Kõigile üllatuseks pean ma mainima, et jah, hingan, see tähendab ühtlasi, et ka elan lol!!!!
On juhtunud nii, et isegi kui ma vahel mõtlen blogi lahti lüüa, siis keegi minu sees sosistab mulle, et heiiiii, sul pole ju hetkel midagi öelda!!!!!.... ning nii ma siis tiivanukid sorgus isegi ei ava blogspotti...
Asjad on nii, et ma olen ennast osanud sokutada pika ja igava romaani sisse. Ma loodan, et ma olen maininud siin oma haiget kätt. Vat see haige käsi tähendab, et parema käe närv on pitsunud ning tekitab mõningat ebamugavust. Tegelikult on see olnud juba niimoodi pikka aega, mina mäletan sellest ühele inimesele rääkimast juba eelmise aasta juulis. Tema asutas ennast lahkuma meie eeskujulikust tervisetooteid tootvast ettevõttest, ning minu pärimise peale miks, mainis ta, et tal käsi nii paha, tuim ja "surnud" ning ei lase öösiti magada. Ma siis viskasin kelmikalt lause õhku, et ma tean mida sa tunned......
Ok, aeg aga läks. Ma ju ei kurda ka eriti, kui miski pole õige. Või mis, tegelikult kohe üldse ei kurda. Anthony jagas asja välja ise, et asi pole õige, kui ma hakkasin magama öösiti parem käsi üle voodi serva rippumas (aga see tähendas seda, et selleks pidin ma manööverdama oma jalad padjale ja panema pea sinna, kus Anthony jalad olid! lol) Ja nii ma siis nihelesin magada kuid. Parimatel hetkedel vedasin ma ämbri kuuma veega voodi äärde ning lasin siis käel kuumas vees hõljuda ning ise püüdsin samal ajal magada.... Hommikuti ärgates oli käsi aga ikka surnud ja ei kuulunud minu külge, ent kuum dush kergendas asja sellevõrra, et vähemalt sain hambad pestud ja pea kammitud ning ka hommikukohviga hakkama. Edasine autojuhtimine läks aga keerulisemaks: käsi läks rooli hoides täiesti tuimaks ja uskuge või mitte, aeruga ikka autot ei rooli.... Tööl pidasin vapralt vastu, kandes küll randmesidemeid ja muid imevidinaid. Vahel ikka mainisin ka mokaotsast, et jumala eest, mul tuleb käsi otsast! Aga suuremat kära ma endiselt ei tekitanud. Ega meie rahvusvahelises ettevõttes on enamusel töötajatel mingisugused vaevused, kellel randmed ja käevarred tugisidemetes, kellel jalad, kes kandis keskkeha ümber nn. "kosmodiske". Inimesed ikka ju vahel räägivad iseendist kah ja aegajalt siis annavad teada, et nad polegi rauast.
Minu jaoks aga asi läkes järjest tõsisemaks. Kuna pinge muudkui kasvas ja rohkem-rohkem vaja toota, siis ka kogused, mis sisse tulid, suurenesid. See omakorda tekitas "pilvelõhkuja" efekti: kuna põrandapinda oli vanaviisi, siis suurema koguse sissetoomiseks hakati aluseid tegema kõrgemaks. Siis ikka nii, et mul polnud mitte mingit shanssi ülemise rea kaste isegi hüppe pealt kätte saada. Uskuge mind, ma andsin endast parima ja proovisin igatmoodi. Viimaseks võimaluseks jäi siis kahe ülemise rea kastid korraga kätte võtta ja siis kikivarvul neid peakohal sirgete kätega kandes aluste vahelt ennast vabamasse ruumi nihverdada ja siis kandam maha panna. Aga ytleme nii, et tavaliselt selline kandam pea kohal oli 15 kuni 20 kg.... Ma isegi tõstsin kisa paar korda, sest lisaks, et minu töö oli raskendatud, olid need alused suht lihva-lohva kokku pandud, kõikusid liigutamisel igasse ilmakaarde ning panid kõik ümberseisjad tõsisesse ohtu. Ja kui ma siis korra mainisin ühele tootmisjuhile, et need alused on liiga kõrged ning mul käsi liiga paha, siis ta viskas oma kulmud vedruna lauba ülemisse serva, et mis sul selle käega siis on???????
Käsi ise andis alla ühel laupäeval, kui mul oli olnud seljataga ekstreemne hommik oma "kikivarvul kahe kastiga peakohal aluste vahel" . Pliiats mul keskhommikuks peos ei püsinud, arvutisse ka aerukujulise labakäega midagi ei sisesta ning lõpuks läks mu käsi lühisesse. Et oli siis pidevas elektrishokis. Ja see sai mu liikvele sellevõrra, et teatasin, et mulle nyyd aitab ja ma lähen arsti juurde!!!!!
Arstil käik oli farss. Tundus, nagu tahaks ma ainult vaba päeva. Ok, sain ka saatekirja närvitestile, aga muud abi mitte. Esmaspäeva hommikuks oli käsi tavaline aer, ent vähemalt lühisest väljas ja jälle vapralt tööle tagasi.
Järgmisel vabal päeval käisin siis testil. Tulemused pidavat saadetama sellele arstile, kes mind saatis. Ma ei läinud kunagi selle arsti juurde tagasi neid tulemusi teada saama.... sest tema suhtumine näitas, et asi pole tõsine.
Jätkasin aga tööl vapralt veel mõned nädalad. Mis siis et võtmed peos ei püsi, veepudelilt korki keeratud ei saa, pliiats peos püsib, ent kirjutada ei saa, arvutisse midagi sisse toksida oli võimatu, iga parempööre autoroolis aga oli juba väljaspool igasugu turvatsooni..... Esimesena märkas mu võimetust lihtsates asjades üks töötaja, kes muuseas mainis sellest ka minu otsesele ülemusele. Dino siis läks kurjaks kätte ja hakkas korda lööma: alused 1/4 võrra madalamaks, kõik tooted eraldi alustel ja täpne arvestus juba enne kui alused sisse tulevad (et ma ei peaks aluste kaupa kaste lugema ja neid ümber laadima eri toodete kaupa). Ent minu jaoks oli see juba natuke hilja: ühel neljapäeval ma lihtsalt hakkasin kaste peost kaotama, käsi kaotas igasuguse võtte ja jõu ning isegi 5 kg kastid lihtsalt pudisesid käest. Lõpuks läks käsi jälle lühisesse. Ma tegelikult läksin kontorisse Dinole ütlema, et äkki ma saaksin kellegi appi, aga tema küüditas mind kohe arsti juurde....
Järgneb....
On juhtunud nii, et isegi kui ma vahel mõtlen blogi lahti lüüa, siis keegi minu sees sosistab mulle, et heiiiii, sul pole ju hetkel midagi öelda!!!!!.... ning nii ma siis tiivanukid sorgus isegi ei ava blogspotti...
Asjad on nii, et ma olen ennast osanud sokutada pika ja igava romaani sisse. Ma loodan, et ma olen maininud siin oma haiget kätt. Vat see haige käsi tähendab, et parema käe närv on pitsunud ning tekitab mõningat ebamugavust. Tegelikult on see olnud juba niimoodi pikka aega, mina mäletan sellest ühele inimesele rääkimast juba eelmise aasta juulis. Tema asutas ennast lahkuma meie eeskujulikust tervisetooteid tootvast ettevõttest, ning minu pärimise peale miks, mainis ta, et tal käsi nii paha, tuim ja "surnud" ning ei lase öösiti magada. Ma siis viskasin kelmikalt lause õhku, et ma tean mida sa tunned......
Ok, aeg aga läks. Ma ju ei kurda ka eriti, kui miski pole õige. Või mis, tegelikult kohe üldse ei kurda. Anthony jagas asja välja ise, et asi pole õige, kui ma hakkasin magama öösiti parem käsi üle voodi serva rippumas (aga see tähendas seda, et selleks pidin ma manööverdama oma jalad padjale ja panema pea sinna, kus Anthony jalad olid! lol) Ja nii ma siis nihelesin magada kuid. Parimatel hetkedel vedasin ma ämbri kuuma veega voodi äärde ning lasin siis käel kuumas vees hõljuda ning ise püüdsin samal ajal magada.... Hommikuti ärgates oli käsi aga ikka surnud ja ei kuulunud minu külge, ent kuum dush kergendas asja sellevõrra, et vähemalt sain hambad pestud ja pea kammitud ning ka hommikukohviga hakkama. Edasine autojuhtimine läks aga keerulisemaks: käsi läks rooli hoides täiesti tuimaks ja uskuge või mitte, aeruga ikka autot ei rooli.... Tööl pidasin vapralt vastu, kandes küll randmesidemeid ja muid imevidinaid. Vahel ikka mainisin ka mokaotsast, et jumala eest, mul tuleb käsi otsast! Aga suuremat kära ma endiselt ei tekitanud. Ega meie rahvusvahelises ettevõttes on enamusel töötajatel mingisugused vaevused, kellel randmed ja käevarred tugisidemetes, kellel jalad, kes kandis keskkeha ümber nn. "kosmodiske". Inimesed ikka ju vahel räägivad iseendist kah ja aegajalt siis annavad teada, et nad polegi rauast.
Minu jaoks aga asi läkes järjest tõsisemaks. Kuna pinge muudkui kasvas ja rohkem-rohkem vaja toota, siis ka kogused, mis sisse tulid, suurenesid. See omakorda tekitas "pilvelõhkuja" efekti: kuna põrandapinda oli vanaviisi, siis suurema koguse sissetoomiseks hakati aluseid tegema kõrgemaks. Siis ikka nii, et mul polnud mitte mingit shanssi ülemise rea kaste isegi hüppe pealt kätte saada. Uskuge mind, ma andsin endast parima ja proovisin igatmoodi. Viimaseks võimaluseks jäi siis kahe ülemise rea kastid korraga kätte võtta ja siis kikivarvul neid peakohal sirgete kätega kandes aluste vahelt ennast vabamasse ruumi nihverdada ja siis kandam maha panna. Aga ytleme nii, et tavaliselt selline kandam pea kohal oli 15 kuni 20 kg.... Ma isegi tõstsin kisa paar korda, sest lisaks, et minu töö oli raskendatud, olid need alused suht lihva-lohva kokku pandud, kõikusid liigutamisel igasse ilmakaarde ning panid kõik ümberseisjad tõsisesse ohtu. Ja kui ma siis korra mainisin ühele tootmisjuhile, et need alused on liiga kõrged ning mul käsi liiga paha, siis ta viskas oma kulmud vedruna lauba ülemisse serva, et mis sul selle käega siis on???????
Käsi ise andis alla ühel laupäeval, kui mul oli olnud seljataga ekstreemne hommik oma "kikivarvul kahe kastiga peakohal aluste vahel" . Pliiats mul keskhommikuks peos ei püsinud, arvutisse ka aerukujulise labakäega midagi ei sisesta ning lõpuks läks mu käsi lühisesse. Et oli siis pidevas elektrishokis. Ja see sai mu liikvele sellevõrra, et teatasin, et mulle nyyd aitab ja ma lähen arsti juurde!!!!!
Arstil käik oli farss. Tundus, nagu tahaks ma ainult vaba päeva. Ok, sain ka saatekirja närvitestile, aga muud abi mitte. Esmaspäeva hommikuks oli käsi tavaline aer, ent vähemalt lühisest väljas ja jälle vapralt tööle tagasi.
Järgmisel vabal päeval käisin siis testil. Tulemused pidavat saadetama sellele arstile, kes mind saatis. Ma ei läinud kunagi selle arsti juurde tagasi neid tulemusi teada saama.... sest tema suhtumine näitas, et asi pole tõsine.
Jätkasin aga tööl vapralt veel mõned nädalad. Mis siis et võtmed peos ei püsi, veepudelilt korki keeratud ei saa, pliiats peos püsib, ent kirjutada ei saa, arvutisse midagi sisse toksida oli võimatu, iga parempööre autoroolis aga oli juba väljaspool igasugu turvatsooni..... Esimesena märkas mu võimetust lihtsates asjades üks töötaja, kes muuseas mainis sellest ka minu otsesele ülemusele. Dino siis läks kurjaks kätte ja hakkas korda lööma: alused 1/4 võrra madalamaks, kõik tooted eraldi alustel ja täpne arvestus juba enne kui alused sisse tulevad (et ma ei peaks aluste kaupa kaste lugema ja neid ümber laadima eri toodete kaupa). Ent minu jaoks oli see juba natuke hilja: ühel neljapäeval ma lihtsalt hakkasin kaste peost kaotama, käsi kaotas igasuguse võtte ja jõu ning isegi 5 kg kastid lihtsalt pudisesid käest. Lõpuks läks käsi jälle lühisesse. Ma tegelikult läksin kontorisse Dinole ütlema, et äkki ma saaksin kellegi appi, aga tema küüditas mind kohe arsti juurde....
Järgneb....
Kommentaarid
Postita kommentaar