida silm peal kõigel ja siis lahingusse tormata ning vigade parandus läbi viia, vajadusel kaelu läbi hammustades! Ma muidugi suutsin tootmisjuhi esimeste päevadega masendusse lennutada, sest nagu ma mainisin: see, et mind kohal ei olnud, ei tähenda, et standardi võiks alla lasta!....
Ei midagi uut päikese all!!!!
No ja siis on kõik need teised asjad ka! Käisin Sydneys oma uuel passil järel. Sydney ise-enesest ei avaldanud muljet, Melbourne ikka palju kultuursem ja kodusem! Pass avaldas küll muljet ja olen nüüd ka Eesti Vabariigi silmis ametlikult mrs. Santacaterina. Samuti sain ma mai alguses Austraalia alalise elamisloa, mis tähendab, et olen staatuselt sarnane Austraalia kodanikuga (valimisõigust mul pole ja ka riigiteenistuja ma olla ei saa) ja mis ilmselt ka ühel päeval pooleteise aasta pärast viib välja Austraalia passini. Nüüd on siis järjekorras Victoria osariigi juhilubade tegemine, sest püsielaniku staatuses ma enam Eesti lube kasutada ei saa.....
No ja olles tagasi tööl nüüdseks täisajaga, siis mu vabad reeded lähevad küll füsioteraapia, arsti, panga, juuksuri vms vahet voorides. Ning siis muidugi E - R trenn eratreeneri käe all ka ja siis polegi ime, kui kell 7.30 koju jõudes ning 8.30 voodisse vajumist on ajalehtki tonn raske ning silmalaugudest rääkimata!
Kõigepealt, mõni päev peale minu viimast kirjutist saabusid pärast 28 tunnist otsemast otse reiti pidi minu vanemad! Ütleme nii, et siis algas esmalt kellaaja, kuupäeva ja väikse viivitusega ka keeltepaabel! Ja nagu alati, siis minu puhul on kindlalt mingi väike vimpka varuks, oli mul kohe ka käeoperatsioon teoks saamas.
Ega muud selle käega hullu polnudki, kui et see kipsi pandi, mida ma oodata ei osanud. Ma sõitsin ikka ise autoga haiglasse ja tagusin vinstke eesti naisena endale vastu rindu, et kyll ma ikka ise koju tagasi sõidan, mis see väike haav ikka hundile teeb! Aga juhul kui käsi nagu korvpall.... midagi sa sellega ei tee..... Ikkagi pidi Anthony mulle järele tulema ja oma kätetu naise koju tarima!
Haigla teenindusega jäin rahule, kuigi kohati tundus, et tehakse sind vägisi invaliidiks: ratastooliga toast tuppa, ent heiiiiiiii!!!!!! NB sanitarid, mul jalad jumala korras, ainult see parem käsi natuke nõrga........ Aga noh, erahaigla värk, kõige eest on makstud, las siis sõidutavad..... kuigi imelik tunne oli küll! Ja siis see lõputu hoiatamine, et nüüd siis teeme selle süsti ja selle ja siis selle....... Aga meeleolu oli hea, peale narkoosi süsti polnud ma oma snaiprioskustest enam kindel ja selle peale kogu tiim minu ümber lagistas naerda...
Kodus tagasi olles, magasin ilma valudeta terve öö ja ma pean kaasaegse meditsiini austuseks mainima, et seda valu ei tulnudki! Ja minu käsi sai ka parandatud koheselt, sest sellest ajast olen ma maganud öösiti nagu karu talveund (viimased 6 -7 kuud olid igaöine vähkremine, sest käsi lihtsalt ei lasknud magada...) Kipsist sain lahti nädala pärast ja niidid võeti välja veel nädala pärast! Minu arst patsutas mulle õlale viimasel päeval, et oleks kõik mu patsiendid nagu sina.....
Mu käesaaga veel päris lõppenud pole, käin endiselt füsioteraapias ja ka tööl olen niiöelda kergema töö peal. Aga mina tunnen end suurepäraselt ja käsi läheb ka igapäevaselt tugevamaks, nii et võin panna käe südamele väites, et pikk asjaajamine tööinspektsiooniga, lõputu ootus ning teadmatus on minevik ning homne on kohe kindlasti parem!
Aga et sel ajal minu vanemad juhtusid Austraaliasse sisse põikama, oli igati tore ja neist oli palju abi! Ema Ene sai seega kohe kodustesse töödesse haaratud, isa haaras aial sarvist ning ühise pingutuse tulemusel olime söödetud, kasitud ja ka kohalikud vaatamisväärsused said ära vaadatud!
Ma pean mainima kahte fakti, mis juhtus ajal, mil nad olid siin. Minu ema on ikka uskumatu tegelane: esimesest sekundist võitis ta Karina südame. Nad kumbki ei rääkinud ühist keelt, aga nende sideme puhul polnud keeleoskus oluline. Tegid kõike koos ja jagasid kõike. Teine üllatus oli meie vana koer Mimi.... kes klammerdus ka ema Ene külge! Ja ikka kohe liimitult! Me vaatasime aknast, kuidas hommikul vara Mimi istus bangalo ukse taga ja ootas ema Ene, hundikoon ning ainitine pilk suunatud ukse poole..... Ja nii nad kulgesid, Ene ja Mimi... tasakesi vanaldased elutargad naised.... Ja ma pean märkima, et mõlemad, nii Karina kui ka Mimi, olid mõlemad ikka väga kurvad, kui mu vanemad lahkusid, Karina nuttis terve tee lennujaamast koju ning oli nädalapäevad suht kurb. Mimi seevastu käib ka nüüdki bangalo ukse taga valvamas ja see vötab meil pisara silma...
Me katsusime isa ja ema hoida tegevuses võimalikult palju. Nende õnneks ja meie üllatuseks ei vedanud ka ilmataat alt, vaid seekord oli sügis soe ja kuiv ning mõlemate päisekepatareid said ääreni täis laaditud. Me suunasime neid ka päris palju üksi ringi vaadata ja iga päevaga nende marsruut laienes ning iga päevaga hakkasid nad end kodusemalt tundma. Minu emale meeldis rand ja meri, isa aga vaatles rohkem ehitisi jms. Muidugi mõlemale meeldis rahvaste paabel kesklinnas, ent samas nentisid nad, et meie linnaosa on vaiksem kui Kuremaa alevik.... Kohtumine Santacaterinadega polnudki nii hull, isa Priidu ja isa Giovanni rääkisid nagu vanad sõbrad muiste ning mõlemad emad on ju teada-tuntud kloonid, nii et ega keelebarjäärist vaatamata neil mingeid raskuseid teineteisest arusaamisega raskusi polnud!
Yhel päeval ma võtsin vanemad sappa ning läksime rongi peale, et õpetada, kuidas elektroonilist piletit kasutada. Võtsime suuna järgmisse jaama ning mina selgitasin neile, kuidas jälgida displeyd jne jne. Rong hakkas just peatuma ja meie asutasime väljuma, kui meie istmete kõrval peatus üks väärikas daam ning küsis sulaselges eesti keeles: kas ma kuulsin õigesti, et te rääkisite eesti keelt?????? Mul vajus suu lahti: No tule taevas appi, Frankstoni rongis ja keegi, kes räägib eesti keelt?????????? Valgusime oma rakukesega siis platvormile, kus hakkasime pilti kokku panema: ma teadsin Eesti Majast saadud andmetele tuginedes, et siin meie kandis elab keegi eestlane Harriet... mul oli olemas isegi ta telefoni number, ent ma polnud kordagi ühendust võtnud.... ja uskuge või mitte, see väärikas daam seal rongis oligi Harriet!!!!! Saatus pidi meid lihtsalt sel päeval kokku viima, nii uskumatu kui see ka pole! Minu vanemad sattusid hiljem koos Harrietiga ka Eesti Majja kokkusaamisele, mida nad mõlemad väga nautisid, ning käisid ka hiljem Harrieti pool külas. Mina aga katsun nüüd jätkata sidet selle äärmiselt toreda inimesega, vahetada ajakirju ja raamatuid.
Ent enne minu vanemate ärasõitu pidin ma pöörduma tagasi oma vahvasse töökohta! Ikka tasa ja targu alustades, mõni päev nädalas ja alguses lühemate päevadega.Kui ma esimesel hommikul rohkem kui 4 kuud hiljem astusin sisse meie Elagu Rahvaste Sõprus kluppi, .... siis kogu kihisev/kahisev söökla jäi viieks pikaks sekundiks haudvaikseks...... millele järgnes plahvatuslik mitmekeelne möire ja siis ma mattusin kallistuse ja pisarate laviini! Minu boss jooksis kontorist välja kaema, et mis nüüd lahti!? Kas sa ei näe, Margit on tööl tagasi!!!!!!!! "Uued näod" vaatasid kõik suu ammuli, et kes see nüüd selline on, kellele tormi joostakse..... Ega keegi ei teadnudki, mis minuga toimus ja et ma kunagi tagasi tulen! Ent seal ma seisin..... ja kõik algas otsast peale!
Ma pean väitma, et palju oli muutunud minu äraolles. Minu töö oli jagatud kaheks, alustuseks. Mis oli juba suur kergendus. Oma tööle ma tagasi aga ei saanudki, sest ma endiselt ei tohi tegeleda mingi raskejõustikuga ja kaste üles- alla tarida ning aluseid kangutada. Ja ilmselt enam ei peagi seda tegema. Kui kaste peabki liigutama, siis alused on sellevõrra madalad, et ei tule neid üle pea alla venitada ja tagasi asetada ning aluste korrastamiseks on omaette tööline. Muidugi jäi mulle koheselt silma korratus ja käed sügelesid luuda haarama ning kord majja luua, ent nagu ma endale ütlesin, hei! sina pole seda sodi siia maha valanud ja liiga palju endast andmine on surmapatt selles kaasaegses ettevõttes, nii et jää oma liistude juurde! ... mis on olla nn. politsei või pitbull! Hoida silm peal kõigel ja siis lahingusse tormata ning vigade parandus läbi viia, vajadusel kaelu läbi hammustades! Ma muidugi suutsin tootmisjuhi esimeste päevadega masendusse lennutada, sest nagu ma mainisin: see, et mind kohal ei olnud, ei tähenda, et standardi võiks alla lasta!....
Ei midagi uut päikese all!!!!
No ja siis on kõik need teised asjad ka! Käisin Sydneys oma uuel passil järel. Sydney ise-enesest ei avaldanud muljet, Melbourne ikka palju kultuursem ja kodusem! Pass avaldas küll muljet ja olen nüüd ka Eesti Vabariigi silmis ametlikult mrs. Santacaterina. Samuti sain ma mai alguses Austraalia alalise elamisloa, mis tähendab, et olen staatuselt sarnane Austraalia kodanikuga (valimisõigust mul pole ja ka riigiteenistuja ma olla ei saa) ja mis ilmselt ka ühel päeval pooleteise aasta pärast viib välja Austraalia passini. Nüüd on siis järjekorras Victoria osariigi juhilubade tegemine, sest püsielaniku staatuses ma enam Eesti lube kasutada ei saa.....
Kommentaarid
Postita kommentaar