.... saab 2 aastat hetkest, kui oma jala Austraalia pinnale maha panin.
Et mida ma siis tunnen, kui selle peale mõtlen???? Tunne on täpselt selline, et lõpuks jõudsin koju! Kogu mu segane tunne, milles ma elasin 41 aastat, sai hetkega maa sisse trambitud. Kui soovahetajad tunnevad end omas kehas kellegi teisena, siis mina olen MAAVAHETAJA..... elades vales kohas ja kohati tundsin, et ka valel ajal.....
Nüüd olen õnneks oma koha leidnud! Aeg polegi oluline, vaid pesa on tähtis: ei tahaks siit lahkuda, ja kui pean, siis tahan siia kohe tagasi..... Anthony, Karina, Grandpussi, Misha ja Mimi juurde!
Mis ma siis 2 aasta vahekokkuvõtteks oskan kosta.....
Suurimaks edasiminekuks pean asjaolu, et olen hakanud siinseid naisteajakirju ostma. Vat lugu selles, et kui kolid uude riiki, siis pole ju mingit ülevaadet seltskonna- ja muude avaliku elu tegelastest. Sokuta mõni austraallane Eestisse ja suru Eesti Naine või halvemal juhul Kroonika talle pihku.... võin võtta mürki selle peale, et see vaene austraallane ei oska midagi arvata ei neist inimestest ega ka kohtadest või isegi retseptidest, sest puudub igasugune taust. Täpselt sama on ju ka vastupidi. Nüüd on aga asi nii, et loen mõnuga Austraalia naisteajakirju (puhta kollast ajakirjandust ikka veel väldin!) ning naudin ja olen täiesti kursis, kes on kes, asukoha panen ka jämedalt paika ning on olemas täiesti arvestatav taustainfo. Tunne on nagu ...old local....
Sama on ka toidupoodidega: tead täpselt, millist vältida! Tunne on nagu.... old local.....
Liiklus. Ei mäletagi enam, kuidas parempoolne liiklus tundus. Tunne on nagu.... old local....
Televiisorit vaadates ei pane ma ammu enam kurtidele mõeldud subtiitreid peale, sest imekombel suudan aru saada ka kõige aussiemast inglise keelest... või kui keegi kägisebki midagi tõeliselt arusaamatut, siis ega vist midagi eriti ei kaota ka.... mõnel juhul ka Anthony vaatab mulle otsa ja küsib: kas sina said aru? ... sest tema ei saanud!
Muidugi pean ma avaldama siinkohal oma nõrkuse: mulle tõeliselt meeldib aussie english.... Selline sõbramehe keel, patsuta aga õlale, ja no worries! Anthony muide ei räägi üldse seda põlist aussie keelt, vaid täiesti korralikku ja viisakat inglise keelt, ent samal ajal ta ikka aegajalt korraldab mulle etenduse SELLES aussie keeles, mis võtab mul naerust vee silmist välja! Kord rongipileteid ostes tervitas müüja Anhtonyt lausega: how`s going chemp!? ... siis edasine rongisõit kulges mul naerukrampides, sest ma kujutasin ette, kuidas Eestis ma hakkaksin inimesi nimetama neid kõnetades tshempioniteks või ka semudeks või sellideks või seppadeks...... Tere hommikust, kõva sepp? Aitäh, tshempion? ... igal juhul inimesed siin just nii räägivad ja ma alati naudin seda kuulata ning see ajab mind endiselt naerma!
Kahjuks aga minu tugevale aktsendile ei saa aga minust kunagi ....old local..! Ilmselt hakkasin ma inglise keelega peale liiga hilja ja see "tundmatu päritoluga"aksent ei kao kuhugi! Lapse eas õpitult õpid keele kogu ilus, vanemana enam vist mitte nii edukalt. Aga ega mind minu aktsent sega ja siiani pole seganud ka kedagi minu ümber, tavaliselt see aktsent aga tekitab segadust, sest see ei reeda, kust ma pärit olen!
Muuseas, peale kahte aastat siin, ma endiselt ei tea ühtki eestlast siin Melbournes ega tea ka kedagi kes teaks mõnda eestlast! Ju neid ikka on, ent mul pole mingi hädavajadust nendega kokku saada, sest ma ei tunne mingit spetsiaalset igatsust eestlaste järele!
Mis puutub aga austraallaste õlle- ja mänguautomaatide harjumuste juurde, siis pole kumbki meist miski old local, vaid pigem kummalised ja igavad vanainimesed, sest endiselt me elame oma alkoholi- ning hasartmänguvaba (liigitan hasartmängude alla ka jalgpalli, sest mida muud kui hasart see ikka on, mis rahvamassi jalgpallivõistlustel sellisena kisendama ajab?) elu ja elades äärelinnas püüame enam ja enam go green....
.... oma köögi- ja maitsevilja peenraga! Meil oli tegelikult plaan ka võtta kolm kana. Ent ühel päeval nägin ma kuidas meie kaks huskyt korraldasid garaaziseina vahel elavale linnuperele 24/7 kestva terrori.... peale seda teatasin ma õhtusöögilauas, et kuniks meil on huskyd, meil kanu ei tule! Sest ükski kana ega ka kana omanik ei taha näha kahte paari jälgivaid husky silmi ja ilmselt ka aegajalt laksuvaid lõugu kana-aia taga! Ei tule nendelt kanadelt eales kauaoodatud kodumune!
Pere ajalugu arvestades, huskyd saavad alati olema, kanad on endiselt küsimärgiga!
Kuidagi ebanormaalselt normaalne on olla!
Et mida ma siis tunnen, kui selle peale mõtlen???? Tunne on täpselt selline, et lõpuks jõudsin koju! Kogu mu segane tunne, milles ma elasin 41 aastat, sai hetkega maa sisse trambitud. Kui soovahetajad tunnevad end omas kehas kellegi teisena, siis mina olen MAAVAHETAJA..... elades vales kohas ja kohati tundsin, et ka valel ajal.....
Nüüd olen õnneks oma koha leidnud! Aeg polegi oluline, vaid pesa on tähtis: ei tahaks siit lahkuda, ja kui pean, siis tahan siia kohe tagasi..... Anthony, Karina, Grandpussi, Misha ja Mimi juurde!
Mis ma siis 2 aasta vahekokkuvõtteks oskan kosta.....
Suurimaks edasiminekuks pean asjaolu, et olen hakanud siinseid naisteajakirju ostma. Vat lugu selles, et kui kolid uude riiki, siis pole ju mingit ülevaadet seltskonna- ja muude avaliku elu tegelastest. Sokuta mõni austraallane Eestisse ja suru Eesti Naine või halvemal juhul Kroonika talle pihku.... võin võtta mürki selle peale, et see vaene austraallane ei oska midagi arvata ei neist inimestest ega ka kohtadest või isegi retseptidest, sest puudub igasugune taust. Täpselt sama on ju ka vastupidi. Nüüd on aga asi nii, et loen mõnuga Austraalia naisteajakirju (puhta kollast ajakirjandust ikka veel väldin!) ning naudin ja olen täiesti kursis, kes on kes, asukoha panen ka jämedalt paika ning on olemas täiesti arvestatav taustainfo. Tunne on nagu ...old local....
Sama on ka toidupoodidega: tead täpselt, millist vältida! Tunne on nagu.... old local.....
Liiklus. Ei mäletagi enam, kuidas parempoolne liiklus tundus. Tunne on nagu.... old local....
Televiisorit vaadates ei pane ma ammu enam kurtidele mõeldud subtiitreid peale, sest imekombel suudan aru saada ka kõige aussiemast inglise keelest... või kui keegi kägisebki midagi tõeliselt arusaamatut, siis ega vist midagi eriti ei kaota ka.... mõnel juhul ka Anthony vaatab mulle otsa ja küsib: kas sina said aru? ... sest tema ei saanud!
Muidugi pean ma avaldama siinkohal oma nõrkuse: mulle tõeliselt meeldib aussie english.... Selline sõbramehe keel, patsuta aga õlale, ja no worries! Anthony muide ei räägi üldse seda põlist aussie keelt, vaid täiesti korralikku ja viisakat inglise keelt, ent samal ajal ta ikka aegajalt korraldab mulle etenduse SELLES aussie keeles, mis võtab mul naerust vee silmist välja! Kord rongipileteid ostes tervitas müüja Anhtonyt lausega: how`s going chemp!? ... siis edasine rongisõit kulges mul naerukrampides, sest ma kujutasin ette, kuidas Eestis ma hakkaksin inimesi nimetama neid kõnetades tshempioniteks või ka semudeks või sellideks või seppadeks...... Tere hommikust, kõva sepp? Aitäh, tshempion? ... igal juhul inimesed siin just nii räägivad ja ma alati naudin seda kuulata ning see ajab mind endiselt naerma!
Kahjuks aga minu tugevale aktsendile ei saa aga minust kunagi ....old local..! Ilmselt hakkasin ma inglise keelega peale liiga hilja ja see "tundmatu päritoluga"aksent ei kao kuhugi! Lapse eas õpitult õpid keele kogu ilus, vanemana enam vist mitte nii edukalt. Aga ega mind minu aktsent sega ja siiani pole seganud ka kedagi minu ümber, tavaliselt see aktsent aga tekitab segadust, sest see ei reeda, kust ma pärit olen!
Muuseas, peale kahte aastat siin, ma endiselt ei tea ühtki eestlast siin Melbournes ega tea ka kedagi kes teaks mõnda eestlast! Ju neid ikka on, ent mul pole mingi hädavajadust nendega kokku saada, sest ma ei tunne mingit spetsiaalset igatsust eestlaste järele!
Mis puutub aga austraallaste õlle- ja mänguautomaatide harjumuste juurde, siis pole kumbki meist miski old local, vaid pigem kummalised ja igavad vanainimesed, sest endiselt me elame oma alkoholi- ning hasartmänguvaba (liigitan hasartmängude alla ka jalgpalli, sest mida muud kui hasart see ikka on, mis rahvamassi jalgpallivõistlustel sellisena kisendama ajab?) elu ja elades äärelinnas püüame enam ja enam go green....
.... oma köögi- ja maitsevilja peenraga! Meil oli tegelikult plaan ka võtta kolm kana. Ent ühel päeval nägin ma kuidas meie kaks huskyt korraldasid garaaziseina vahel elavale linnuperele 24/7 kestva terrori.... peale seda teatasin ma õhtusöögilauas, et kuniks meil on huskyd, meil kanu ei tule! Sest ükski kana ega ka kana omanik ei taha näha kahte paari jälgivaid husky silmi ja ilmselt ka aegajalt laksuvaid lõugu kana-aia taga! Ei tule nendelt kanadelt eales kauaoodatud kodumune!
Pere ajalugu arvestades, huskyd saavad alati olema, kanad on endiselt küsimärgiga!
Kuidagi ebanormaalselt normaalne on olla!
Kommentaarid
Postita kommentaar