Pole nagu millegi eriliselt praktilisega silma paistnud lol
Kuigi aasta tagasi lubasime, et enam ei lähe õnge, suutsime ka sel aastal ennast vana-aasta õhtul kesköö paiku leida kesklinnast keset 600 000 pealist inimmassi. Lubatud oli kullasajune ilutulestik ajaloo hämarusse kadunud kullajahi (ja ilmselt ka paremate aegade) mälestuseks. No ütleme nii, et oli ikka ilus küll!!!!! Mind juba naljalt ahhetama ei saa, aga seekord andsin emotsioonile alla lol. Ilutulestik lõppes aga suht kurvalt, sest ühe ehitise metallkontsruktsiooniga katus lahvatas leekidesse. Meie seda vaatepilti vaatama ei jäänud, vaid suunasime oma energia kesklinnast välja saamiseks enne teisi. Kusjuures me kulutasime täpselt 7 minutit kesklinnast väljasaamiseks (selle aja sisse kuulus spurt keskväljakult autoni ja siis autoga "kriisipiirkonnast" välja). Me pigem ei tahaks mõelda, mis meie selja taga toimus, kui kogu see 600 000 inimest ennast asutas liikvele..... Teel koju siis kuulasime igasugu laule, nii iPodilt kui raadiost, mind aga jäi kummitama üks laul, mida ma viimati olin kuulnud umbes aastal 1985 ja mis meenitas mulle mingit kindlat (Väimela?) pidu. Anthony ütles, et ta ju TEAB, kes seda laulab, aga no ei tule suust välja..... Ok, lubasin siis kodus välja uurida, millega tegu on (osadel raadiojaamadel on otsingumootor mängitud muusika leidmiseks!), sestn no niiiiiii kummitas! Kodus netist selgus muidugi, et ilus nimestik sellelt raadiojaamalt, aga ükski lugu ei klappinud. Nii me siis läksime magama selguseta....
.... kuni hetkeni, mil mina inisesin poolmagades laulda seda vana laulu! Ja siis Anthony pani tule põlema ja hüppas püsti: MA TEAN SEDA LAULU, MA TEAN SELLE SÕNU, AGA MA EI MÄLETA KES SEDA LAULAB!!!!!!!! See tähendas, et ka mina plõksisin oma lambi põlema ja haarasin lennult arvuti, ning edasine on juba ajalugu: tänu You Tubele! Aga ega see ei lõppenud sellega, sest Anthony avastas, et vokaalinstrumentaalansambel Go West on ka olemas tema eeskujulikus vanade vinüülplaatide kogus ning siis kulus kogu öö nende vanade vinüülikate saatel! Ma siiani imestan, et kuidas vanal reivihunt omal ajal ostis sellise muusikaga plaate, ent "vana hunt" selgitas seda pre-reivi aegse perioodiga lol Ega ta samal ajal avaldas ka imestust, et kuidas minusugune rokikõrv sellist muusikat omal ajal kuulas, ent ju oli ka tegu samasuguse pre-rokieelse ajastuga! Ja isegi rohkem on ta üllatunud, et mina aastal 1985 kuulasin sama muusikat raudse eesriide taga! Ju olid selleski eesriides mingid praod!
Uue aasta esimese päeva hommik oli jõudnud juba sujuvalt üle minna pealelõunaks, kui meie end jalgele ajasime. Pesime rähma silmast, mina tõstsin veel plaate kuhjast teise, lootes leida veel mõnda pärlit.... aga ega me midagi muud tarka ei teinudki. Õhtul vedasime end kinno Sõjaratsut vaatama. Kui juba loomafilm, siis on see meile!
Seekord väljusime kinost, ainult minul silmad pisaratest kriimud.... Anthony pidas vapralt vastu! Ma tuletan meelde, et Austraalia hittfilm aastast 2011 Punane Koer oli tõeline pisarakiskuja, kus terve saal töinas ja peale mida ma alati lõugan nutta Punase Koera pärast, kui raadiost John Barnesi Working Class Hero´t kuulen (sest selle laulu ajal andis Punane Koer elule alla ja koperdas surnuaiale oma masteri hauale viimsele unele....) Sõjaratsu muidugi sellise tasemeni ei küündinud, ent minu pehmele hingele oli ka see liig! Sellegipoolest: ilus muinasjutt, kus hea võidab paha ja peaaegu et kõik jäävad ellu!
Muuga me silma paistnud polegi! Ühel nendest päevadest suutsin ma aga Anthony tõeliselt põlvedele shokeerida. Kolistades köögis ringi, "tahtsin" ma midagi, ent ma ei teadnud, mis see oleks. Äkitselt tabas mind välk ja valgustatuna sellest, tuli mulle pähe täpselt see, mis ma siis tahan! Eesti naine tahtis PIIMA-KLIMBISUPPI KILUVÕILEVAGA!!!!! Minu selgitused Anthonyle asja olemusest olid täpselt nagu selgitused Kuult... või isegi kuskilt veel müstilisemast paigast! Mis imeasi on PIIMASUPPPPPPPPPP??????????????????? Ta alguses isegi püüdis jälgida, mida ma pliidi taga teen, aga siis andis alla.... nii jube tundus see! Lõpp tulemust ta vaatas arusaamatusega, eriti ei saanud ta aru sellest anshoovise võileivast kogu selle mürgisupi kõrval! Nalja nabani! Ta arvas, et hullemat sööki maailmas pole, ma järjekindlalt tõotasin järgmine kord lauale midagi veel imelikumat panna (ent nagu alati, ma ei sunni kedagi teist eesti kööki tarbima lol).
Muidugi ei saa ma jätta mainimata Kaia Kanepi võrratut mängu Brisbanes, ent ma pean tunnistama, et mina spordikauge inimesena sellele kaasa ei elanud (selle asemel serveerisin tennist vaatavale härrale õhtusöögi voodisse!), ent selle eest Anthony hõiskas kahe eest ja kandis rind uhkesti kummis Estonia kirjaga t-särki terve nädalavahetuse, olles niivõrd uhke oma sidemete üle EESTIGA! Me juba arutasime, et meil on olemas kaks Eesti kirjaga särki, suusamüts ning lipuke, ent sellest jääb ilmselgelt väheks promomaks Eestit ning moodustada arvestatav fännklubi! Nii et minu õde Merjele sai juba tehtud meeleheitlik telefonikõne, et vajame rohkem Eesti asju!
2012 või mingi muu aasta... kõik on sama! Life goes on!
Kuigi aasta tagasi lubasime, et enam ei lähe õnge, suutsime ka sel aastal ennast vana-aasta õhtul kesköö paiku leida kesklinnast keset 600 000 pealist inimmassi. Lubatud oli kullasajune ilutulestik ajaloo hämarusse kadunud kullajahi (ja ilmselt ka paremate aegade) mälestuseks. No ütleme nii, et oli ikka ilus küll!!!!! Mind juba naljalt ahhetama ei saa, aga seekord andsin emotsioonile alla lol. Ilutulestik lõppes aga suht kurvalt, sest ühe ehitise metallkontsruktsiooniga katus lahvatas leekidesse. Meie seda vaatepilti vaatama ei jäänud, vaid suunasime oma energia kesklinnast välja saamiseks enne teisi. Kusjuures me kulutasime täpselt 7 minutit kesklinnast väljasaamiseks (selle aja sisse kuulus spurt keskväljakult autoni ja siis autoga "kriisipiirkonnast" välja). Me pigem ei tahaks mõelda, mis meie selja taga toimus, kui kogu see 600 000 inimest ennast asutas liikvele..... Teel koju siis kuulasime igasugu laule, nii iPodilt kui raadiost, mind aga jäi kummitama üks laul, mida ma viimati olin kuulnud umbes aastal 1985 ja mis meenitas mulle mingit kindlat (Väimela?) pidu. Anthony ütles, et ta ju TEAB, kes seda laulab, aga no ei tule suust välja..... Ok, lubasin siis kodus välja uurida, millega tegu on (osadel raadiojaamadel on otsingumootor mängitud muusika leidmiseks!), sestn no niiiiiii kummitas! Kodus netist selgus muidugi, et ilus nimestik sellelt raadiojaamalt, aga ükski lugu ei klappinud. Nii me siis läksime magama selguseta....
.... kuni hetkeni, mil mina inisesin poolmagades laulda seda vana laulu! Ja siis Anthony pani tule põlema ja hüppas püsti: MA TEAN SEDA LAULU, MA TEAN SELLE SÕNU, AGA MA EI MÄLETA KES SEDA LAULAB!!!!!!!! See tähendas, et ka mina plõksisin oma lambi põlema ja haarasin lennult arvuti, ning edasine on juba ajalugu: tänu You Tubele! Aga ega see ei lõppenud sellega, sest Anthony avastas, et vokaalinstrumentaalansambel Go West on ka olemas tema eeskujulikus vanade vinüülplaatide kogus ning siis kulus kogu öö nende vanade vinüülikate saatel! Ma siiani imestan, et kuidas vanal reivihunt omal ajal ostis sellise muusikaga plaate, ent "vana hunt" selgitas seda pre-reivi aegse perioodiga lol Ega ta samal ajal avaldas ka imestust, et kuidas minusugune rokikõrv sellist muusikat omal ajal kuulas, ent ju oli ka tegu samasuguse pre-rokieelse ajastuga! Ja isegi rohkem on ta üllatunud, et mina aastal 1985 kuulasin sama muusikat raudse eesriide taga! Ju olid selleski eesriides mingid praod!
Uue aasta esimese päeva hommik oli jõudnud juba sujuvalt üle minna pealelõunaks, kui meie end jalgele ajasime. Pesime rähma silmast, mina tõstsin veel plaate kuhjast teise, lootes leida veel mõnda pärlit.... aga ega me midagi muud tarka ei teinudki. Õhtul vedasime end kinno Sõjaratsut vaatama. Kui juba loomafilm, siis on see meile!
Seekord väljusime kinost, ainult minul silmad pisaratest kriimud.... Anthony pidas vapralt vastu! Ma tuletan meelde, et Austraalia hittfilm aastast 2011 Punane Koer oli tõeline pisarakiskuja, kus terve saal töinas ja peale mida ma alati lõugan nutta Punase Koera pärast, kui raadiost John Barnesi Working Class Hero´t kuulen (sest selle laulu ajal andis Punane Koer elule alla ja koperdas surnuaiale oma masteri hauale viimsele unele....) Sõjaratsu muidugi sellise tasemeni ei küündinud, ent minu pehmele hingele oli ka see liig! Sellegipoolest: ilus muinasjutt, kus hea võidab paha ja peaaegu et kõik jäävad ellu!
Muuga me silma paistnud polegi! Ühel nendest päevadest suutsin ma aga Anthony tõeliselt põlvedele shokeerida. Kolistades köögis ringi, "tahtsin" ma midagi, ent ma ei teadnud, mis see oleks. Äkitselt tabas mind välk ja valgustatuna sellest, tuli mulle pähe täpselt see, mis ma siis tahan! Eesti naine tahtis PIIMA-KLIMBISUPPI KILUVÕILEVAGA!!!!! Minu selgitused Anthonyle asja olemusest olid täpselt nagu selgitused Kuult... või isegi kuskilt veel müstilisemast paigast! Mis imeasi on PIIMASUPPPPPPPPPP??????????????????? Ta alguses isegi püüdis jälgida, mida ma pliidi taga teen, aga siis andis alla.... nii jube tundus see! Lõpp tulemust ta vaatas arusaamatusega, eriti ei saanud ta aru sellest anshoovise võileivast kogu selle mürgisupi kõrval! Nalja nabani! Ta arvas, et hullemat sööki maailmas pole, ma järjekindlalt tõotasin järgmine kord lauale midagi veel imelikumat panna (ent nagu alati, ma ei sunni kedagi teist eesti kööki tarbima lol).
Muidugi ei saa ma jätta mainimata Kaia Kanepi võrratut mängu Brisbanes, ent ma pean tunnistama, et mina spordikauge inimesena sellele kaasa ei elanud (selle asemel serveerisin tennist vaatavale härrale õhtusöögi voodisse!), ent selle eest Anthony hõiskas kahe eest ja kandis rind uhkesti kummis Estonia kirjaga t-särki terve nädalavahetuse, olles niivõrd uhke oma sidemete üle EESTIGA! Me juba arutasime, et meil on olemas kaks Eesti kirjaga särki, suusamüts ning lipuke, ent sellest jääb ilmselgelt väheks promomaks Eestit ning moodustada arvestatav fännklubi! Nii et minu õde Merjele sai juba tehtud meeleheitlik telefonikõne, et vajame rohkem Eesti asju!
2012 või mingi muu aasta... kõik on sama! Life goes on!
Kommentaarid
Postita kommentaar