.... mina ju ometi massidega kaasa ei lähe?
Eile üks mu kohalik sõbranna oli peaaegu et südamerabanduse ääre peal: nii palju on teha, nimekirjad teha vajavatest asjades ja ostunimekirjadest keerlevat öösiti silme ees, kogu jõuluaegne logistika ikka veel logiseb jne jne. Mina vaatasin teda tuima pilguga ja sõna otseses mõttes - EI SAA ARU!!!!!
Ja tema ei saa minust aru.....
Jõulud Austraalias on täpselt samasugune stressirohke aeg, nagu ta on Eestis. Ja algab ta undamise saatel kohe peale Helloweeni. Algab tormijooks, kes saab kuusekese esimesena püsti ning kelle majal jõulude lõpuks on vägevaim (ja minu meelest ka maitsetuim.... sorrrrrrry...........) jõuludekoratsioon. Ja kaks nädalat enne jõule kappab jõulumuusika saatel ringi hullunud mass, kes on kaotanud igasuguse suunataju ja viisakuse.
...........................
Mina olen juba aastaid keelanud endale kinke teha. Minu väikeste vajaduste juures ma kohe ei taha endale lähedale lasta mõtet, et keegi kuskil sügab kukalt, et mis mulle kinkida. Sest ma ei taha järjekordset kruusi või sokikomplekti või tordilabidat. Seda mida mina tahaksid, seda miski jõuluvana niikuinii mulle tuua ei saa ja minu soovil pole absoluutselt tegu mingi ajalise (jõulud, näärid, sünnipäev, pulma aastapäev jne jne), hetkega.
Ma olen hetkel haiguslehel ja kui ühel päeval töö juurde sisse põikasin, siis tormas kogu rahvamass mu juurde kokku. Vahetanud kiire info, et kuidas läheb ja kas kõik on ok, hakkas enamus mulle kaasa tundma, et oiiiiiiii, nüüd jõuluaeg ning sul käsi paha, kuidas sa kõigega hakkama saad??????? ....ooooot, et millega ma hakkama pean saama??????? No et jõulud ju.... shoppamine ja koristamine ja söögitegu...... Ikka päris raske, kui mitte võimatu oli neile selgitada, et meie kodus on kord ja hea söök, armastus ja teineteisest hoolimine 365 päeva aastas ja meie ei hakka ennast tapma üle lati hüpates (või oimetuks õgides) ühe päeva nimel. ... ma arvan, et sõnum ei jõudnudki kohale.
Kuna meie peres on siiski ka 9 aastane tüdruklaps, siis see tähendab, et midagi jõululaadset peab ikkagi juhtuma. Kuuse saime püsti möödunud nädalavahetusel ja veel nädal enne kirjutas Karina jõuluvanale kirja, milles me soovituse kohaselt soovida 3 asja, tähtsuse järjekorras. Enne kirja postipanemist isa Anthony "kontrollis õigekirja ja andis näpunäiteid": kuna kirjas seisis esikohal surfilaud, .... ja isa Anthony on kahe jalaga maa peal ning teab, et ei minust ega temast pole abi surfariks saamise pikal teel...... siis suunas ta lapse meele hoopis kajaki peale.....(no et laineid pole alati võtta, aga kajakiga saad aasta läbi pikki jõge ja merd ringi tuisata ja lisaks sellele on see meie Kananooki oja ju ka kohe ukse all, mis siis muud kui piki oja alla merre ja siis mere kaudu koju tagasi???????)
Peale seda kulges meie pere Jõuluvana minu ja Anthony tandemi näol lapse koolis olles poodi, kust me siis lahkusime rahulolevalt kajak, aerud ja iste kaenlas ning peitsime kõik selle garaazi.... sest üllatuse moment peab ju jääma?
Siis sebis meie pere Jõulutandem veel miski Wii vidina ja mina ostsin lapsele yhe t-särgi. Lugu oli nii, et Karina kooli jõulukontserdi õnnestumiseks pidid lapsed olema riietatud kas punasesse või rohelisse jõulutemaatikaga riietesse. Meil istus siis vingus näoga laps kodus ja ükski olemasolev kehakate ei sobinud. Läksime lapsega poodi. Kogu jõuluvalikust klammerdus tüdrukaps musta jõulukirjade ning surnupealuudega särgi külge.... Isa Anthony siis klammerdas lapse selle küljest lahti, kuna juhised kooli ja lapse poolt olid väga selged: punane või roheline. Poest lahkudes oli meil kilekotis punane põdrasarvedega t-särk, ent laps vaatas endiselt üle õla mahajäänud pealuudega särgi suunas...... No ütleme nii, puhtalt minu abiga on leidis see must särk omale koha meie kuuse all :)
No ja siis oli ju veel see jõulukontsert. ...... mis ma oskan kosta..... haletsusväärsemat üritust annab ajaloost leida. Minu lapsepõlves oli ikka nii, et kogu kool panustas asjasse ja kõik oli autentne. Vanemad tulid kohale, lipsud ja kleidid, soengud ikka ka.
See aussie pärane üritus oli ikka jumala jube: mina ja veel paar naisinimest olime riietatud viisakalt ning kammitud/ kasitud. Ma isegi 5 minuti enne kodust väljumist triikisn seeliku üle, kuna tundus natsa kortsus. Enamus vanemaid aga olid tulnud otse töölt või pliidi tagant ning mõni jättis mulje, et just tõusnud voodist... Ok, mis mina vanamoodne ja igav vanainimene ikka oskan kosta!? No aga kontsert..... Kas seda saab kontserdiks nimetada, kui peale pannakse jõuluplaat, kus mingi mees laulab jõululaule ning iga laulu ajal on laval üks klass korraga ühes joones üles rivistanud ning tühjade silmadega lapsed vigisevad plaadiga kaasa??????? Täpselt nii jube see oligi. Ma meenutasin kogu selle tuulest viidud vigina saatel hea sõnaga oma muusikaõpetajat Silvi Tanilovit ja hardalt soovisin, et tema tuleks ja lööks korra majja ning paneks lapsed ELAMA! Sel ajal kui Anthony igavusest luges mööduvaid ronge, tegin mina juba oma peas plaane, kuidas korraldada järgmise aasta kontsert, kus esinevad lapsed ikka ise,andes endist parima ning neil on ka silmis sära! No päris uue aasta lubaduseks ma seda muidugi ei vormista, ent natuke rohkem pingutust õpetajatelt sooviksin küll näha!
Üks hea asi on selle jubedas jõuluajas aga siiski: me saame olla omaette ja keegi ei pea tööle ning kooli tormama. Me saame ärgata täpselt siis, kui uni otsas, minna magama just siis, kui silm kinni vajumas, teha asju, mida me just tunneme tahtvat ja kui ei taha teha midagi, siis ei tee ka midagi. See on jõulude juures parim asi.
Ja kui ma rääkisin siin ennem oma soovist, mida ükski Jõuluvana täita ei saa, siis teema lõpetuseks võin ma selle avalikustada:
RAHU MINUS ENESES JA MINU ÜMBER
Eile üks mu kohalik sõbranna oli peaaegu et südamerabanduse ääre peal: nii palju on teha, nimekirjad teha vajavatest asjades ja ostunimekirjadest keerlevat öösiti silme ees, kogu jõuluaegne logistika ikka veel logiseb jne jne. Mina vaatasin teda tuima pilguga ja sõna otseses mõttes - EI SAA ARU!!!!!
Ja tema ei saa minust aru.....
Jõulud Austraalias on täpselt samasugune stressirohke aeg, nagu ta on Eestis. Ja algab ta undamise saatel kohe peale Helloweeni. Algab tormijooks, kes saab kuusekese esimesena püsti ning kelle majal jõulude lõpuks on vägevaim (ja minu meelest ka maitsetuim.... sorrrrrrry...........) jõuludekoratsioon. Ja kaks nädalat enne jõule kappab jõulumuusika saatel ringi hullunud mass, kes on kaotanud igasuguse suunataju ja viisakuse.
...........................
Mina olen juba aastaid keelanud endale kinke teha. Minu väikeste vajaduste juures ma kohe ei taha endale lähedale lasta mõtet, et keegi kuskil sügab kukalt, et mis mulle kinkida. Sest ma ei taha järjekordset kruusi või sokikomplekti või tordilabidat. Seda mida mina tahaksid, seda miski jõuluvana niikuinii mulle tuua ei saa ja minu soovil pole absoluutselt tegu mingi ajalise (jõulud, näärid, sünnipäev, pulma aastapäev jne jne), hetkega.
Ma olen hetkel haiguslehel ja kui ühel päeval töö juurde sisse põikasin, siis tormas kogu rahvamass mu juurde kokku. Vahetanud kiire info, et kuidas läheb ja kas kõik on ok, hakkas enamus mulle kaasa tundma, et oiiiiiiii, nüüd jõuluaeg ning sul käsi paha, kuidas sa kõigega hakkama saad??????? ....ooooot, et millega ma hakkama pean saama??????? No et jõulud ju.... shoppamine ja koristamine ja söögitegu...... Ikka päris raske, kui mitte võimatu oli neile selgitada, et meie kodus on kord ja hea söök, armastus ja teineteisest hoolimine 365 päeva aastas ja meie ei hakka ennast tapma üle lati hüpates (või oimetuks õgides) ühe päeva nimel. ... ma arvan, et sõnum ei jõudnudki kohale.
Kuna meie peres on siiski ka 9 aastane tüdruklaps, siis see tähendab, et midagi jõululaadset peab ikkagi juhtuma. Kuuse saime püsti möödunud nädalavahetusel ja veel nädal enne kirjutas Karina jõuluvanale kirja, milles me soovituse kohaselt soovida 3 asja, tähtsuse järjekorras. Enne kirja postipanemist isa Anthony "kontrollis õigekirja ja andis näpunäiteid": kuna kirjas seisis esikohal surfilaud, .... ja isa Anthony on kahe jalaga maa peal ning teab, et ei minust ega temast pole abi surfariks saamise pikal teel...... siis suunas ta lapse meele hoopis kajaki peale.....(no et laineid pole alati võtta, aga kajakiga saad aasta läbi pikki jõge ja merd ringi tuisata ja lisaks sellele on see meie Kananooki oja ju ka kohe ukse all, mis siis muud kui piki oja alla merre ja siis mere kaudu koju tagasi???????)
Peale seda kulges meie pere Jõuluvana minu ja Anthony tandemi näol lapse koolis olles poodi, kust me siis lahkusime rahulolevalt kajak, aerud ja iste kaenlas ning peitsime kõik selle garaazi.... sest üllatuse moment peab ju jääma?
Siis sebis meie pere Jõulutandem veel miski Wii vidina ja mina ostsin lapsele yhe t-särgi. Lugu oli nii, et Karina kooli jõulukontserdi õnnestumiseks pidid lapsed olema riietatud kas punasesse või rohelisse jõulutemaatikaga riietesse. Meil istus siis vingus näoga laps kodus ja ükski olemasolev kehakate ei sobinud. Läksime lapsega poodi. Kogu jõuluvalikust klammerdus tüdrukaps musta jõulukirjade ning surnupealuudega särgi külge.... Isa Anthony siis klammerdas lapse selle küljest lahti, kuna juhised kooli ja lapse poolt olid väga selged: punane või roheline. Poest lahkudes oli meil kilekotis punane põdrasarvedega t-särk, ent laps vaatas endiselt üle õla mahajäänud pealuudega särgi suunas...... No ütleme nii, puhtalt minu abiga on leidis see must särk omale koha meie kuuse all :)
No ja siis oli ju veel see jõulukontsert. ...... mis ma oskan kosta..... haletsusväärsemat üritust annab ajaloost leida. Minu lapsepõlves oli ikka nii, et kogu kool panustas asjasse ja kõik oli autentne. Vanemad tulid kohale, lipsud ja kleidid, soengud ikka ka.
See aussie pärane üritus oli ikka jumala jube: mina ja veel paar naisinimest olime riietatud viisakalt ning kammitud/ kasitud. Ma isegi 5 minuti enne kodust väljumist triikisn seeliku üle, kuna tundus natsa kortsus. Enamus vanemaid aga olid tulnud otse töölt või pliidi tagant ning mõni jättis mulje, et just tõusnud voodist... Ok, mis mina vanamoodne ja igav vanainimene ikka oskan kosta!? No aga kontsert..... Kas seda saab kontserdiks nimetada, kui peale pannakse jõuluplaat, kus mingi mees laulab jõululaule ning iga laulu ajal on laval üks klass korraga ühes joones üles rivistanud ning tühjade silmadega lapsed vigisevad plaadiga kaasa??????? Täpselt nii jube see oligi. Ma meenutasin kogu selle tuulest viidud vigina saatel hea sõnaga oma muusikaõpetajat Silvi Tanilovit ja hardalt soovisin, et tema tuleks ja lööks korra majja ning paneks lapsed ELAMA! Sel ajal kui Anthony igavusest luges mööduvaid ronge, tegin mina juba oma peas plaane, kuidas korraldada järgmise aasta kontsert, kus esinevad lapsed ikka ise,andes endist parima ning neil on ka silmis sära! No päris uue aasta lubaduseks ma seda muidugi ei vormista, ent natuke rohkem pingutust õpetajatelt sooviksin küll näha!
Üks hea asi on selle jubedas jõuluajas aga siiski: me saame olla omaette ja keegi ei pea tööle ning kooli tormama. Me saame ärgata täpselt siis, kui uni otsas, minna magama just siis, kui silm kinni vajumas, teha asju, mida me just tunneme tahtvat ja kui ei taha teha midagi, siis ei tee ka midagi. See on jõulude juures parim asi.
Ja kui ma rääkisin siin ennem oma soovist, mida ükski Jõuluvana täita ei saa, siis teema lõpetuseks võin ma selle avalikustada:
RAHU MINUS ENESES JA MINU ÜMBER
Kommentaarid
Postita kommentaar