Karina läks külastama oma emapoolseid vanavanemaid Qoeenslandis ning on oodata tagasi alles 9. jaanuaril. Seega on olnud aeg ainult meile kahele ja oleme olnud suht aktiivne vanapaar. Ja kusjuures pole nii, et kõpitseme kodus ja värvime näiteks aknaraame, vaid oleme enda meelest olnud ikka väga vägevad eneseületajad!
Nimelt, yhel päeval soetasime mulle jalgratta! MULLE!?!!!!! JALGRATTA!!!!!??????? Jep..... kuna Dukani dieet meile mõlemale osutus esimese päevaga võimatuks läbi viia (me lihtsalt ei suuda konsumeerida eranditult ainult liha ja muna), siis otsustasime, et ehk hakkaks rohkem liikuma!!!!! ??????? Mina, kes ma tegin tööl tavalselt 15 - 23 tuhat sammu ja enamusel ajal kandes vähemalt 7 - 8 kg ühe, kui mitte mõlema käe otsas ja nii kuni 13 tundi järjest, istun juba mitmendat nädalat kodus haiguslehel ja EI TEE MIDAGI..... ning see hakkab tundma andma!
Seega: jalgele!!!!!!!
Anthonyl oli ratas juba olemas ja seega peale uue ilusa ratta koju toomist polnud enam mingit põhjust öelda EI liikuvale eluviisile.
Mina, kes ma alati olen sporti vihanud. Mina, kellele kõige vastikum tund koolis oli kehaline kasvatus. Mina, kes ma tallasin jalgratta pedaale viimati 1998 Soomes ühe vana ja taaskasutusse võetud Tunturi rattaga ning lubasin endale tööle ja tagasi jäätunud ratast tallates enam mitte iialgi ratta selga istuda.
Vat see uus ratas oli kui uuelt planeedilt! Mu vastikustunne oli eelnevalt olnud nii suur, et Anthony tõsimeeli küsis, kas ma olen ikka kindel, et ma rattaga sõita oskan....lol Vat tunne uue rattaga oli täpselt selline, kui ma esimest korda istusin automaatkastiga auto rooli.... olles kõhkvel ja kahevahel.....ja kuidas ma pärast seda enam iial ei vaata tagasi manuaalkastiga auto peale! Täpselt selline tunne valdas mind ka selle uue rattaga, kui proovisõidule läksime!
Ja järgmisel päeval läksid julged hundid rasvaste rindadega ratastega kohe ikka maailma vallutama! Hommikul kell 8 rattaga Frankstonisse (ca 3 km....), siis higistena ning värisevate jalgadega rongi peale ning Stony Pointy (mis muuseas on yks minu lemmikpaiku siin just oma vaikuse ja rahu poolest!), seal vedasime oma rattad praami peale ning ..... French Islandile sõit!!!!!!
Eelnev kodutöö ütles meile, et tegu on väga vähese asustusega, tasase ning inimtegevusest suht puutumatu loodusega väikesaarega, kus elab ca 60 inimest ja lugematu arv erinevaid kohalikke loomi, sealhulgas ussid, echidnad ja koaalad!
Päeva lõpuks olime kohanud umbes 5 saarelanikku, mitte yhtegi looma vabas looduses (välja arvatud kanad, pardid, lammas koos talledega, lehm ning poni taluloomaaias.....), läbinud loendamatud kilomeetreid kruusateid, mis viisid esialgu ikka üles mäkke (eestlasele on ju ka 90 meetrit küngast midagi mäesarnast ju!?), keskpõrandale kokku.... ja siis sadamasse (õnneks enamasti allamäge!) tagasi......liblikate saatel. Naerda sai rohkem kui rubla eest, sest julgete huntide seiklused ratastega olid ikka seda väärt kah. Nagu Anthony mainis kokkuvõtteks: jalgrattasõitu vihkav eesti naine tegi austraalia mehele 1 : 0 ära, kordagi virisemata lahtise kruusa,kõrge tõusu, janu, jaksu puudumise, tühja kõhu või haige käe üle! Austraalia mees istus paati oodates poolsurnuna, istmik valus ning pooleldi jalutu, kui eesti naine ikka veel rattaga ringi tuisates tolmupilvi üles keerutades maad ja ilma nautis!
Õhtul kell 8 koju jõudes olid meil mõlemad päikeseprillid ja kiivrite rihmad näkku keevitatud päikese poolt ja nägime välja kui turris juustega ahvid Kongost, ent tuju oli hea, vaatamata mõningasele lihaskurtumusele! Üllatuseks järgmisel päeval me isegi olime sedavõrra liikumisvõimelised (eesti naine rohkem, kui austraalia mees....lol).... et me isegi võtsime ette teekonna kesklinna!
Et vahetada oma nimi passis, pean ma tõestama Eesti Vabariigile teadagi oma abielu legaalsust. Abielutunnistus on kena paber küll, ent tõestamaks ametnikele, et see tõesti on ametlik dokument ning mitte mingi kodus arvutis kujundatud ja siis arvutist väljaprinditud omalooming, siis tuleb see nn. apostilliga kinnitada. Kuna Eesti Vabariik avas lõpuks ka kauaoodatud konsulaadi Austraalias, siis tähendab seda, et saan oma passivahetuse viia läbi siin. Varasem lähim võimalus oli Tokyo, nüüd on hea plaanimise korral võimalus see asi teha ära Melbournes! Ning seda võimalust ma ju ometigi kasutamata ei jäta! Seega tuli teekond ette võtta ning Austraalia Passport Office leida!
No midagi nii lihtsat protseduuri ma kohe ei mäletagi! Tunnistus putka august siise, tshekk vastu.... ja tulge tagasi ülehomme!!!!! 2 minutit ning lehva lehva!!!!!!
Hängisime siis muidu kesklinnas, vaatasime inimesi ja kuna meie dieet ju lõppes kaks päeva tagasi ebaõnnestumisega, siis ei takistanud miskid sisemised piirangud meid kakaod nautimast! Elu kui lill! Mis meid lõpuks rongi peale sai, oli minu valesti valitud jalatsid, sest ....kaua sa ikka kõrgetel kontsadel taarud, eriti kui eelmisest päevast on lihased tuntavalt "olemas" ja võimenduvad eriti veel kõrgete kontsadega..... lol Elu paljasjalgsena oli täiesti arvestatav elustiili võimalus!
No ja eile siis läksime tagasi kesklinna oma apostillitud paberit tagasi saama. Seekord oli see veelgi lihtsam. Aega võttis alla minuti!
Ja järgmine minut kulus meil jõuda järgmise rongi peale ning peale 10 minutit leidsime end loomaaia väravast! ... ja siis juba seespool väravat!
Me olime ikka täiega raketid keset massi titekärusid, ringisebivaid lapsi, nende vanemaid ja muidu tublisid, ent aeglasi inimesi! Ilm oli ilus ja mitte tapvalt kuum, ja loomaaed oli tõeliselt hästi orgunnitud! Jälgi rada ning see viib sind kohale!
Mina olin loomulikult liimunud iga puuri külge. Päeva õhtusse jõudes oli mul teha järgmine avaldus, põhinedes ajaloolisele kogemusele: sul võib olla lemmik t-särk, ent loomade hulgast ei saa sa öelda, kes on parem... nad KÕIK on mu lemmikud!
Ja et me veel liiga laisad poleks, õhtupoolikul mängisime me turiste ja võtsime ette laevakruiisi Yarra jõel. Ok, polnud just ookeanilaev ja kogu kruiis ka ainult tunni, ent siiski võime uhkusest rinna pungi ajada ja öelda, et ka jõelt on Melbourne täpselt sama ilus kui maalt või taevast!
Ja päris õhtul koju jõudes, oli ka meie eeslinna koduke nii armsake ja meie huskyd ja kass eriti kallid, sest me olime veetnud oma päeva 12 tundi ilma nendeta! Kuidas me seda kyll vastu pidasime?! lol Me ülendasime oma kassi koheselt koaala -opossum-leemur-meerkat-lumeleopardi staatusesse, sest täpselt selline ta ju ongi! Huskyd olid end päikese eest maasse kaevunud ning nende mullased kaevurinäod panid meid meie endi päikesest põletatud ninasid unustama!
Elu on ilus! Ja veelgi ilusamaks ta läheb, sest tund tagasi saabus poest koju ka teine kajakk..... aga see jääb mind ootama, kuniks mu käsi lõigatud ning tagasi kasutuses! Rattaga saan ma hakkama, aga aerudega mitte... seniks!
Ja õhtul plaanime minna taas kesklinna, sest tänane ilutulestik on nn. kullasadu, mis meenutab vanu kullapalaviku aegu Victorias, mis muide pani aluse ka Melbourne linna kujunemisele!
Aga mis meil ikka kullast! .... meil oleme ju meie!
Ilusat aastavahetust Teile!
Nimelt, yhel päeval soetasime mulle jalgratta! MULLE!?!!!!! JALGRATTA!!!!!??????? Jep..... kuna Dukani dieet meile mõlemale osutus esimese päevaga võimatuks läbi viia (me lihtsalt ei suuda konsumeerida eranditult ainult liha ja muna), siis otsustasime, et ehk hakkaks rohkem liikuma!!!!! ??????? Mina, kes ma tegin tööl tavalselt 15 - 23 tuhat sammu ja enamusel ajal kandes vähemalt 7 - 8 kg ühe, kui mitte mõlema käe otsas ja nii kuni 13 tundi järjest, istun juba mitmendat nädalat kodus haiguslehel ja EI TEE MIDAGI..... ning see hakkab tundma andma!
Seega: jalgele!!!!!!!
Anthonyl oli ratas juba olemas ja seega peale uue ilusa ratta koju toomist polnud enam mingit põhjust öelda EI liikuvale eluviisile.
Mina, kes ma alati olen sporti vihanud. Mina, kellele kõige vastikum tund koolis oli kehaline kasvatus. Mina, kes ma tallasin jalgratta pedaale viimati 1998 Soomes ühe vana ja taaskasutusse võetud Tunturi rattaga ning lubasin endale tööle ja tagasi jäätunud ratast tallates enam mitte iialgi ratta selga istuda.
Vat see uus ratas oli kui uuelt planeedilt! Mu vastikustunne oli eelnevalt olnud nii suur, et Anthony tõsimeeli küsis, kas ma olen ikka kindel, et ma rattaga sõita oskan....lol Vat tunne uue rattaga oli täpselt selline, kui ma esimest korda istusin automaatkastiga auto rooli.... olles kõhkvel ja kahevahel.....ja kuidas ma pärast seda enam iial ei vaata tagasi manuaalkastiga auto peale! Täpselt selline tunne valdas mind ka selle uue rattaga, kui proovisõidule läksime!
Ja järgmisel päeval läksid julged hundid rasvaste rindadega ratastega kohe ikka maailma vallutama! Hommikul kell 8 rattaga Frankstonisse (ca 3 km....), siis higistena ning värisevate jalgadega rongi peale ning Stony Pointy (mis muuseas on yks minu lemmikpaiku siin just oma vaikuse ja rahu poolest!), seal vedasime oma rattad praami peale ning ..... French Islandile sõit!!!!!!
Eelnev kodutöö ütles meile, et tegu on väga vähese asustusega, tasase ning inimtegevusest suht puutumatu loodusega väikesaarega, kus elab ca 60 inimest ja lugematu arv erinevaid kohalikke loomi, sealhulgas ussid, echidnad ja koaalad!
Päeva lõpuks olime kohanud umbes 5 saarelanikku, mitte yhtegi looma vabas looduses (välja arvatud kanad, pardid, lammas koos talledega, lehm ning poni taluloomaaias.....), läbinud loendamatud kilomeetreid kruusateid, mis viisid esialgu ikka üles mäkke (eestlasele on ju ka 90 meetrit küngast midagi mäesarnast ju!?), keskpõrandale kokku.... ja siis sadamasse (õnneks enamasti allamäge!) tagasi......liblikate saatel. Naerda sai rohkem kui rubla eest, sest julgete huntide seiklused ratastega olid ikka seda väärt kah. Nagu Anthony mainis kokkuvõtteks: jalgrattasõitu vihkav eesti naine tegi austraalia mehele 1 : 0 ära, kordagi virisemata lahtise kruusa,kõrge tõusu, janu, jaksu puudumise, tühja kõhu või haige käe üle! Austraalia mees istus paati oodates poolsurnuna, istmik valus ning pooleldi jalutu, kui eesti naine ikka veel rattaga ringi tuisates tolmupilvi üles keerutades maad ja ilma nautis!
Õhtul kell 8 koju jõudes olid meil mõlemad päikeseprillid ja kiivrite rihmad näkku keevitatud päikese poolt ja nägime välja kui turris juustega ahvid Kongost, ent tuju oli hea, vaatamata mõningasele lihaskurtumusele! Üllatuseks järgmisel päeval me isegi olime sedavõrra liikumisvõimelised (eesti naine rohkem, kui austraalia mees....lol).... et me isegi võtsime ette teekonna kesklinna!
Et vahetada oma nimi passis, pean ma tõestama Eesti Vabariigile teadagi oma abielu legaalsust. Abielutunnistus on kena paber küll, ent tõestamaks ametnikele, et see tõesti on ametlik dokument ning mitte mingi kodus arvutis kujundatud ja siis arvutist väljaprinditud omalooming, siis tuleb see nn. apostilliga kinnitada. Kuna Eesti Vabariik avas lõpuks ka kauaoodatud konsulaadi Austraalias, siis tähendab seda, et saan oma passivahetuse viia läbi siin. Varasem lähim võimalus oli Tokyo, nüüd on hea plaanimise korral võimalus see asi teha ära Melbournes! Ning seda võimalust ma ju ometigi kasutamata ei jäta! Seega tuli teekond ette võtta ning Austraalia Passport Office leida!
No midagi nii lihtsat protseduuri ma kohe ei mäletagi! Tunnistus putka august siise, tshekk vastu.... ja tulge tagasi ülehomme!!!!! 2 minutit ning lehva lehva!!!!!!
Hängisime siis muidu kesklinnas, vaatasime inimesi ja kuna meie dieet ju lõppes kaks päeva tagasi ebaõnnestumisega, siis ei takistanud miskid sisemised piirangud meid kakaod nautimast! Elu kui lill! Mis meid lõpuks rongi peale sai, oli minu valesti valitud jalatsid, sest ....kaua sa ikka kõrgetel kontsadel taarud, eriti kui eelmisest päevast on lihased tuntavalt "olemas" ja võimenduvad eriti veel kõrgete kontsadega..... lol Elu paljasjalgsena oli täiesti arvestatav elustiili võimalus!
No ja eile siis läksime tagasi kesklinna oma apostillitud paberit tagasi saama. Seekord oli see veelgi lihtsam. Aega võttis alla minuti!
Ja järgmine minut kulus meil jõuda järgmise rongi peale ning peale 10 minutit leidsime end loomaaia väravast! ... ja siis juba seespool väravat!
Me olime ikka täiega raketid keset massi titekärusid, ringisebivaid lapsi, nende vanemaid ja muidu tublisid, ent aeglasi inimesi! Ilm oli ilus ja mitte tapvalt kuum, ja loomaaed oli tõeliselt hästi orgunnitud! Jälgi rada ning see viib sind kohale!
Mina olin loomulikult liimunud iga puuri külge. Päeva õhtusse jõudes oli mul teha järgmine avaldus, põhinedes ajaloolisele kogemusele: sul võib olla lemmik t-särk, ent loomade hulgast ei saa sa öelda, kes on parem... nad KÕIK on mu lemmikud!
Ja et me veel liiga laisad poleks, õhtupoolikul mängisime me turiste ja võtsime ette laevakruiisi Yarra jõel. Ok, polnud just ookeanilaev ja kogu kruiis ka ainult tunni, ent siiski võime uhkusest rinna pungi ajada ja öelda, et ka jõelt on Melbourne täpselt sama ilus kui maalt või taevast!
Ja päris õhtul koju jõudes, oli ka meie eeslinna koduke nii armsake ja meie huskyd ja kass eriti kallid, sest me olime veetnud oma päeva 12 tundi ilma nendeta! Kuidas me seda kyll vastu pidasime?! lol Me ülendasime oma kassi koheselt koaala -opossum-leemur-meerkat-lumeleopardi staatusesse, sest täpselt selline ta ju ongi! Huskyd olid end päikese eest maasse kaevunud ning nende mullased kaevurinäod panid meid meie endi päikesest põletatud ninasid unustama!
Elu on ilus! Ja veelgi ilusamaks ta läheb, sest tund tagasi saabus poest koju ka teine kajakk..... aga see jääb mind ootama, kuniks mu käsi lõigatud ning tagasi kasutuses! Rattaga saan ma hakkama, aga aerudega mitte... seniks!
Ja õhtul plaanime minna taas kesklinna, sest tänane ilutulestik on nn. kullasadu, mis meenutab vanu kullapalaviku aegu Victorias, mis muide pani aluse ka Melbourne linna kujunemisele!
Aga mis meil ikka kullast! .... meil oleme ju meie!
Ilusat aastavahetust Teile!
Kommentaarid
Postita kommentaar