Avades tänase ajalehe, haakus mu silmadesse kaks artiklit. Esimene neist võrdles surmajuhtumite põhjuseid aastatel 2001 ja 2010. Südamehaigustesse ja insulti suremus on vähenenud mingil määral, vallutades aga endiselt "liidritabelis" kaks esimest kohta. Ent siis.... üllatus üllatus: kolmandaks on ennast asenatud Alzhaimeri tõbi, mis 2001 aastaga võrreldes oli teinud läbi pea 2,5 kordse tõusu.... ja niisamuti ka igasugused vähjad ning plahvatusliku tõusu on läbi teinud ka diabeet. Artikli võttis kokku sõnum, et need kaks esimest juhtu on langenud pigem tänu kaasaegse meditsiini saavutustele/ võimalustele, ent mitte elustiili tõttu. Ja just kõik need järgnevad juhtumid asetuvadki rohkem selle nn. elustiili ja heaolu ühiskonna tulemuseks. Vähene liikumine ning tervislik toit on viinud nn. epideemiani ning mõningad väikesed ettevõtmised tervislikuma elu suunas, näiteks suitsetamise keelamine avalikes kohtades, on alles pika tee vaevaline algus.
Tore!?
Järgmisel lehel aga läks asi veelgi huvitavamaks: statistika, kuidas iga päev lapsed kooli lähevad. Uskumatu, kuid tõsi: ca 60 % lapsi viiakse kooli vanemate poolt autoga (ehk siis kaks sammu autoni ja kolm sammu autost välja kooliväravani). 25 % lastest jalutab kooli, avalikku transporti kasutab 21 % ning jalgrattaga kihutavad kooli 11%. 40 aastat tagasi toimetati autoga kooli aga ainult 16 % lapsi....
Samas on ka statistika, millal siis vanemad andsid eeskuju ja sõitsid rattaga: 33% vanematest kasutasid ratas rohkem kui aasta tagasi, rohkem kui kuu 18%, viimase 2 - 4 nädala jooksul 23% ning viimase nädala jooksul 18%....
Austraallased on teel saavutamaks maailma ülekaalulisemaiks rahvuseks!
Kui vanemate käest aga küsiti, et miks nad oma lastel ei lase jalutada või rattaga kooli sõita, siis peamine põhjus on koheselt turvalisus (51%), kärmelt oli tulemas ka takistatud liiklus (50%), ristmikud ning teeületused (44%) ja kiire liiklus (42%). Müned vanemad suutsid aga anda sellevõrra sogaseid vastuseid, et neid ei loetud põhjendatuks. Samuti on suur grupp vanemaid mures nn. lasteröövide pärast, vahet pole, kas see lapserööv toimus Portugalis, USA-s, Inglismaal või mujal, ikka pead ju muretsema????? Ent samal ajal istub su laps kodus ning mugib chipse... ning tervishoiu asutused pakuvad, et see tekitab rohkem kahju, kui igasugune hirm....
Küsimus laiale ringile aga on: kuhu on kadunud talupoja mõistus??????
Meie pere on ka arutanud neid asju. Meil ju kooliskäija laps kodus. Peale koolivahetust loogilise arendusena oli ilmselge, et meie ei hakka küll 9 aastast 300 meetrit eemale tranduletiga kohale sõidutama ning kättpidi kooliväravast sisse talutama. Ütleme nii, et Anthony sugulased olid keeletud meie julgest otsusest, kuna neile tundus, et me oleme kõigele, mis loetakse turvaliseks, vee peale tõmmanud. Meid aga see eriti ei koti, kuna meie ei taha omale toahämaruses üles kasvatatud eluvõõrast kahvanägu, vaid ikka pigem aktiivset ja energilist noort inimest, kes paraku õpib elult eneselt ning iga kriimuga põlvel ei lennata kiirabisse!
Me oleme isegi nii julged, et laps käib nurgapoes omale kommi ostmas ikka ise, tavaliselt võtab skuutriga koerad sappa ja annab minna!
Ent mina vaatan ja imestan, kuidas noort põlvkonda üles kasvatatakse, kuidas kõik on granted ning kuidas mingit kohusetunnet ning vastutustunnet ei nõuta! Aga eks igal ole oma kohtupäev, ka neil noortel tuleb ilmselt keskeas end kokku võtta ning eluga iseseisvalt hakkama saada.
A mis see õige minu mure????? Pole ma ju ka miski helvekaalus, et siin targutada. Ent käsi südamel võin tunnistada, et ei suitseta, ei tarbi alkoholi, söön palju köögivilja ning veel rohkem puuvilja, sealiha olen Austraalias vaid korra maitsnud, kana ja kala on igapäevane lihaollus, kiirtoitu ei tarbi, sinki ja võid ka mitte, magustoit on meie perel laual ainult reedeti tähistamaks töönädala lõppu, rattaga sõitsin alles täna, 8 km kiiret kõndi tegin nädalavahetusel ning igapäevaselt 1,5 km ringid huskydega ka..... vähemalt ei tunne ma end väga süüdi, et kaevan omale oma laiskusega hauda!
Nii et endiselt kõbus ja tegus ning suudan endiselt hüpata üle lompide! Ja kui esmaspäeval saab mu käsi ka lõigatud, siis saan ka lõpuks paari nädala pärast kajakiga ringi kihutada (meil on kolmas, kahene kajakk ka juba kodupoole teel.....).
Ei jõua ära oodata!!!!!!
Tore!?
Järgmisel lehel aga läks asi veelgi huvitavamaks: statistika, kuidas iga päev lapsed kooli lähevad. Uskumatu, kuid tõsi: ca 60 % lapsi viiakse kooli vanemate poolt autoga (ehk siis kaks sammu autoni ja kolm sammu autost välja kooliväravani). 25 % lastest jalutab kooli, avalikku transporti kasutab 21 % ning jalgrattaga kihutavad kooli 11%. 40 aastat tagasi toimetati autoga kooli aga ainult 16 % lapsi....
Samas on ka statistika, millal siis vanemad andsid eeskuju ja sõitsid rattaga: 33% vanematest kasutasid ratas rohkem kui aasta tagasi, rohkem kui kuu 18%, viimase 2 - 4 nädala jooksul 23% ning viimase nädala jooksul 18%....
Austraallased on teel saavutamaks maailma ülekaalulisemaiks rahvuseks!
Kui vanemate käest aga küsiti, et miks nad oma lastel ei lase jalutada või rattaga kooli sõita, siis peamine põhjus on koheselt turvalisus (51%), kärmelt oli tulemas ka takistatud liiklus (50%), ristmikud ning teeületused (44%) ja kiire liiklus (42%). Müned vanemad suutsid aga anda sellevõrra sogaseid vastuseid, et neid ei loetud põhjendatuks. Samuti on suur grupp vanemaid mures nn. lasteröövide pärast, vahet pole, kas see lapserööv toimus Portugalis, USA-s, Inglismaal või mujal, ikka pead ju muretsema????? Ent samal ajal istub su laps kodus ning mugib chipse... ning tervishoiu asutused pakuvad, et see tekitab rohkem kahju, kui igasugune hirm....
Küsimus laiale ringile aga on: kuhu on kadunud talupoja mõistus??????
Meie pere on ka arutanud neid asju. Meil ju kooliskäija laps kodus. Peale koolivahetust loogilise arendusena oli ilmselge, et meie ei hakka küll 9 aastast 300 meetrit eemale tranduletiga kohale sõidutama ning kättpidi kooliväravast sisse talutama. Ütleme nii, et Anthony sugulased olid keeletud meie julgest otsusest, kuna neile tundus, et me oleme kõigele, mis loetakse turvaliseks, vee peale tõmmanud. Meid aga see eriti ei koti, kuna meie ei taha omale toahämaruses üles kasvatatud eluvõõrast kahvanägu, vaid ikka pigem aktiivset ja energilist noort inimest, kes paraku õpib elult eneselt ning iga kriimuga põlvel ei lennata kiirabisse!
Me oleme isegi nii julged, et laps käib nurgapoes omale kommi ostmas ikka ise, tavaliselt võtab skuutriga koerad sappa ja annab minna!
Ent mina vaatan ja imestan, kuidas noort põlvkonda üles kasvatatakse, kuidas kõik on granted ning kuidas mingit kohusetunnet ning vastutustunnet ei nõuta! Aga eks igal ole oma kohtupäev, ka neil noortel tuleb ilmselt keskeas end kokku võtta ning eluga iseseisvalt hakkama saada.
A mis see õige minu mure????? Pole ma ju ka miski helvekaalus, et siin targutada. Ent käsi südamel võin tunnistada, et ei suitseta, ei tarbi alkoholi, söön palju köögivilja ning veel rohkem puuvilja, sealiha olen Austraalias vaid korra maitsnud, kana ja kala on igapäevane lihaollus, kiirtoitu ei tarbi, sinki ja võid ka mitte, magustoit on meie perel laual ainult reedeti tähistamaks töönädala lõppu, rattaga sõitsin alles täna, 8 km kiiret kõndi tegin nädalavahetusel ning igapäevaselt 1,5 km ringid huskydega ka..... vähemalt ei tunne ma end väga süüdi, et kaevan omale oma laiskusega hauda!
Nii et endiselt kõbus ja tegus ning suudan endiselt hüpata üle lompide! Ja kui esmaspäeval saab mu käsi ka lõigatud, siis saan ka lõpuks paari nädala pärast kajakiga ringi kihutada (meil on kolmas, kahene kajakk ka juba kodupoole teel.....).
Ei jõua ära oodata!!!!!!
Kommentaarid
Postita kommentaar