Ilus hommik oli!
Kuna just pussnuge taevast alla ei tulnud, siis pereisa võttis isahanena oma naispere sappa ning läks kohalikule talumeeste turule, mis saab meie kandis toimuma 1 kord kuus. Sissepääs 2 dollarit ning lõbu laialt. Sitsivaid ahve puuris just ei näidata ning bling-blingi kah ei kohta, ent parim hetkel kättesaadav kodumaine toidukraam on letis! Juustud, singid, pirukad, oliivid, vein, kõikvõimalikud hoidised, värsked puuviljad ja marjad, kardulas ja muud mugulad ikka ka. Meil on oma lemmikud välja kujunenud: üks naine teeb head rukkileiba, ukrainlasest kaksikvennad toodavad maailma parimad parmesani juustu, Anthony on tavaliselt aga liimitud mustsõstramoosi müüva putka külge lol. Karina lemmikuteks on muidugi .... muffinid! Söök söögiks, ent kõige rohkem meeldib meile peale sisseostusid aeg maha võtta ning kohvitopsidega oja äärde maha istuda ning vaadelda rahvast! Ok, olgem nüüd ausad: Margit vaatab ikka koeri rohkem! Endiselt jään ma selle juurde, et ma pole õnnelikumaid koeri enne kusagil näinud! Ja muljet avaldab, et inimesed tulevad turule, korvid kaenlas ning koerad ka kenasti rihma otsas, aega veetma. Täna ma seisin kiviks tardunult, ainitine pilk suunatud ühele hallile puudlile ning.... pisarad muudkui jooksid ja lõppeda ei tahtnud, sest..... see puudel oli täpselt minu kadunud, ent niiiiiiiiiiiiiiiii armastatud puudli koopia. Kohe nii koopia, et hakkasin kahtlustama, kas tegu pole mitte minu Dzerri inkarnatsiooniga. Minu totaalsest lummatusest ehmatatud Anthony vedas mu siis kättpidi puudli juurde, kus ma siis sain oma emotsioonid-ovatsioonid valla päästa! Puudli omanikud olid ka rõõmsad ja põhjust oli seda enam, sest see nende imepuudel kedagi võõrast kunagi omaks ei võtvat ning ammugi kedagi plutipluti tegema ei lase. Minule aga sai siis omaks privileeg seda toredust kallistada ja musitada ning ainult mu tugev tahtejõud rebis mu lõpuks lahti sellest väikseset olevusest...... :(
Ütleme nii, et terve päeva olen käinud kui unes, mõtlen oma armsast Dzerrist ja olen talle tänulik kõigi nende aastate eest, mis me koos veetsime. Ja siis vaatan kodus seda ülbikust kaslast, ühte ulakat ning teist vanadusest nõtra huskyt, ning olen taas tänulik, et saan nendega aega veeta :D
Mis muidu?
Eelmisel kolmapäeval saime omale turja tormi, mille sarnast ma ei mäletagi. Omapäraseks tegi selle asjaolu, et lühikese ajaga tuli alla üüratu kogus vett. Olin just töö lõpetanud ja niisiis asusin teele täpselt siis, kui põrgu peale hakkas. Minul polnud häda midagi, turvaline 4vedu ümber minu, istmesoojendused ja vali rockmuusika. Aga loodus väljapool autot pakkus ikka megaetenduse! Tavaline kojusõit kestab 20 minutit. Sellel päeval aga võttis kogu teekond tunni. Esiteks ei näinud mitte midagi, kuna vesi SEISIS tee peale PÜSTI! Mingil hetkel veesein hõrenes ja sai aimu mis toimub: kaos! Liikus seisis,teed suletud, valgusfoorid ei töötanud. Kui ma oleksin oma väikese Chrysleriga sel päeval teel olnud, siis ma vist koju polekski saanud. Tänavad olid jõgedeks ning kõrge auto osutus valuutaks! Tänavatel siis ujusid lisaks autodele ka kõikvõimalik sodi, mis õuedest kaasa haaratud. Mingil hetkel ilmus vaatevälja mees, kellel kaks nuustikust koera kaenla all, ju valisid jalutamiseks pahima võimaliku aja. Minu katsetele kodule ligemale pääseda järgnes üks ebaõnnestumine teisele, sest.... liiklus lihtsalt ei toiminud. Politsei oli tänavad sulgenud, päästeamet suunas kuhugi taamale. Kuidagimoodi läks mul korda end nihverdada mööda tagatänavaid koju, vaatamata sellele, et kohati ma ei teadnud, kus ma olen ja kus on kodu. Ent vana seenelkäija vaist ei vedanud alt ning orienteeruja minu sees leidis tee koju ka ilma GPS-ita (nagu sellistel juhtudel ikka, GPS oli olemas, ent muidugi mitte Mitsubishis, vaid Chrysleris ja Chrysler oli omakorda kodus......) Oma suurimaks heameeleks leidsin, et kodu oli alles, koerad elus, kassil vahet polnud, tema tukkus oma magamisi täis magada!
Järgmisel hommikul avanes tööle minne suht apokalüptiline pilt.
Ent tööl.... majake oli alles, ent mõned sajad hektarid põlde oli üleöö asukohta vahetanud või kui põld olgii alles, siis vihm oli taimed lihtsalt porri sõtkunud. Hommik oli kulund ülevaate saamiseks, mis alles, mis .....läinud! Ega seda, mis alles, palju polnud. Ent tegu polnud mitte maailma lõpuga, sest meie suurepärasel salatit tootval ettevõttel on kolm muud farmi mööda osariiki laiali ning see on justkui garantii, et käpuli meie pakketsehhi lüüa niisama lihtsalt ei saa. Lisada natuke logistikat ning masinavärk töötab õlitatult edasi. Nagu tormi polekski olnud. Ja isegi kui poleks tagavara variante, siis .... 6 nädalat hiljem tuleks uus saak. Põhjamaal tuleks sellisel juhul lihtsalt oodata uut aastat ja uut hooaega. Spinat, salat ning rukola kasvavad siinmail aga aastaringi!
Mis siis veel?
Mul pole blogimiseks eriti aegagi olnud. Oleme olnud tegusad, natuke ümbruskonnas ringi vaadanud. Me elame tegelikult väga ilusas kohas, meie juurest algab Morningtoni poolsaar (Mornington Peninsula). Ja see poolsaar on ikka piisavalt suur, et siia mahuks kõike ja seda kõike ühe päevaga ära vaadata ei suuda. On merd, metsi, künkaid ja viinamarjavälju. Me pole veinimõisate külastamistega isegi veel alustanud. Aga selle eest koperdame mööda kirsi, vaarika ja maasikafarme, uitame ringi kohalikes kaitsealustes parkides, peidetud randades ning külastame lugematuid kohvikuid.
Elu on ilus!
Kuna just pussnuge taevast alla ei tulnud, siis pereisa võttis isahanena oma naispere sappa ning läks kohalikule talumeeste turule, mis saab meie kandis toimuma 1 kord kuus. Sissepääs 2 dollarit ning lõbu laialt. Sitsivaid ahve puuris just ei näidata ning bling-blingi kah ei kohta, ent parim hetkel kättesaadav kodumaine toidukraam on letis! Juustud, singid, pirukad, oliivid, vein, kõikvõimalikud hoidised, värsked puuviljad ja marjad, kardulas ja muud mugulad ikka ka. Meil on oma lemmikud välja kujunenud: üks naine teeb head rukkileiba, ukrainlasest kaksikvennad toodavad maailma parimad parmesani juustu, Anthony on tavaliselt aga liimitud mustsõstramoosi müüva putka külge lol. Karina lemmikuteks on muidugi .... muffinid! Söök söögiks, ent kõige rohkem meeldib meile peale sisseostusid aeg maha võtta ning kohvitopsidega oja äärde maha istuda ning vaadelda rahvast! Ok, olgem nüüd ausad: Margit vaatab ikka koeri rohkem! Endiselt jään ma selle juurde, et ma pole õnnelikumaid koeri enne kusagil näinud! Ja muljet avaldab, et inimesed tulevad turule, korvid kaenlas ning koerad ka kenasti rihma otsas, aega veetma. Täna ma seisin kiviks tardunult, ainitine pilk suunatud ühele hallile puudlile ning.... pisarad muudkui jooksid ja lõppeda ei tahtnud, sest..... see puudel oli täpselt minu kadunud, ent niiiiiiiiiiiiiiiii armastatud puudli koopia. Kohe nii koopia, et hakkasin kahtlustama, kas tegu pole mitte minu Dzerri inkarnatsiooniga. Minu totaalsest lummatusest ehmatatud Anthony vedas mu siis kättpidi puudli juurde, kus ma siis sain oma emotsioonid-ovatsioonid valla päästa! Puudli omanikud olid ka rõõmsad ja põhjust oli seda enam, sest see nende imepuudel kedagi võõrast kunagi omaks ei võtvat ning ammugi kedagi plutipluti tegema ei lase. Minule aga sai siis omaks privileeg seda toredust kallistada ja musitada ning ainult mu tugev tahtejõud rebis mu lõpuks lahti sellest väikseset olevusest...... :(
Ütleme nii, et terve päeva olen käinud kui unes, mõtlen oma armsast Dzerrist ja olen talle tänulik kõigi nende aastate eest, mis me koos veetsime. Ja siis vaatan kodus seda ülbikust kaslast, ühte ulakat ning teist vanadusest nõtra huskyt, ning olen taas tänulik, et saan nendega aega veeta :D
Mis muidu?
Eelmisel kolmapäeval saime omale turja tormi, mille sarnast ma ei mäletagi. Omapäraseks tegi selle asjaolu, et lühikese ajaga tuli alla üüratu kogus vett. Olin just töö lõpetanud ja niisiis asusin teele täpselt siis, kui põrgu peale hakkas. Minul polnud häda midagi, turvaline 4vedu ümber minu, istmesoojendused ja vali rockmuusika. Aga loodus väljapool autot pakkus ikka megaetenduse! Tavaline kojusõit kestab 20 minutit. Sellel päeval aga võttis kogu teekond tunni. Esiteks ei näinud mitte midagi, kuna vesi SEISIS tee peale PÜSTI! Mingil hetkel veesein hõrenes ja sai aimu mis toimub: kaos! Liikus seisis,teed suletud, valgusfoorid ei töötanud. Kui ma oleksin oma väikese Chrysleriga sel päeval teel olnud, siis ma vist koju polekski saanud. Tänavad olid jõgedeks ning kõrge auto osutus valuutaks! Tänavatel siis ujusid lisaks autodele ka kõikvõimalik sodi, mis õuedest kaasa haaratud. Mingil hetkel ilmus vaatevälja mees, kellel kaks nuustikust koera kaenla all, ju valisid jalutamiseks pahima võimaliku aja. Minu katsetele kodule ligemale pääseda järgnes üks ebaõnnestumine teisele, sest.... liiklus lihtsalt ei toiminud. Politsei oli tänavad sulgenud, päästeamet suunas kuhugi taamale. Kuidagimoodi läks mul korda end nihverdada mööda tagatänavaid koju, vaatamata sellele, et kohati ma ei teadnud, kus ma olen ja kus on kodu. Ent vana seenelkäija vaist ei vedanud alt ning orienteeruja minu sees leidis tee koju ka ilma GPS-ita (nagu sellistel juhtudel ikka, GPS oli olemas, ent muidugi mitte Mitsubishis, vaid Chrysleris ja Chrysler oli omakorda kodus......) Oma suurimaks heameeleks leidsin, et kodu oli alles, koerad elus, kassil vahet polnud, tema tukkus oma magamisi täis magada!
Järgmisel hommikul avanes tööle minne suht apokalüptiline pilt.
Ent tööl.... majake oli alles, ent mõned sajad hektarid põlde oli üleöö asukohta vahetanud või kui põld olgii alles, siis vihm oli taimed lihtsalt porri sõtkunud. Hommik oli kulund ülevaate saamiseks, mis alles, mis .....läinud! Ega seda, mis alles, palju polnud. Ent tegu polnud mitte maailma lõpuga, sest meie suurepärasel salatit tootval ettevõttel on kolm muud farmi mööda osariiki laiali ning see on justkui garantii, et käpuli meie pakketsehhi lüüa niisama lihtsalt ei saa. Lisada natuke logistikat ning masinavärk töötab õlitatult edasi. Nagu tormi polekski olnud. Ja isegi kui poleks tagavara variante, siis .... 6 nädalat hiljem tuleks uus saak. Põhjamaal tuleks sellisel juhul lihtsalt oodata uut aastat ja uut hooaega. Spinat, salat ning rukola kasvavad siinmail aga aastaringi!
Mis siis veel?
Mul pole blogimiseks eriti aegagi olnud. Oleme olnud tegusad, natuke ümbruskonnas ringi vaadanud. Me elame tegelikult väga ilusas kohas, meie juurest algab Morningtoni poolsaar (Mornington Peninsula). Ja see poolsaar on ikka piisavalt suur, et siia mahuks kõike ja seda kõike ühe päevaga ära vaadata ei suuda. On merd, metsi, künkaid ja viinamarjavälju. Me pole veinimõisate külastamistega isegi veel alustanud. Aga selle eest koperdame mööda kirsi, vaarika ja maasikafarme, uitame ringi kohalikes kaitsealustes parkides, peidetud randades ning külastame lugematuid kohvikuid.
Elu on ilus!
Kommentaarid
Postita kommentaar